serva jääb rida miniatuurseid ärisid ja teeninduspunkte. Me lippame üle vöötraja, teisel pool magistraali asuvale toitlustustänavale, kus seisab rivis mitu identse menüüga putkat. Kellele stew, kellele kenkey? Mingit ooteaega sellistes sööklates pole, sest kõik toidud on juba ammugi valmis. Sööme kohapeal, aga kiiresti. Kümne minutiga oleme auto juures tagasi.
Tardun. Miski siin ei klapi. Auto tagumised seljatoed on alla tõmmatud. Uks on lukust lahti.
„Martin, kas sa otsisid midagi pagasist, enne kui sööma läksime? Uksed on lahti!”
Martin tirib alles taskuluku tagant autovõtit välja.
„Fotovarustus!!!” röögatan ma.
Tirin tagaluugi lahti ja näen enda halba aimust näost näkku: Martini fotokotti koos Canoni profiseeria kaamera ja viie objektiiviga seal enam ei ole. Minu läpparit ka mitte – sedasama läpparit, mida ma Afienyas filmivaatamiseks välja ei laenanud. Kindluse mõttes, varguse vältimiseks.
„Miks?!” Miks ei ole undo’d olemas päriselus?
„Ma ei saa aru,” ütleb Martin. „Klaasid on ju terved. Võimalik, et ma siis ei pannud uksi lukku.”
„Kamoon, sa kontrollid ju alati?!”
Mulle tuleb megabaitide kaupa meelde kogu mu läpparisse jäänud elu. Pigimust nimekiri lõpeb äsjaste reisipiltidega teel Ghanasse läbitud kõrbetest. Martin hoiab pead kahe käega kinni ja istub maas.
Õigupoolest on mu sülearvuti kadumine ainult veerand häda. Kolmveerandi kohta tundub, et idee Ghanas fotostuudio avada jääb teostamatuna siia parkimisplatsile.
Vahepeal on Otabil rääkinud ümberkaudsete poodide töötajatega. Keegi ei näinud loomulikult midagi. „Ma ei ole selle platsi valvur!!!” karjub üks neist Otabilile järele. „Kas ma olen sinu meelest mingi watchman?!”
„Ma ei unustanud uksi lahti,” ütleb Martin, kes – vahepeal ennast pisut kogunud – uurib nüüd parempoolse esiukse lukku. Titaanvõtme pöördejälg on lukusüdamikust jätnud järele viiskümmend grammi metallipuru.
Seisame silmitsi organiseeritud vargusega linnasisese magistraali äärses parklas, mille servas tegutseb hulk väikepoode. Väikepood tähendab Ghana mõistes avatud merekonteinerit või putkat, kus müüja ei konuta mitte ruumis sees, vaid ootab ostjaid õues. Koht on turvaline. Tunnistajaid võiks sellel intsidendil olla küll ja küll.
Mis siis edasi? Politsei kutsuda?
„Nad ei tuleks sellise asja peale kohale. Aga me võime minna jaoskonda ja teha avalduse,” ütleb Otabil. Aga sellest poleks suurt kasu, sest keegi ju muukimist ei näinud. Kahtlasi isikuid samuti mitte. Midagi enamat kui võimalikke pealtnägijaid küsitleda pole siin võimalik teha. Sõrmejälgi Ghanas ei võeta ja kriminalistikalaborit on siinmail nähtud ainult telekast.
„Sõidame sellest neetud linnast minema,” otsustab Martin.
Me lahkume platsilt, kuklas häiritud või vihased pilgud. Me arutame politseisse mineku mõttekust. Kas nad kontrolliksid pandimaju? Kas nad kontrolliksid stuudioid?
„We could go to the fetish priest!” ütleb Otabil.
„See on mingi võlur või?” küsib Martin.
„Ei. Pigem maag. Lihtsalt väga tark Aafrika mees,” kaalub Otabil iga enda sõna.
„Voodoo?” küsin ma.
„Ei, see ei ole vodun, see on juju, see on fetish. Fetish priest annab kindlasti vastuse,” usub Otabil end olevat leidnud lahenduse.
See kõik ei kõla üldse mõistlikult.
„Ja mis me siis üldse peale hakkame, kui see tark mees ütleb, et keegi Kweku kusagilt Pramprami slummist võttis minu kaamera?” küsib Martin.
