ütlen „Ohoo!” ja heidan vargsi pilke šokolaadisilmsele Šveitsi tüdrukule, Miss Šveitsile, ja tema piilub vastu. Mu isa loeb kokku rahakotis olevaid franke, paneb need tagasi ja paneb rahakoti tagasi taskusse ning vaatab oma uut Šveitsi kella, öise linna tuled valgustavad ta hõbedast nägu.
See pole aus. Miks on tema mees? Miks on tema vaba?
Miks olen mina vangis selles kehas?
Ma muudkui loodan, et midagi juhtub. Midagi peab juhtuma. Võib-olla maavärin või mõni plahvatus. Mõlemad sobiksid. Siis läheks vaateratas lahti, rebeneks sädeme-, suitsu- ja juhtmepilves oma kinnitustest ning veereks vanalinna poole, üle praevorstiputkade ja avalike tualettide, üle sogase jõevee, üle nende ninakate punkarite ja vanade hipide, kes müüvad kasutatud vinüülplaate, üle suveniiripoodide, kus müüakse nahkpükse ja joodeldavaid CDsid, vajutaks laiaks vardas küpsevad sead, veereks täiesti alla välja ning kukuks pikali kuskil Bahnhofstrasse kellapoodide ja börsihoone vahel.
Ja selles kuumas kaoses ning mürisevas kataklüsmis oleks mul võimalus, mu ainus võimalus, ronida välja vaaterattast ning põgeneda linna, pomiseda midagi mälukaotusest, kuid tegelikult lihtsalt liituda rõõmsa rändtsirkusega maal, mis on nii vaba, et isegi juuksuris on väljas pornoajakirjad ja väike kollane kaubik toob uusi süstlaid narkomaanidele pargis ja teismelised joovad õlut otse tänaval ja sõidavad siis rongiga tagasi äärelinna, autojuhti polegi vaja.
Euroopa! Miks on see palju vabam kui mu enda Vaba Maa? Vaata teda, napsa temast sõõmuke, võta ta endale, kasuta teda toorelt. Midagi sellist ei juhtu Ameerikas kunagi. Ei minuga, selle noore naisega, ei vaateratta ega tuledega. Ameerikas ei ole mingit võluväge. Seal on kõik stagneerunud, letargiline ja kuiv. Nagu vanad laulud rohupoe raadiost. Aga siin, Šveitsis, Euroopas, on asjad voolavad, liikuvad nagu külmad Alpi järve veed, mis mind eemale kannavad.
Miski lihtsalt peab katki minema, tunnen ma. Miski lihtsalt peab plahvatama ja hävima, süttima, põlema tuhaks ja lagunema laiali. Kellegi peab läbi tõmbama, et rahuldada minu sees möllavat vulkaanilist ängi. Ma saadan veel ühe pilgu tüdruku poole.
Kas ta on neitsi? Ilmselt mitte. Siin ei punasta keegi millegi peale. Nad on kõike teinud ja kuidas ma küll soovin, et oleksin nende moodi! Teeksin seda. Mu sõbrad ainult sellest räägivadki. Ja ikkagi pole keegi meist seda teinud. Me teame sellest vaid isade ajakirjadest, neist, mis on kapipõhja peidetud.
Kui sõit lõppeb, libistame end istmelt maha. Šokolaadisilmne, suudlemiseks mõeldud huultega Miss Šveits rühib minust mööda ning kaob siis öhe koos oma sõbrannaga, kes on minu jaoks nii ebahuvitav, et ma ei suuda isegi meenutada, milline ta välja nägi. Miss Šveits ei vaata kordagi tagasi, kuid ma tunnen tema lõhna, kui ta minust möödub. Nad naeravad, kui nad kaugemale kõnnivad. Mille üle nad naeravad? Selle poisi üle vaaterattal? See loll poiss.
Mul habe vaevu kasvab. Kõige kummalisematesse kohtadesse on ilmunud karvad. Ma kreemitan end mõnest kohast. See kõik on nii naljakas.
„Nii et šveitslaste arvates on Ameerika siis selline?” teeb mu isa nalja, kui möödume plakatist, millel on luitunudblondide juustega ja nahktagides mehed, kes mängivad saksofoni, ja suurte tissidega naised punastes bikiinides, maalitud sportautod ja surfarid, hamburgerid ja friikartulid.
Nende vahel on hiiglaslikud posterid Ameerika superstaaridest: Michael Jackson, Marilyn Monroe ja Elvis Presley, Madonna ja president Bill Clinton. Ka David Hasselhoff.
„Tead, ta on siin kuulsam kui kodumaal,” ütleb mu isa, viibates peaga „Knight Rideri” peaosalise ülevoolavalt rõõmsameelse pildi poole. „Eurooplased armastavad teda.”
Võib-olla siis, kui sa oleksid tõeline mees nagu Hasselhoff, oleks sa koju läinud koos Miss Šveitsiga.
