päris kindlasti on tee palju parem kelle tahes ettekujutusest, kui jutt läheb Saharat läbiva trassi peale. Ühel hetkel tuhiseb meist mööda kuus uhiuut kastiga Mitsubishi L200-t, kõik samas värvi-kombinatsioonis, gaas põhjas ja istmed veel kiles. Ja siis veel seitse tükki. Ja siis veel seitse, kahe ja poole liitrised mootorid põletamas diislit ja kilomeetreid.
Me teeme peatuse. Sahara on soe kõrb, kus temperatuurid ei lange kunagi alla nulli. Aga ikkagi on siin pisut vilu. Päike justkui kütab, ent efekt on näiline. Kaasas olev sügisjakk kulub marjaks ära. Andres vallutab möödaminnes ühe luite ja torkab selle pudedasse liivatippu Eesti lipu. Me oleme jõudnud postkaardi-Saharasse, kus üksteise taha haagitud düünid, kõverad nagu paraplaanid, on oma tuulealuse külje poole lääpas.
„Kõrb on tühi ja seal on ruumi iseenda mõtetele,” on maailmarändur Hendrik Relve vastanud küsimusele, mis teda küll kõrbesse tõmbab. Relve ruum ongi see, mida just praegu hädasti vaja läheks, sest meie mõtted on nii segased ning neid on sedavõrd palju, et mahuvad hädavaevu kogu hiiglaslikku berberite maailma, Atlandi veepiirist Egiptuseni ulatuvasse Al-Maghribi.
Sahara on suur kõrb, mida ta araabia keeles sõna-sõnalt tähendabki: Aṣ-Ṣaḥrā' al-Kubrā. Selles nimes peegeldub kogu ta enam kui üheksa miljoni ruutkilomeetrine pindala, jäädes õige pisut alla ühendriikide omale. Saharast suuremad on ainult arktilised kõrbed, mis põhjamaalastele kvalifitseeruvad paraku lihtsalt hiiglaslikeks kelguväljadeks – päris kõrbed asuvad ju ometigi ainult lõunamaal.
Keerame sisse bensiinijaama, millest parasjagu veereb välja Barcelona numbrimärkidega valge Niva, sees noor europiidne kolmik, aknad alla keritud ja üheteljeline käru haakes.
Tellime täispaagi, mille peale tanklatöötaja pikalt meie masinat takseerib ja siis igaks juhuks küsib, ega me juhtumisi bensiinimootoriga ei sõida. Sõidame küll. Selgub, et selles jaamas müüakse vaid diislit. Nii kaugel Saharas ju väikeautosid naljalt ei liigu, või kui, siis on tegu vanade heade diiselmersudega.
„Aga järgmisest jaamast saate kindlasti – see jääb linna lähedale ja linnas sõidetakse mopeedidega.”
„Kui kaugel see järgmine tankla siit on?” uurime meie.
„Siinsamas, pool päeva sõitu lõunasse!” Reibast vastust saadab viibe Mauritaania suunas.
Pool päeva sõitu on Sahara mõistes umbes 400 kilomeetrit. Tegelikult ei ole meie olukord üldsegi kriitiline, sest kaks kahekümneliitrist kütusekanistrit on pagasiruumis endiselt pilgeni täis.
Kulgeme tempokalt edasi mööda luidete vahele veetud peaaegu et täiuslikku asfalditriipu, aeglustades vaid neis paigus, kus tuul on liiva teele toonud või mõni kiirustav reka päris sirget kurssi ei suuda hoida. Nii sõidame üpris varsti mööda juba varem nähtud Nivast, mis liigub meist palju majesteetlikumas tempos.
„Ega need Barcelona tüübid ju ka tankida ei saanud,” ütleb Martin mõne aja pärast. „See Niva ju rüüpab ikka korralikult. Käru on sabas ja keeris paagis. Kui neil varusid pole, siis nad vaevalt et pool päeva sõidetud saavad.”
Võtame nõuks peatuda ja oodata, kuni Nivaga seltskond meile järele jõuab. Seisak ei venigi pikaks ning varsti on meie enda auto tavatu päritolu üle juurdlev kamp kohal – Barbara, baski nimega poiss Iñaky ja veel üks noormees, kelle nimi mul kohe pärast tutvustamist ununeb. Nad on teel Malisse, kus plaanivad aasta vabatahtlikuna veeta. Niva jätavad nad kingituseks kohalikule põllumajandusorganisatsioonile. Mis aga olemasolevat kütusevaru puudutab, siis kahtlevad nad tõesti oma võimes neljasaja kilomeetri kaugusesse jaama jõuda.
