neist on tüdruk, ülemiste hammaste vahel pilu. Neil pole kiiret. Noormees kärtskollases viipab meie poole. See ongi oodatud Otabil.
„Ma lähen ajan nendega tiba juttu,” lausub Martin ja siirdub teise lauda.
Jään paigale, seltsiks Cape Coasti kutid.
„Kas sa oled seda suurt vähki kesklinnas juba näinud?” uurib minult üks.
„Jäi nagu silma küll.”
„Kas sa üldse tead, mis vähk see selline on?” pärib teine õhinal.
Ei, ma ei tea.
„See on linna sümbol, sest capecoastlased on nagu vähid! Kui vähid panna purki ja üks neist hakkab välja ronima, siis teised tõmbavad ta jälle alla tagasi. No vot. Meie oleme samasugused. Kui kellelgi hakkab siin teistest paremini minema, siis ta tõmmatakse lihtsalt tagasi.”
„Kas see on kuidagi… kuidagi lahe või nii?” küsin ma ääri-veeri.
„Wait small. I’m coming!” ütleb ta vastuseks ja läheb ära. Ma ei näe teda enam kunagi.
Jutud Otabiliga sujuvad. Nädala lõpus on plaan asuda ümber Accrasse, kus ootab ees kohtumine telekanaliga. Otabili õe majasse äärelinnas võib ka kohe sisse kolida – elektrit seal hetkel pole, aga asjaga tegeldakse.
Kolmapäeva pärastlõunal laadime auto jälle täis, jätame Victoria Streeti tüüne meelerahu seljataha ning siirdume piki ookeanikallast itta, sedapuhku neljakesi: tuumikule on lisandunud Jane.
Tipptund Accras näib endast kujutavat püsinähtust, mille orgaaniline osa on aastaid vältavad teetööd ja ümberehitused. Kohatine tänavavalgustus vaheldub kohatise asfaltkattega. Rahvasteränne haarab miljoneid. Rutiiniks muutunud kaos õilmitseb oma astronoomilistes mõõtmetes keset infrastruktuurivaakumit. Põikame napilt ära takso eest, kes on kursi otse meile võtnud. Õigupoolest üritame kogu hingest jälle Accrast välja sõita, et jõuda hommikuks Koforiduasse, kus iganeljapäevase suurürituse ja turismiatraktsioonina peetakse helmeturgu – see on meie viimane meelelahutusplaan enne asjalikuks hakkamist.
„Võta nendele mikrobussidele sappa – nad lähevad sinna, kuhu meil vaja,” ütleb Andres. Ja Martin, kaotanud suunataju ilmselt kohe, kui Guinea laht silmist kadus, täidab motoorselt käsku. Me lõikame läbi künkliku ja kruusase ehitustsooni, hoides sel viisil ummikut vältides paar tundi kokku. Üldorientiiriks on Kumasi, olgugi et mul pole aimugi, kus või kui kaugel see võiks asuda. Meil pole kavatsustki pilkases pimedas Koforiduasse jõuda, vaid tee peal improviseeritud laagrisse jääda ja varavalgeks kohale sõita.
Tasapisi hakkabki Accra hajuma, jättes meile hingamis- ja sõiduruumi. Tõsi, mitte ka liiga palju, sest teedele veetud kontrollpunktid nõuavad tähelepanu, peatusi ja pistist – Euroopa numbrimärk lõhnab liigagi tugevalt potentsiaalse lisasissetuleku järele. Või kui selguse huvides täpsustada, siis on just pistised suurema osa Aafrika riikide politseinike põhisissetulek ning palk vaid tühine lisa – ja seda ilma igasugu-se irooniata.
„Ma pean selle auto nüüd arestima,” teatab läbihigistatud tumesinises vormis inspektor. „See on ülerahvastatud.”
„Ei ole,” ütlen ma.
„On küll, sest Ghanas kehtivad seadused ja seaduste järgi ei tohi seda marki autodes viibida üle kahe inimese.”
„Ei kõla just tõepäraselt,” vastan ma lühidalt, saateks Andrese kohutavad näomoonutused.
„Mul on siin paber, mis ütleb, et autos võib viis inimest olla!” ulatab Martin politseinikule eestikeelse registreerimistunnistuse, millel numbrina kirjas uste arv: „5”.
„Hea küll,” möönab inspektor. „Ma lasen teil seekord minna, aga edaspidi teadke, et meil on Ghanas seadused!”
Ukseklaas sõidab üles ja me võtame kohalt.
