hullemini minna.
Jalutame rahulikel tänavatel. Oma saja kahekümne seitsme tuhande elanikuga meenutab Koforidua suurt ridaküla, kus kogu äriline ja administratiivtegevus on koondunud linna läbiva peatee äärde. Siin on üks valgusfoor ning üks ringristmik. Ja üks helmeturg. Ashfoami madratsipoe ees laaditakse veoautot tühjaks. Lähedal asuva seina peale on šablooni abil pihustatud telefonioperaatori reklaamlause„Proud to be a Ghanaian”33, mille all tukub tekstis mainitu isiklikult.
Koforidua on võrdlemisi uus. Enne kui Obuo Tabri mäejalamile linn kerkis, polnud siin mitte kui midagi peale onu Kofi Ofori onnikese, mille kohal kõrgus mahagonipuu – dua34. Ja selle alla jäid töölt koju suunduvad talunikud teinekord väsimust välja puhkama. Koht muutus sedavõrd popiks, et Kofist, Oforist ja dua’st sünteesiti sellele maakandile nimi: Koforidua, nii et kui linn kerkima hakkas, oli tal nimi juba olemas.
Püha mägi Obuo Tabri – sõna-sõnalt küll „Tabri kalju” – on veelgi märkimisväärsema taustaga, sest selles elavad linna kaitsvad kääbusjumalad. Kaitsmise vastutasuks on neil hädasti vaja, et neile igal aastal lammas ohverdataks, ja nii ka tehakse.
Tagasi Accrasse jõuame õhtupimeduses, sihtpunktiks Nima – kriminaalse elemendi asustatud favela35, kus kella kaheksast õhtul kehtib igaöine mootorrattakeeld. Tegelikult ei ole Nima muidugi läbinisti kriminogeenne. Ja loomulikult ei rakendu sealne mootorrattakeeld reaalselt, sest kes hakkaks keset õhtut heast peast jala käima. Liiatigi sõidab suvaline Nima tsiklist iga kell vähimagi pingutuseta politsei eest ära.
Kui tavalised accralased väldivad Nimat päise päeva ajalgi nagu tuld, siis meie kavatseme jääda siia ööseks. Muud ankrupunkti meil Accras hetkel niikuinii poleks ja õigupoolest on seegi Andrese kontakt, pärinedes seejuures veel Eestist – Nima koreograafiatrupi Tallinna-etenduselt. Toona sõlmitud suhted kahe tantsija Alexi ja Shinyga jäid püsima. Ning nüüd majutavad need poisid meid. Loomulikult on mõlemad praegu koreograafiaproovis. Jätame auto Hill Streeti rentsli äärde ja püüame nad üles leida.
Kpanlogo – trummide salsa-motoorika kostab tänavale. Siseneme hoovi ja vajume valgetele plasttoolidele. Treenitud kutid, ülakehad paljad, rassivad higi lahmates kujundeid ja kombinatsioone tantsida. Tüdrukud on tüsedamad ja kaetumalt riides, aga teevad sedasama. Ja nii kaks tundi järjest. Võimalik aga, et tantsust veelgi kurnavam on ärkvel püsida. Meie üritame kõigest hingest oma plasttoolides mitte magama jääda, aga see ei õnnestu. Seejärel üritame me vähemalt nii teha, et me kõik korraga ei maga, aga ei ole ikka päris kindlad, kas seegi õnnestus. Küsida justkui ka ei taha – „Hei, kas me magasime maha peaaegu kogu teie proovi või ainult suurema osa sellest?”.
Võib-olla tõestamaks, et me pole päriselt kultuuriidioodid, otsustame seda kõike veel kord vaatama tulla – siis, kui me pole päevasündmustest nõrkemiseni ära kurnatud. Nüüd aga võtame Alexi auto peale ja siirdume Nima keskme suunas. Shiny, nagu ikka, liigub öösiti keelatud viisil – mootorrattaga.
„Nii, siit peame vasakule pöörama,” ütleb Alex ühel hetkel. „Ma lähen korraks maha!”
Ta haarab appi juhusliku jalakäija. Vastutulevate taksode ja minibusside valgusvihus dirigeerivad nad takerdunud liiklusesse tühemiku, millest mahume läbi sõitma.
Mõned minutid hiljem oleme kohal. Pargime auto, hüppame Alexi eeskujul üle rentsli ning järgneme talle majade vahele. Meid võtab vastu kiiskavates plakativärvides sisehoov, kuhu suubuvad kõikide korterite magamistoad. Osal ruumidel on uksed ees, teistel lehvib ukseavas vaid kardin. Siin hoovis asub kõikide elutuba. Ja köök. Ja pesuruum. Tualett toimib pangloputuse süsteemil. Vett saab kõigiks protseduurideks mahutist. Uue puitukse ees ripub kobakas taba.