„Juju’ga saab teha nii, et sellel, kes kaamera võttis, hakkab nii paha, et ta toob varastatu lihtsalt tagasi. Mõnikord öeldakse siin juju kohta remote control.”
„Aga ta ei tea ju, kustkohast meid leidagi, et enda süümepiinadest lahti saada?”
„Need ei ole süümepiinad. Tal hakkab lihtsalt nii paha, et ta ei taha enam seda kaamerat. Ta saab aru, et keegi teeb talle juju’t, ja siis ta toob varastatu tagasi, sest muidu ta piinadest lahti ei saa,” seletab Otabil. „Ta ei pea teadma, kus me oleme, sest ta saab viia asjad politseisse või samasse kohta tagasi ja ümberkondsed inimesed siis viivad politseisse. Ma juba rääkisin poetöötajatega seal ja nad teavad, mis asjad teilt varastati.”
„Ma pakun, et kui keegi meie kraami sealt parklast leiab, jätab ta selle heaga endale,” katsun ma realistiks jääda.
„Siis hakkab temal täpselt sama paha ja lõpuks ta viib ikka teie asjad politseisse,” hakkab Otabil tüdima.
„Lähme teeme siis homme politseis avalduse, muidu on politsei lõpuks ainuke, kes sellest asjast midagi ei tea,” ütleb Martin.
„Just, homme politseisse avaldus, aga täna fetish priest’i juurde,” võtab Otabil otsad kokku.
„Tead sa mõnda?” küsin ma.
„Meie kodu lähedal on üks.”
Ja me sõidamegi sinna, võttes Afienyast kaasa ka Araba ja tema poiss-sõbra. Kusagil mõhnja pinnastee lõpus keset põõsastevahelist pimedust elab enda tagasihoidlikus kolme pisikese ruumiga hütis juju-preester – vananev, kiilaspäine ja särgita, heledates linastes pükstes, nöör ümber õllekõhu. Teenustasu ta ei küsi.
Oleme kaasa ostnud pudeli džinni, mis on vajalik rituaali läbiviimiseks. Kadakajook valatakse keraamilisse pudelisse ja meil tuleb minna rituaalikotta, kusjuures mitte niisama, vaid palja ülakehaga. Araba seob mu matkapluusi varrukaid pidi selja taha kinni. Ülakeha ei ole nüüd küll eriti paljam kui enne, aga protokollinõuetele ma niimoodi igatahes vastan. Samal ajal uurib preester Martinilt ja Otabililt juhtunu üksik-asjade kohta.
Me laskume rituaalikojas vaibale põlvili ning Otabil räägib veel kord, mis täpselt juhtus ning mis kaduma läks ja kui palju see kõik maksis.
Preester rüüpab keraamilisest pudelist džinni, räägib peotäie kividega ja viskab need bambusmatile.
„Varas ei ole kaugel,” analüüsib ta kivikeste paiknemist. Enamik kive paikneb pundis koos, aga üks on pisut eemal.
„See püüaks justkui põgeneda,” selgitab preester. „Kui nüüd tahta asju tagasi saada, siis tuleks teha üks rituaal, mille jaoks mul on vaja paari lisatarvikut: koerapead, rotiküüniseid ja veel paari asja.”
Ma ei suuda hetkega välja mõelda, mis valemiga ma talle need vidinad küll võiksin leida.
„Ei-ei,” ütleb preester. „Küll ma ise hangin. Maksate lihtsalt kulud kinni.”
Nii et ma ei pea minema koera uputama. Ega rotti. Tänane päev on niigi raske olnud.
„Lööte ise mõne peni siin külavahel maha?” küsin huvi pärast.
„Ei, mina selliste asjadega ei jandi. Siin on turg, kust kõike saab.”
„Selline maagide turg siis või?” üritab Martin mitte liiga skeptiline paista.
„Midagi sinnapoole jah,” naeratab preester. „Umbes kolmesaja Ghana sediga peaks hakkama saama.”
See teeb sada viiskümmend eurot. Koerapead ja rotiküünised näikse olevat hinnaline kraam.
„Vabandage, mis need vajaminevad asjad täpselt olidki?” uurin ma ettevaatlikult. „Me ikka organiseerime need ise.”
Aga sellist varianti rituaaltarvikute hankimiseks ei ole, sest vaja läheb väga erilist koerapead, mida tavainimesed ise kindlasti valida ei oska.
Võtame mõned päevad järelemõtlemiseks ja jätame hüvasti.
„Kuule, kahtlane värk