mahe maitse. See, kuidas vedelik ei kõrveta, vaid seab end sinus sisse nagu vana sõber elutoa diivanile. Tekiilane mees ei suuda õieti oma nimegi lausuda. Rummine mees suudab mõelda, filosofeerida, kirjutada piinlikke armastusluuletusi pruunile ettekandjale keskkooli tasemel hispaania keeles.
…Los ojos bonitos, de color de café, de color de chocolate caliente. Mi corazón funde. Si!8 Su süda sulab tema pärast kui pulbitsevalt kuum šokolaad, Justin. Mi corazón funde… Maajade ja ibeerlaste järeltulija, see tüdruk. Segu. Mestizo. Sa jooksed restorani trepist alla, annad kirja tema töökaaslasele, sest oled liiga närvis, et seda talle endale anda. Hiljem, kui möödud nende restoranist, hõikab see töökaaslane sind ja vilistab, „Hola, hombre, Ella está aquí!”9, aga su maaja-ibeeria päritolu kiindumusobjekt seisab tänavanurgal, särav oma armsate mustade patsidega ja sinise kleidiga. Need on põgusad kontaktid kohalikega. Me näeme, kuid tihti lihtsalt ignoreerime üksteist. Me oleme vaid borracho10, purjus gringod. Vaid raha loeb.
Raadiotest voolab meie peale peohääli, jumalast unustatud õudusunenägude koha väärtushinnanguid.
Veidi Monicat tahan ma, natukene Ericat lisan ka.
Kröömikene Ritat vajan ma, tükikese Tinat võtan ka.
Veidi Sandrat päikse käes, natukene Maryt öös ma näen.
Killukene Jessicat ootab mind, sinu omaks teeb mu tükike sind.
Lou Bega, „Mambo No. 5”
Kui küsisin mehhiklasest hotelliomaniku käest, mida ta arvab Shaggyst, Britney Spearsist ja Lou Begast, vastas ta: „See on muusika otse põrgust.”
Seda see on. Ja meie oleme otse põrgust. Me oleme kõndiv zombiõnnetus. Kui näete meid tänavat pidi tulemas, peitke oma tütred, kulla mehhiko isad, lukustage majad. Me oleme kui Led Zeppelin või Rolling Stones, aga me jätsime kitarrid koju, meil pole raha ja me elame kahetoalises ühikahotellis, kus kanalisatsioon on nii kehv, et peame jooksma üle tee asuvasse kolmetärnihotelli, et kasutada sealseid mugavusi. ÄRA PANE PAPER POTTI, AITÄH! hoiatab silt meie toas.
Cancúnis pole mitte midagi ilusat ega süütut. Isegi armastus, mida jagatakse öösel rannas, pole puhas armastus. Seks, mis aset leiab, pole puhas seks. Kõik, mis Cancúnis toimub, on madaldunud. Kõik asetatakse su jalge ette – hei, gringo! –, aga mitte meie ei keetnud seda suppi spermast ja süljest, oksest ja palmipuudest, mis väidab end olevat paradiis. Mitte mina. Mitte meie.
Ja mul on sellest kõigest nii kahju.
18. märts – neil kuumadel ähmastel Mehhiko öödel, mil ihu tundub välja higistavat alkoholi ja ma vahin teiste kahekümneaastaste tudengite roosasid nägusid, kerkib mu peas järjekindlalt üks küsimus.
Ja see küsimus on: „Millal ma valesse seltskonda sattusin?”
Millal see juhtus? Kus ma midagi valesti tegin? James õpib filmikunsti, olgu, tore. Tom läheb mereväkke. Nii Drew kui Jude tahavad saada näitlejaks, kuigi mõlemad lõpetavad ilmselt kelnerina New Yorgis. Ja mina ei tee muud, kui kirjutan oma salajasi mõtteid päevikusse. Me oleme luuserid. See on paratamatu. Meie hulgas pole tulevast presidenti ega tegevjuhti ja meie käitumine on jõle. Joomine ja laaberdamine igal õhtul. Kõigepealt tekiila, siis rumm, seejärel õnnetused.
Nii et millal ma sattusin valesse seltskonda? Kuidas see juhtus? Või veelgi hirmutavam küsimus: äkki olen hoopis mina halb seltskond ja need süütud mehed on minu otsa sattunud? Võib ka nii olla. Kes on meist sel aastal kõige kõvemini pidutsenud? Kes on meie seast see, kelle kõik nädalavahetused lõpevad peadpidi tualetipotis? Kes on see, kes arreteeriti politseinike peale karjumise eest, kui nad tulid pidu laiali saatma? See olen ju mina. Mina olen halb seltskond. Mina olen see kurja juur.
Ja võib-olla seepärast polegi Cancún minu jaoks kuigi lõbus koht.