„Praegu läks küll napilt,” ütleb Andres. „Las ma räägin järgmine kord ise. Siin ei saa neile niimoodi peale lennata ja konkreetseks minna – see teeb ainult hullemaks! Hetkel oli puhas vedamine, et juhtus normaalne mees olema! Peab ennast lihtsalt pooleks vabandama ja lubama, et rohkem nii ei juhtu, ja veenvuse huvides paar sedi ulatama. Muidu ei pääsegi tulema.”
„Sa kuulsid ju küll, mis jama ta kokku rääkis,” ütlen ma. „Kamoon, mis seadus see selline on, et Subarus ei või üle kahe sõitja olla?”
„Küsimus pole üldse selles, kas mingit seadust on või ei ole. Eesmärk on ilma käeraudade ja oluliste rahaliste kaotusteta kiirelt minema saada.”
Alles palju kuid hiljem loen ma kohalikust liikluseeskirjast, et võõrriigi numbrimärkidega autodes ei tohi tõepoolest reisida üle kahe inimese, põhjuseks segased julgeolekukaalutlused.
Aeg-ajalt peatume, et külaelanikelt teed küsida, ja saame koos juhtnööridega pidevalt hoiatuse, et eesootavatel teelõikudel võib röövleid kohata. Otsustame esimeses vähegi turvalisena tunduvas paigas laagrisse jääda. Selleks osutub järgmine politsei kontrollpunkt.
Andres on Martiniga kohad vahetanud, laseb ukseklaasi alla ja seletab inspektoritele ilma pikema sissejuhatuseta, kust me tuleme ning kuhu teel oleme, ja küsib, kas siiasamasse oleks võimalik telk püsti panna. On. Vägagi. Isegi meie pabereid ei kontrollita. Cape Coastist kaasahaaratud lapik viski Cask sillutab rahvaste sõprusele laiakeermelise tee – nime järgi otsustades miinimumvolüümiga 60%32.
Kontrollpunktitagusele võsavaherajale kerkib meie punahall öömaja. Andres siirdub korrakaitseorganitega semujuttu ajama. Martin kondab mööda rohtukasvanud ehitusjälgedega maastikku, pealamp kummiga laubal, ja uurib ümbrust. Otsustan vahepeal rahatähed matkajalatsitesse peita, juhuks kui lähedal asuvast kontrollpunktist hoolimata mõni kurikael ikkagi läbi astuda tahab.
Läbi astub hoopis kohalikus politseimundris Andres.
„Ei-ei, ärge pildistage! Pilti ei tohtinud teha – ma lubasin neile!” hüüatab ta, kui kähku fotoka järele haaran.
„Kas see tüüp ise peatab nüüd autosid pesuväel või?” uurin ma ja lülitan fotoka jälle välja.
„Mitte päris – andsin talle seniks oma särgi,” naerab Andres. Martin, kelles sõjaväestatud struktuurid on alati tülgastust tekitanud, vaatab kogu klounaadi hajevil ilmega. Andres tuiab sinise vormiga veel veidike ringi ning sörgib siis kontrollpunkti poole tagasi.
Laagripaigast ära sõites me öise vahtkonna inspektoreid enam ei kohta. Kui kella kaheksaks Koforiduasse saabume ning pärast nurgapealset kiirkohvi ja munasaia lõpuks Jackson Parki jõuame, käib kauplemine juba täie vungiga. Katustealustel lettidel ja lihvimata puittaladel ripub tuhandeid keesid, käevõrusid, ehtekomponente ja helmeid. Müügiks. Käsitsi maalitud, kõikides värvitoonides, intiimseid, maagilisi, meditsiinilisi, seisust näitavaid; kõikides mustrites – valmimas just siin, praegu, sinu silma all ja sinu jaoks. Tule! Osta! Maksta võib sedides, dollarites või eurodes. Käratsev sagimise ja tingimiste lehterkeeris imeb Andrese koos Janega korrapealt endasse.
Rahulikult kaupa vaadata siin ei saa. Müügiks läheb juba enne selle nägemist. Kivinenud pilguga enda ette jõllitamine ei aita, aga kui ringi vaadata, oled sa sootuks kadunud – ja seda hetkega.
„Proua, väga ilusad käevõrud!”
„Üks hetk palun!”
„Te ei taha käevõru? Aga äkki teie sõbranna tahab?”
Milline sõbranna? Kuidas ilusti keelduda? Või ma peaksin viisakusest kogu turu tühjaks ostma – „Palun mulle kõik need kuuskümmend tuhat keed ja käevõru”? Kuidas jääda märkamatuks? Kas üldse on võimalik jääda märkamatuks, kui mul on selline nahavärv? Kuidas mitte lahustuda kogu selles kirevas virvarris, kus kõik püüavad mu tähelepanu võita? Pakkumistulv ründab nagu tsunami, keegi tirib mind käisest. Millist keed on mul vaja? Kas mul on üldse midagi vaja?