liigendavad õhulise planeeringu valgusskeemi lounge’i ja köögi vahel. Lühter laes; moskiitokaitsmed teisel pool horisontaalsetest klaaslabadest koosnevaid aknaid; koer poegadega – olustikufragmentidest visandub tervik. Nelja magamistoa peale on kokku kaks voodit. Ei mingeid lisamatte, ei mingeid madratseid, kel vaja, magab kivipõrandal. Duširuumi plaatimistööd on kaelast ära saadud küllap mõne sootuks teise elamu ehitusjääkide abil: paarkümmend sinist plaati siit, tosin teise suurusega rohelist plaati sealt, kujutab see kinnijooksnud glasuurtetris endast viimistlushaltuura õpikunäidet.
Elektrit ei ole ning seda täiesti proosalistel põhjustel: Araba rahvusvaheline seebiooper sõitis majaehitust finantseerinud sakslasega karile napilt enne seda, kui elamine vooluvõrku ühendada jõuti, mis nõuab aga Ghanas üsnagi kopsakat rahakotti.
Välisukse eest viib katusele kivitrepp – insenertehniline fopaa, mille astmed algavad otse seinast. Käsipuid ei ole. Kui ma üles jõuan, tuuakse mulle tool järele.
„Võtke istet, proua!”
„Aitäh!”
Katuselt hakkavad silma häärberid, millest paljud on lõpetamata, mis seisavad kõrvuti savihüttidega. Meie vastse koduni viiva jalgraja ääres toppab kahekordse megavilla ehitus. Püsti on vaid uste ning akendeta majakarp. Tühjadest aknaaukudest paistab elutoas kuivav pesu. Krundil liigub viisakates riietes inimesi – ei, nad ei ehita seda villat, nad juba elavad seal sees.
Afienya on hajus, Accra hiigellinnastu kirdetippu jääv asum, mida poolitab üksainus asfalttee, jättes endast kahte lehte väikepoed, ilusalongi ja kiriku. Kõrvale jäävat põldu kasutatakse jälgede järgi otsustades kerglennuväljana. Siit edasi laiub juba sügavroheline märgsavann raudpunaste pinnasteede ja ääremaaküladega.
Helistab Alex: „Kas kõik on hästi?”
„Jah, ära muretse!”
„Helistage mulle kohe, kui midagi on!”
„Loomulikult! Ära pabista!”
Alex on mures. Isegi väga. Õigupoolest eelnes Afienyasse tulekule veel üks episood.
Me oleme Ring Roadi internetikohviku juurest võtnud peale Araba, Otabili ja nende abilise ning sõitnud vastu nende tahtmist kõik koos Nimasse, kusjuures mitte lihtsalt heast peast, vaid Alexi tungival palvel – „Las Shiny vaatab need tüübid üle”. Nii nagu me slummi kohale jõuame – ilmselgelt esimest korda selle kolmiku elus – rivistab Alex nad joonelt kuuriseina vastas üles, seda kõike muidugi viisakalt ja poolihääli, nagu ta asju näib ajavat. Kust te tulete? Mida te teete? Mis plaan üldse on, kui küsida tohib? Jah, aga täpsemalt, mida te ikkagi teete?
Endal traditsiooniline dashiki seljas, sõelub Alex nende päikeseprillides teksadändide õlakehituste ja hajali repliikide vahelt tõde välja, emotsioonitute silmade vahel süvenemas murekurd. Shiny koos turske vennaga, käed rinnal vaheliti, vaatab ülekuulamist pealt, nagu läheks kohe kakluseks. „Las nad näevad, kes teie sõbrad on,” kõlab selle pärastlõunase etenduse pealkiri.
Mama silmitseb Otabili altkulmu ja keedab samal ajal katlas maniokki. On päevselge, et need kaks kampa omavahel kunagi klappima ei hakka.
„Mis keel see üldse on, mida nad räägivad?” küsib Alex, kui on meid nurga taha tüürinud. „Mis tööd nad teevad?”
„Ma ei tea. Mida nad ise ütlesid?”
„Mitte midagi!”
„Mitte midagi?”
„Minu meelest ei ole „seda ja teist” eriti mõistlik vastus nii lihtsale küsimusele.”
Pika hambaga annab Alex meile nõusoleku Afienyasse sõita, ise kogu loost üdini häiritud. Ja meie, tundmata kohalikke olusid, peame seda esialgu lihtsalt klannidevaheliseks hõõrumiseks.
