Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril. Ethel Aoude

fototehnika hinna kõrval on kolmsada sedi väike raha, aga kõik räägib selle kasuks, et me maksame mingile suure jutuga külamehele tühja.

      „Ma helistasin Alexile,” sõnab Martin järgmisel hommikul. „Alex ütles, et kohalikud juju-preestrid suudavad varastatud asju tagasi tuua küll. Aga ta muidugi hoiatas, et kogu see raha küsimise teema võib olla kokkumäng Otabiliga.”

      Loomulikult. Alex ei ole Otabili kampa kunagi usaldanud. Tõenäoliselt arvab ta, et kogu intsident oligi nende korraldatud. Varas justkui teadis, kustkohast mida otsida. Liiatigi on meie autot suusaboksi järgi lihtsamast lihtsam jälitada.

      Tegelikult ei ole üldse oluline, mida Alex arvab, sest arvan seda kõike praeguseks ka ise. Vaatan tühja pilguga ukseavasse, kuhu hetk hiljem ilmub Martin: „Autost on viis eurot ära kadunud. Õhtul oli see igatahes olemas. Küsisin – keegi ei tea loomulikult midagi.”

      Möödub veel paar hommikut, kui akanikeelne vestlus Otabili ja Araba vahel väljub oma tavalisest vaoshoitusest. Milles küsimus seisneb, jääb ebaselgeks. Paar tundi hiljem teatab Otabil meile rõõmsalt, et on meie jaoks Accrasse soodsa korteri leidnud. Sisse kolida võib kohe.

      „Ärge kellelegi midagi öelge. Vaatame koha enne üle,” ütleb Otabil. „Küll pärast jõuab selgitada.”

      Lahkume Afienyast järgmisel varahommikul. Hüvastijätuta. Äkilise manöövri taga on Otabili kahtlus, et Araba on seotud vargusega.

      Sõidame jälle Tema poole. Maksame jälle teemaksu ja istume jälle ummikus, mis sedapuhku on nii varane, et alles kogub mastaapi.

      Piirkonda, mille Otabil meile uue elukohana ette söödab, kutsutakse Nkrumah Flatsiks. See on omaaegne üheteistkorruseliste tornelamutega eliitrajoon, mille Ghana esimene president Kwame Nkrumah lasi ehitada enda valitsusametnike jaoks. Praeguseks on sellest saanud pisut käest ära lastud võsa-Manhattan keset Lartebiokorshie rohelusse uppuvaid aedu. Need majad on senini jäänud Accra kõrgemateks. Pool sajandit tagasi mõjusid nad selles muidu madala hoonestusega linnas aga täieliku ulmena.

      Tasuline Accra–Tema kiirtee kujutas endast samuti Nkrumah’ innovatsiooni – ja seda toona, mil kogu riigis liikus kokku vaid viis tuhat autot. Omal ajal pidasid ghanalased Nkrumah’t liiga hulluks ja liiga Ameerika-meelseks ning ei saanud lõpuni aru, kuhu ta oma ideedega sihtis. Mis seal salata, Nkrumah polnud just tüüpilisim ghanalane – saanud hariduse Londonist ja Pennsylvaniast, ta mitte ainult ei mõelnud teisiti, vaid ka tegi kõike teisiti. Kõige krooniks oli ta abikaasa Fathia egiptlanna.