Otsustame edasi sõita kolonnis, et bensiinitagavara ühiselt kasutada, kui seda vaja peaks minema. Võtame end sappa nende päevinäinud maastikumuulale, mille kiirendus jääb suurusjärku „kümne minutiga 75 kilomeetrini tunnis”, ja seda ilma naljata.
„Veel viis minutit ja kaheksakümmend on rauas!” muheleb Martin konditsioneeri reguleerides.
Tõepoolest, varsti ongi see kiirus käes, aga sellele lisaks pole küll enam kusagilt midagi juurde pigistada.
Kõrbeöö saabub ruttu. Päikese punane ketas kukub merre ja veab valguse endaga maakera kumeruse taha kaasa. Päevasoojus püsib betoonis ja asfaldis kauem kui liivas. Martin skännib silmadega pimeduses laiuvat kõrbet, mille öö nähtamatus on endasse neelanud. Me peame kusagil laagrisse jääma, sest militaarkontrollpunktide tegelased oma suurte automaatidega on täpselt sellised kujud, kellega meist keegi keset ööd maid jagada ei taha.
Subaru aeglustab käiku just siis, kui järjekordne „Halte – douane!”8 paistma hakkab, ja spontaanselt õõtsub kogu me kahemaasturiline kolonn sisse vasakule jääva roostes, ent ülijutuka sildi alt: „Station Service – Motel – Café – Restaurant – 24/24 – 7/7 – Soyez les bienvenues9 – Pêche et Sport”10. Mida kõike küll sellel plekitükil kokku ei lubata, aga rahulik uni on ainus, mida ma vajan.
Väljalülitatud mootor avab kõrvadele helitu liivavälja. Käib klõks! ning kümmekond meetrit eemale pargitud Niva pagasiluuk avaneb hüdraulika vaikse käginaga otsekui siinsamas. Barbara vaatab otsivalt pambuhunnikut, Iñaky tirib kaela ümbert ära higise rätiku. Tundub, et me oleme tänaseks kohal.
Vahepeal tanklatöötajaga juttu teinud Andres saabub mõne hetke pärast laia naeratusega – meil on luba telgid üles panna ja tülika kontrollpunkti läbimine lükkub sujuvalt hommikusse.
Ent tanklal on ka garaaž, ilma usteta betoonkarp, mille põrandale me lõpuks enda portatiivmaja püstitame.
„Sajandivahetusel ostsin Oberhausenist kahekümne Saksa marga eest,” seletab Martin enda punase telgi tagamaid hispaanlastele. „Sellega on igal pool käidud – Kanaaridel ka, see arhipelaag on siinsamas ju.”
„¡De verdad!11 Fuerteventura on kaheksakümmend miili rannikust,” noogutab Iñaky. „Oleksite võinud paar kummipaati enda auto katusele visata ja kasvõi siin praegu maha müüa – rahvast, kes Fuertele või Lanzarotele riskiks aerutada, Saha-ras jätkub.”
Nad räägivad veel sellest ja teisest. Et Kanaari saared on ajaloo vältel olnud Hispaania välja- ja tagasirände vahepunkt, ja et sellepärast räägivad canario’d kahtlaselt ladinaameerikalikku keelt. Ja et kahetsusväärsel kombel on kogu saarestiku kolonisatsioon olnud esmaklassiline, nimelt pole järele jäänud mitte kedagi, kel sellele arhipelaagile veel õigusi oleks – mitte ühtegi põlist guantši. Viimastest on säilinud vaid kohanimed nagu Tenerife või El Hierro.
Barbara valmistab koos teise noormehega priimusel pastat ja Iñaky läheb toidu edenemist kaema.
Martin on pakiruumist välja koukinud pooliku pudeli Hispaania veini, mis on nii halb, et me pole suutnud seda kolmekesigi ära juua.
„Kas see on viski?” küsib uudishimulik bensiinijaamatöötaja, kui peale õhtusööki taas järele jäänud veinipõhja uuesti autosse pakkima hakkame.
„Ei, see on vein,” seletab Andres vastutulelikult.
Hämmastunud pilk.
„Et jah, nagu viski, aga palju lahjem,” sekkub vestlusse Martin. Tõepoolest, alkohol on islamistliku kuningriigi kõrbes omajagu haruldane nähtus.
„Siis ikka alkohol?! Viski?” lähevad berberil silmad rõn-gasse. „Kui palju maksab?”
„See on h a l b vein,” ütleb Martin rõhuga.
„Palju see maksab, see alkohol?”
„Ega sa seda pisikest tilka ometi osta ei taha?” imestame meie.
„Palun! Palun! Palun! Alkohol – kui palju maksab?”
„Mitte midagi ei maksa, võta kingituseks,” otsustab Martin Allahile käru keerata. Liiatigi pole tal ei piisavalt ärisoont ega südant vaese berberi impulsiivsuse