Mõned demo-DVDd ja elulookirjeldused kaasas, keerame sildi „Cement to sell” juurest paremale ning siirdume Madinasse, Legoni ülikooli üleshaibitud naabruses asuvasse Net2TV toimetusse. See tähendab kolmekümmet kilomeetrit umbejooksnud liiklust, löökauke, ümbersuunamisi, minimaalset pikivahet ja kuuma tolmu. Kes aktiivselt edasi ei pressi, sõidetakse lihtsalt kinni. Kulub kaks tundi, enne kui me sellesse Afienya-poolsesse Accra äärelinna lõpuks pärale jõuame.
Frankofoonne Aafrika, mida läbides oleme loonud kujutlus-pildi meie võimalikust Ghana elust, sõidab mopeedide ning jalgratastega, mõjudes dünaamilises paindlikkuses lõputu improvisatsioonina. Üleautostuva Accra liiklusgrammatikat iseloomustab seevastu raskepärane jäikus – tempovalikut, manöövrite iseloomu ja reavahetuste loogikat dikteerivad siin autod ning kaherattalisi üldjuhul ei nähta.
Me jõuame kohale.
„White man! Give me something small!”36 ütleb valges pluusis uksehoidja Martinile.
Pärast lühikest akanikeelset vestlust Otabiliga pannakse meie nimed kirja kapsastunud kaustikusse, mida keegi kunagi ei loe. Meid lastakse üles. Maksma ei pea.
„Wait!” ütleb teise korruse sekretär. See pole ei palve ega käsk, vaid ellujäämisjuhend.
Me ootamegi. Produtsenti. Päris produtsenti, sest Otabil ise seda ei ole. Päris produtsent on ta onu. Mitte küll päris onu, aga see nüanss selgub mõnevõrra hiljem.
Pärast tunniajalist passimist võtab meid vastu hiliskeskealine meesterahvas, kes seljasoleva valge bubu järgi otsustades on tõenäoliselt moslem:
„Jäta oma CV ja demo siia.”
„Mis kaameratega te muidu salvestate?” küsib Martin.
Vaikus.
„Mis programmis teil siin montaaž jookseb?” proovib Martin uuesti. „Avidis? FinalCutis?”
„Ma olen uudiste produtsent,” vastab Otabili mitte päris onu üheselt mõistetamatu mõttekäiguga. „Ja sina?” nookab ta peaga minu poole. „Noh, jäta ka oma CV või mis iganes sul on.”
Me väljume ruumist. Tehtud. Tõsi, mitte päris nii, nagu planeeritud sai.
„Ta põeb praegu malaariat,” kostab Otabil meile selgituseks. „Põeb püstijalu ära ja on paari päeva pärast jälle joones.”
Ma proovin mõttes leida mingisugustki ühenduskihti äsja nähtud uudisteprodutsendi ja külmavärinate käes vappuva kõrgpalavikus malaariahaige vahel – see on keeruline. Alles hiljem, kui Martin malaariasse jääb, veendun ma, et sellel tõvel on tõesti erinevaid vorme.
„Onu võtab rohtu,” seletab Otabil rahulikult edasi. „Eks ma siis uurin, mis sellest tööasjast saab.”
Otsustame Afienyasse tagasi sõiduks valida tuldud tee asemel mõistlikuma viisi – mööda esimese klassi betoonmagistraali Tema sadamalinnani, Black Cat Area ringristmikult hargnevat Akosombo maanteed pidi edasi kuni Afienyani. Plaan toimib. Möödume ajalehe- ja veemüüjate spaleerist ning maksame kulunud kahhelplaatidest tolliputkasse – pay cash only37 – viiepeseevase teemaksu. Tõkkepuu kerkib.
Ilmselt ei jääks kogu see episood meeldegi, kui teepervele poleks püstitatud plakatit eelmise aasta riikliku liiklusstatistikaga – 11 214 õnnetust, 14 531 vigastatut, 1938 laipa –, ja seda kõike kahekümne kahe miljoni elanikuga riigis, kus enamikul pole mitte mingisugustki isiklikku sõidukit. Plakatit illustreerib kurvis üle katuse keeratud Opel.
Järgmisel päeval oleme me samas punktis tagasi, teel Legoni ülikoolilinnakus peetavale räpivõistlusele, sest Otabil, kes pole küll päris produtsent, on päris räppar. Või… kui ka mitte, siis vähemalt tahab ta selleks saada.
Ghanas räägitakse palju. Kui jutukus kombineerida esinemis- ning paraaditsemisvajadusega, koguneb