16. sajandi hispaanlaste käest oma üüratute ja kiviste mägede järgi. Brošüüris olid pildid rohustest platoodest ja kivistest koskedest, lumega kaetud mäetippudest, ääretust sinisest taevast ja hubastest palkhotellidest, mille sisse on ehitatud vankrirattad – näiteks vankrirattast tehtud laud ja lühter – ning mille seintel on tapetud loomade karvased pead.
„Kas see tõesti meeldiks sulle?” Mu isa oli ülevoolavalt rõõmus. „Oled sa valmis minema suurele reisile Montanasse?”
„Justin, nii tore on sind taas koolis näha. Kas sulle meeldis Montanas?”
Ma rääkisin igale inimesele kõikides klassides meie eesootavast seiklusest Montanas. Ja kui lahedana ma end tundsin! „Kas sa juba kuulsid?” hakkasid inimesed sosistama. „Justin Petrone läheb Montanasse.”
„Ei saa olla. Kas tõesti?”
Keegi polnud käinud Montanas. Isegi mitte Michelle Bryant, ladina keele rühma kena blond tüdruk, kes kandis T-särki kirjaga „Grand Teton National Park”, isegi tema oli olnud ainult Wyomingis. Aga Montana? See on suuruselt neljas USA osariik! Ainult Alaska, Texas ja California on Montanast suuremad. Ma kujutasin ette, kuidas me istume perega ümber lõkke kuskil Montana mägedes, ja meenutasin lugu sellest, kuidas mu poolvenna isa Jack oli sattunud kaklusesse mingi indiaanlasega, kes oli „rünnanud” nende laagriplatsi ühel öösel Wyomingis, tõmmates ühe „valgetest” oma hobusele. Hiljem said nad teada, et indiaanlased olid vaid näitlejad, kellele maksti selle eest, et nad „ründaksid” turiste nende lõbustamiseks, ja siis vahetati vabandusi ja pikka viha ei peetud. Kas midagi niisugust võiks ehk ka meiega juhtuda?
„Justin! Kuidas läheb, mees? Kuidas Montanas oli?”
Kui suvi algas, hakkasin ma ootama, millal me siis läheme Montanasse. Kuidas me sinna saame? Montana oli nii kaugel, ilmselt peaksime lendama. Või sõidaksime autoga? Ma teadsin paari peret, kes olid läbi terve USA sõitnud. Neil kulus selleks terve nädal! Ma küsisin isa käest mitu korda Montana kohta, aga ta kehitas õlgu ja ütles: „Ma pean helistama Denis’le reisifirmast ja uurima, kuidas läheb” ja „Oh, ma unustasin sel nädalal asjaga tegeleda, vaatame, järgmisel nädalal on mul aega ilmselt rohkem”. Juunist sai juuli, juulist august ja varsti algas jälle kool.
Ja nii see läks… me ei käinudki Montanas. Ma veetsin suve kodurannas, vahtisin vett, lugesin raamatuid ja jälgisin, kuidas mu IQ muudkui langes.
Ja ainus, kes mu saladust teab, on Brad Bateman.
Brad Bateman elab minuga samal tänaval ja teab, et ma ei käinud sel suvel kuskil. Ta teab, et Montana oli vaid üks mu isa „see võiks juhtuda” lugudest. Hiljem tuleb isa välja põhjendusega, miks Montanast asja ei saanud. Põhjuseks oleks arusaamatus reisifirmas või midagi sellist. Peab ju olema mingi põhjus.
„Härra Petrone! Montanast tagasi!”
Brad Bateman. Ma armastan teda nagu venda ja ma vihkan teda nagu venda. Ja siiski ei saaks me tegelikult olla vennad, sest tema on nii veatu ja just seepärast ma põlgan teda, isegi rohkem, kui see on vennalikult võimalik. Kõik tema juures ärritab mind.
Isegi siis, kui keegi ta nime vestluses mainib, hõõrub miski mu sees, nagu oleksin neelanud lusikatäie liiva.
Brad Bateman. Täiuslikult nelinurkne nägu täiuslikult kolmnurkse keha otsas. Korvpallitähe sitked lihased. Kõik on selle kuti juures kena ja sümmeetriline.
Eresinised silmad, tuhkblondid juuksed, hambapastareklaami naeratus. Ja ta on alati nii päevitunud. Ebatavaliselt päevitunud. Kummaliselt päevitunud. Koolis liigub mitu teooriat Brad Batemani nahatooni päritolu kohta. Üks väidab, et Brad on osaliselt tšerokii indiaanlane ja pärinud retsessiivse tumeda naha geeni. Teise kohaselt veedab ta nii palju aega Kariibi mere ääres, et ta võluv pronksitoon lihtsalt ei saa kaduda. Kohe, kui see hakkab hajuma, saadavad emme ja issi ta lennukiga Antiguale või Barbadosele, kuhugi päikeselisse kohta. Ma ise eelistan tšerokii teooriat.
„Sa ei käinud Montanas, eks ole, sa igavene lollakas?”
Seda ütleb Brad Bateman mulle kaheksanda klassi esimesel päeval.