„See on Shiny isiklik peldik,” selgitab Alex. „Shiny on siin oma rahadega palju ehitanud ja värvinud ja tänu temale sujub meil kõik päris kenasti.”
Et nelja eurooplase eeldatavasti snooblikku haistmis- ja esteetikameelt kollapsist säästa, toob Shiny lagedale ka lukustatud ruumi võtme. Privaatpeldikust saab VIP-käimla.
Tähtsaim isik selle värvilise hoovi ühiselukompleksis on Mama – tüse proua, kelle tegelik sugulusaste kogu ülejäänud kambaga jääb meile ebaselgeks. Igatahes hoiab ta silma peal nooremate toimetamisel. Ja enda fufu’l, mis just valmis on saanud.
„Võtke süüa!”
Mulle meenub esmaspäev Cape Coastis, kui Jane, must kilekott näpus, tuppa astus ning teatas, et on viimane aeg kohalikku toitu proovida. Olime tolleks hetkeks Ghanas viibinud juba peaaegu kaks nädalat ning see tõepoolest ei jätnud ruumi vastuvaidlemiseks. Selle õhtupooliku kulinaarne parata-matus koosnes hapendatud maisipallidest ehk kenkey’st, punasest chito-kastmest ning suitsukalast. Murrad näputäie kollakat massi, kastad selle chito sisse ja hammustad suitsukala peale. Iseenesest lihtsa skeemi muutis keeruliseks kenkey hapukas maitse, mida, tõsi küll, õnnestus chito üledoosi ja ohtra suitsukalaga mingil määral kinni mätsida.
Ja praegune toiduvalik seisneb fufu’s. Mitte söömise valikut ei paista olevat.
„Tahad üht või kaht fufu-palli?”
See on Mamalt juba teine samalaadne küsimus mulle. Kõhklen. Kas veerandite kaupa ei oleks võimalik seda kaheldava apetiitsusega massi manustada?
„Üks pall,” ütlen ma ja koban taskurätiku järele, sest mingisugune varuväljapääs ees terendavast fufu-katastroofist võiks mul ikkagi olla.
Mama suunab enda küsiva pilgu Martini poole.
„Ma tegelikult ei söö õhtuti, aga võin proovida seda, mis Etheli kausis on,” tuleb Martin päästvale ideele.
Saame kahe peale kausi punaka järvega, mille keskel valendab fufu-atolli nätske jahuklimp. Järele proovides selgub, et sellel klimbil puudub igasugune maitse.
Saadud lusikatest pole tolku, sest maisi ja kassaavajuure libedat ühismassi söögiriistadega käsitseda ei anna. Fufu allub ainult näppudele.
Rebin oma kausis hulpiva känkra küljest tükikese, kastan supi sisse, pistan suhu ja neelan võimalikult kiiresti alla. Kui seda neljaetapilist harjutust ilma mõtlemata teha, võib asjaga isegi ühele poole saada. Üks. Kaks. Kolm. Ja neela! Terav kaste aitab. Söön masinlikult. Käed muutuvad libedaks. Punane rasvamulliline vedelik voolab mööda käsivart allapoole ja küünarnuki otsa tekib tilk.
„See ei ole normaalne,” ütleb Martin, ise ikka veel esimest suutäit mäludes.
„Lihtsalt neela. Mälumine jäta vahele.”
„See ei toimi!”
„Ära jama! Sa ei tohi mulle niimoodi käru keerata! Anna tuld! Ega ma üksi sellest portsust jagu ei saa!”
See on meie viimane ühisõhtu Jane ja Andresega. Järgmisel päeval sõidab Andres edasi sisemaale ning Jane tagasi Cape Coasti. Meid Martiniga ootab ees ümberasumine Afienyasse – järjekordsesse kohta, kus me veel olnud ei ole.
PUDEL DŽINNI JA KOERA PEA
Sekeldused ei jää tulemata. Kas iidsest nõiakunstist on abi, kui kõik näib järjest viltu vedavat?
Päevinäinud plekkviidast „Cement to sell” saab meile märksõna parempöördeks puhmastevahelisele teejupile, mille lõpus asub elektriroheliste seintega maja. Kõrge aia peal jookseb okastraadispiraal, kidade küljes kuivamas pesu. Kui roostes metallvärava vastu koputada, lukustatakse see seestpoolt lahti.
„Tere tulemast!”
Rahvast voorib väravasuhu juurde: keegi majaabiline ja veel keegi. Koos meiega autost väljavalgunud Araba ja Otabil räägivad omavahel pidžinisegust akanit. Taamal kakerdab oma proportsioonitult pikkadel jalgadel kartlik kollase nokaga hall lind – Peggy, nagu teda meile hiljem tutvustatakse.
„Parkige