„Ta on siin kuulus laulja,” lisab ema. „Ta lood on tippu jõudnud. Suudad sa seda uskuda?”
Lollakad!
Ma vaatan David Hasselhoffi ja maalitud sportautosid ning surfilaudu. See kõik ei meenuta üldse seda Ameerikat, mida mina tean, ja see pole ka üldse sellise koha moodi, kuhu ma tahaksin minna.
„Ma ei suuda uskuda, et nad tõesti arvavad, et me elame niimoodi,” ütleb mu ema.
Ma kuulen neid, kuid mõtlen ikka veel tüdrukust, kuigi mul on juba raskem meenutada, kuidas täpselt ta välja nägi ja lõhnas. See renessansiaja nägu. Šokolaadikarva silmad. Lohutav olek. Kõik see on peaaegu läinud. Miks nad alati niimoodi tulevad ja lähevad? See teeb haiget.
„Nii, kas tahad praevorsti?” pöördub isa minu poole, kui suundume Ameerika teemapargi väljapääsu suunas. Park on peaaegu tühi. Ameerika vist pole kuigi vägev tõmbenumber.
„John, me oleme sel nädalal igal õhtul praevorsti söönud,” kurdab mu ema. „Ma ei või rohkem soolast toitu süüa. Mu pahkluud paistetavad üles. Kas sa saaksid aeglasemalt kõndida?”
„Ma rääkisin Justiniga,” ei tee isa ema jutust välja.
„Jah, olgu,” ütlen ma. „Mulle meeldib praevorst.”
„Ein Bratwurst mit Sempf,”1 ütleb isa naeratades ja tõmbab käega mu juustest läbi. Und ein Bier, bitte.2 Nojah, sulle ein Coca-Cola.”
Ma kortsutan kulmu.
„Hei, kuule, me oleme Zürichis veel ainult kaks päeva, peaksime siit viimast võtma,” paneb ta käe mulle ümber. „See on suurepärane puhkus, eks ju, poeg?”
Kui me mõni päev hiljem John F. Kennedy rahvusvahelisse lennujaama jõudsime, oli ilm palav ja niiske. August. Piinav hais higi, heitgaaside, plastpudelite ja paberkottide tõttu, mis olid tee äärde loobitud. Minu ümber oli New Yorgis nii palju inimesi, ometi tundsin end, nagu oleks mind kõrbesse maha jäetud. Midagi oli valesti. Ma läksin ja magasin oma vanas voodis, aga kõik oli valesti. Ja ma igatsesin Zürichit, ma igatsesin Euroopat. Euroopa tundus olevat vabam, mugavam – no muidugi, kui sa võisid sigu otse tänaval küpsetada!
Võib-olla juba siis teadsin ma oma teismelise südames, mida tuleb edasi teha.
Noh, kuidas Montanas läks?
„Noh, kuidas Montanas läks?”
Paljud küsisid seda mu käest tol suvisel kaheksanda klassi esimesel päeval. Seda kohta nimetati Setauketiks, see oli külake New Yorgi osariigis, Põhja-Ameerika idarannikul. Setauket on isegi väiksem kui küla. Kui sõita New Yorgi linnast idasse, Long Islandile, mida ikka veel hollandi moodi hääldatakse Laang-Aaailänt, muutub suurlinn linnakesteks ja küladeks, külakesed aga on konfettidena laiali pillutud ja inimasustusel ei tulegi lõppu, kuni umbes tunni aja pärast jõuab Setauketisse, seal on kõrvitsaväljad ja jõulupuude kasvatamise farmid, viinamäed ja kalasadamad, kus mehed tõesti kalal käivad.
„Ja kuidas Montanas oli?”
Suurem osa mu suureks saanud headest sõpradest lahkub suvel saarelt mõneks ajaks, et käia Euroopas või läänerannikul, mõnes põnevas kohas – kuigi see pole lihtne. Saarelt lahkumine nõuab otsusekindlust, pealehakkamist, raha. Siin on mõned praamid, palju sildu ja mõned lennujaamad. Kolmest küljest merega ümbritsetud, läänest aga palistatud reetliku, New York Citysse viiva East Riveriga on Long Island korraga nii varjupaik kui ka vangla. Liivade pehmus, vee järjekindel uinutav loksumine vastu rannikut – viimaks ei suuda sa enam unistadagi lahkumisest.
Ja siiski unistab üks noormees selle saare rahulolu helisevas tardumuses kaugetest paikadest, kus võib juhtuda palju põnevamaid asju.
„Petrone! Tore sind näha, mees. Kas Montanas oli mõnus?”
Juunis, kui kool lõppeb, uhkustavad meie rohelise piirkonna õpilased eesolevate suviste seiklustega. Ja tolle aasta juunis, mis lõpetas segase seitsmenda klassi, mis kasvatas mind umbes jala võrra pikemaks ja tekitas mu näole ebatavalises koguses karvakesi, andis mulle kaasa pideva jubeda haisu, inetud metallist breketid ja kaotas suurema