Ma ei suuda vastata ja vaatan vaid ringi, lootuses, et keegi ei kuule teda. Siis noogutan.
„Haa! Petrone rääkis kõigile, et läheb Montanasse, ja siis ta ei läinudki Montanasse!”
Brad Batemanil on kollane T-särk, millel on pilt rannast, palmidest ja päikesest, mis nende taha vette loojub. Selle all on kiri „Kõik on Bahamal parem”. Ma mõtlen, milline oleks võinud olla minu T-särk Montanast. Võib-olla oleks sellel surnud looma peaga pilt. Või vankriratas. Või indiaanlane. Võib-olla kõik kolm.
Ma ei suuda ikka veel midagi öelda, aga Brad lihtsalt seisab seal oma veatu naeratusega, kõik hambad ühtlased, valged, nelinurksed, kõik ilusti reas. Sel kutil pole kunagi breketeid vaja olnud.
Ta möödub minust koridoris, kell heliseb ja on aeg minna klassi. Kaheksanda klassi esimene päev.
Järjekordne sünge aasta.
Ma suhtlen ikka veel Brad Batemaniga, uskuge või mitte. See on sõprus, mis praegusel ajal on põhiliselt suure vahemaa tagant ja virtuaalne. Kuid Brad Bateman ei ole mu elust kadunud. Kaugel sellest. Tegelikult on Brad Bateman mulle lähemal kui iial varem. Nagu paljud inimesed, hoiame kontakti maailma kõige edukama suhtlusvõrgustiku abil. Ja selle kaudu on minusugused vanad lapsepõlvesõbrad kursis maailma kõige veatuma mehe seiklustega.
Brad Batemanil on olnud palju tegemist. Viimastel päevadel on ta olnud tagasi New Yorgis, müües mitme miljoni dollarisi kortereid teistele rikastele inimestele ja trimbates viskit trendikates baarides koos samaväärsete veatute inimeste kaaskonnaga – veinikaupmeeste, internetiettevõtjate ja muude sellistega.
Aga Brad ei jää Manhattanile kauaks. Ei mingil juhul. Kapten Päevitus muutub rahutuks. Varsti on ta tagasi John F. Kennedy lennujaamas ja registreerib end järjekordsele lennule, et minna seiklema.
Käesolev aasta algas Brad Batemanile Prantsuse Alpides, kus Brad ja tema naine, pooleldi šveitsi, pooleldi hiina päritolu haldjas nimega Alina näitasid oma kõrgetasemelist suusatamisoskust ja ajakirjakaanele sobilikku välimust, lonksates šampanjat Chamonix’ mäetipul. Pärast mõnda nädalat, mis kulusid Manhattani kortereid müües, viis veebruar selle veatu paari kiirele nädalalõpureisile Costa Ricasse, kus nad surfasid terve päeva, sõid kandikutelt maitsvat kohalikku toitu ja hulkusid koos sisalikega, hoolitsedes selle eest, et pildistada üksteise heas vormis päevitunud kehasid, nii et mitte ühelgi nende suhtevõrgukontaktidest ei jääks märkamata, kui absoluutselt imeline kõik oli.
Ja nad ongi imelised. Ma olen Alinaga kohtunud. Ta on võrratu. Nad on mõlemad nii võrratud.
Lihavõtete paiku üllatasid Brad ja ta naine Alina meid külaskäiguga Memphisesse ja Mississippile, kus nad vanas bluusikohas sõid küpsetatud säga ja käisid Al Greeni kirikus kuulamas suurepärast souli ja tegemas moekaid digifotosid. Ühel pildil kannab Brad Bateman sinist disainerisärki, mille kraenööp on lahti, ja musti saapaid, nelinurkne kena nägu vaatamas otse kaamerasse. Alina on tema kõrval, nagu gurmeeroa kaunistus, liibuv etnomustriga kleit figuuri rõhutamas, säravad juuksed lõunamaises tuules seljale langemas.
Kui ma seda fotot nägin, haaras mind kadedus. Õigem oleks öelda, et ma jäin kadedusest haigeks. Mu sisemust raputasid iiveldushood. Seda pilti oli pikka aega järjest võimatu vaadata, niisiis pidin seda vaatama kolm või neli korda, nagu laps, kes näpib haava, kontrollimaks, kas veritsemine on lõppenud. Ma vaatasin kujutist imelisest Bradist ja Alinast Memphises.
Kolme kuu jooksul olid nad käinud Prantsuse Alpides, Costa Rical ja Mississippi deltas. Ja mida olin mina teinud? Tundus, et ma pole terve igaviku meie Eesti korterist väljunud! Ainus, mida ma tegin, oli arvuti taga küürutamine ja tippimine. Ma polnud peaaegu mitte kuskil käinud, või noh, hea küll, tuiskasin korra Inglismaalt Cambridge’ist läbi sel ajal, kui mu naine oli India aašramis ja lapsed lapsehoidjaga Viljandis. Aga ikkagi! Brad Bateman oli sama aja jooksul käinud kolmes kohas! Igavene värdjas.
Kui