„Kas kuulsite, mis Williamsiga juhtus?” küsib James oma lõunaosariikide aktsendiga. Istume ümmarguse puust laua taga ja mängime kaarte. James kannab oma tumeda raamiga hipsteriprille, ta kollakad lokid on sassis. Suurem osa naisi, kellele Jamesi tutvustan, ütleb, et ta on mu ainus hea välimusega sõber. Ja kui ma vaatan ta keerubinägu ja siniseid silmi, pean tunnistama, et James meenutab noort Bill Clintonit.
„Ei, mis temaga on?” küsin ma.
„Williams,” ohkab James, „on gei.”
„Ei. Ole nüüd, Williams ei ole gei!” Drew puristab veidi tekiilat kaartidele.
„Mida kuradit sa teed?!” möirgab Jude. „See oli hea tekiila! Me maksime selle eest, sa tohman!”
„Ma tean, ma tean, vabandust, mees,” ütleb Drew. „Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Williams on gei.”
Drew Schwartz on näitlejaks pürgija New Yorgist. Ta on meie seltskonna Saksa juut, tal on mustad lokkis juuksed, mustad silmad, pruun jume, sellise mehe nägu, kes peaks Hollywoodis sportautoga ringi sõitma. Ja võib-olla kunagi sõidabki, kui ta suudab keskenduda rohkem kolledži lõpetamisele ja vähem sellele, mida peole selga panna. Näitleja Schwartzi juures on kõik hüüumärgiga. Ta kannab Hawaii särke ja khakipükse. Ta semmib vaid katoliku tüdrukutega ja siis helistab oma Bubbele, vanaemale Miamis ja palub vabandust.
Drew on mu toakaaslane. Ta on muuhulgas krooniline unetu, aga seda tean ainult mina.
Jude Hart on meie Vene juut, aga mitte päris. Kõrendik. Kahvatu. Mustad juuksed. Kenad näojooned. Mingil kummalisel põhjusel meeldib ta naistele sama palju kui James. Jude kannab alati musti riideid, et väljendada oma suhtumist maailma. Ta isa on Wall Streetil börsimaakler ja ema juured ulatuvad Peterburi revolutsioonieelsesse vene aristokraatiasse. Jude on naistemees. Me kõik teame seda.
„Kuulge, poisid, Williams on tõesti gei,” ütleb James. „Tom teab. Ütle neile, mida sa kuulsid, Tom.”
Kõik pilgud laua ümber kinnistuvad meie Tom O’Kellyle, meie särgitule, pügatud peaga mereväelasele. Veel üks lõunaosariiklane, seekord Georgiast. Ta ei tahtnud minna mereväkke, aga ta vend on mereväelane, ta isa on mereväelane, ja ta vanaisa, ja kõik nende vennad, nõod, tuttavad ja nende tuttavad on mereväelased.
„Ma kuulsin, et Williams käis ühel neist kogunemistest,” sosistas Tom, „teate küll, need, kus kooli kõik geid pärast loenguid kokku saavad ning räägivad oma tunnetest ja värkidest.”
„Ei!” hüüatab Schwartz.
„Meie Williams?” küsin ma. „Sa mõtled ikka Williamsit? See naljakas kutt Tennesseest, kel on punased juuksed ja kes kogu aeg bandžot mängides ringi kõnnib? Meie Williams ei ole gei. Ta näitas mulle fotot oma keskkooliaegsest tüdrukust.”
„Ma vannun Jeesus Kristuse ja kõigevägevama nimel!” ütleb Tom oma veniva lõunaosariikide aktsendiga. „Ja Williams ütles, ja ma tsiteerin: „M-ma ei saa sinna m-midagi parata, m-ma olen huvitatud ka m-meestest.””
„Ta ei öelnud nii!” hüüatab Schwartz.
„Drew, kas sa palun rahuneksid maha,” hüüab Jude tema poole.
„Ka?” küsin mina. „Ka ei tähenda, et ta on gei, Tom. Ka tähendab, et ilmselt on ta lihtsalt biseksuaalne.”
„See tähendab seda,” ütleb Tom, vaadates meid oma klaasi tagant, „et meie Williams on persetrukkija.”
Ja sellega ongi Meie Williams heteroseksuaalsuse kirikust välja heidetud.
Mõned naerupahvakud ümber laua, kuid põhiliselt siiski kollektiivne oigamine.
„See pole naljakas,” ütleb Jude.
„Kas teate, mida me peaksime Williamsiga tegema?” küsib James.
„Mida siis?” küsin mina.
James kummardub lähemale. Ma tunnen tekiilat ta hingeõhus. „Me peaksime ta mõnel õhtul väga purju jootma, siduma ta kinni ja tassima Dupont Circle’ile, sinna suurde geipiirkonda Washington, DCs.”
„Ei,