pradele, kes tegid selle seikluse võimalikuks. Ja mu kannatlikule perele, kes aitas mul selle kirja panna
SISSEJUHATUS
Ühel sombusel veebruarihommikul 2004. aastal leidsin meilikastist omapärase töökuulutuse. Ebamäärane pealkiri „Pakkuda seiklus suveks” äratas mõõdukat tähelepanu, kuid peale sisu lugemist hakkas mõte kiiremini tööle.
Pakuti võimalust elada keset metsikut vihmametsa Prantsuse Guajaanas, mis on Prantsuse asumaa Lõuna-Ameerika kirdenurgas. Tööpakkumine oli üsna ebaharilik: otsiti putukapüüdjat Eesti bioloogiatudengite seast. Võimalus elada keset metsikut vihmametsa kõlas väga intrigeerivalt, võib öelda, et olin sellest passiivselt unistanud kogu oma teadliku elu. Pakkumine, mis tundus liiga hea, et tõsi olla, oli siinsamas käeulatuses! Kirja autor oli tollane bioloogiamagistrant Villu, kes oli Prantsuse Guajaanas veetnud pool aastat tänu samalaadsele internetist leitud töökuulutusele. Sealne tööandja jäi Villuga rahule ja nii otsitigi uut eestlasest putukakütti.
Pikemalt mõtlemata kandideerisin ning peale mõnenädalast kirjavahetust naeratas mulle õnn ja osutusin valituks. Kohtusin Villuga, kes näitas mulle enda tehtud fotosid ja rääkis põhjalikumalt kohalikust eluolust. Minu põhitööks pidi saama troopiliste putukate püüdmine, valdavalt öise valguspüünisega, mis pimeduses putukaid ligi meelitab.
Mõeldud, tehtud. Sain kollapalavikuvastase vaktsiini, ostsin lennupileti Pariisi (üle ookeani lennu lubas tööandja tagada) ja mõne kuu möödudes koitis lahkumise päev. Ehkki ees tõotasid oodata põnevad seiklused ja seni tundmatu maailm, lahkusin mõnevõrra kurvalt 13. juuni varahommikul oma Pärnu emakodust, et õigel ajal Tallinna–Pariisi lennule jõuda.
Kuigi ma ise ei võtnud enne minekut vaevaks taustauuringut teha ja minu teadmised kujunesid kohaloleku ajal, peaks lugejale selguse huvides Prantsuse Guajaanast põgusa ülevaate andma. Esimene asi, mis paljusid eksitab, on eksootiline nimi. Esimese hooga on raske seostada Guajaanat Euroopaga, ometi kehtib Prantsuse Guajaana pinnal täielikult Euroopa Liidu õigusruum ja seda juba euroliidu algaastatest. Kui meie alustasime eurodes arveldamist alles 2011. aastal, siis seal võeti need kasutusele juba 1999. aastal, paralleelselt emamaaga. Kui nüüd lugeja viitsib oma rahakotist otsida kasvõi viieeurose rahatähe, siis kupüüri tagaküljel võib märgata, et peale suure Euroopa kaardi on all vasakul nurgas eraldi välja toodud Prantsuse Guajaana.
Guajaana nimi tuleb põliselanikelt ja tähendab tõlkes „paljude vete maad”, tähistades kogu maa-ala Orinoco ja Amazonase jõe vahel. Tänapäeval asub seal kolm erinevat riiki: Guajaana, Suriname (endise nimega Hollandi Guajaana) ja Prantsuse Guajaana. Indiaanlaste kohta, kes territooriumile ilmselt esimesena jõudsid, pole suurt midagi teada. Esimesed eurooplased külastasid Prantsuse Guajaana piirkonda juba Kolumbuse kolmandal ekspeditsioonil 1498. aastal. Kolumbus ei arvanud sellest kohast suurt midagi ja möödus üle kahesaja aasta, enne kui piirkond sattus itaallaste huviorbiiti. Neil õnnestus organiseerida paar edukat ekspeditsiooni, lootuses rajada tänapäeva Cayenne’i lähedale koloonia, mis varustaks renessansiaja Itaaliat troopilise puidu ja muude eksootiliste kaupadega. Kui Toscana suurhertsogi Ferdinando I elutee aga ootamatult katkes, lõppesid sellega itaallaste ainukesed püüdlused Ameerikaid koloniseerida, sest hertsogi mantlipärijal puudus piirkonna vastu huvi.
Sellest ajast peale hakkasid teised Euroopa riigid omavahel tihedamalt sealse territooriumi pärast nügima. Portugal, Holland, Prantsusmaa ja Suurbritannia pistsid vahelduva eduga omavahel rinda, lisaks panid vastu põliselanikud. Vahelduv kemplemine kestis 19. sajandi alguseni, edasi jäi kontroll püsivalt prantslastele.
Tänapäeval on enamik 250 000pealisest elanikkonnast mustanahalised orjade järeltulijad, järgnevad eurooplased, sekka ehk veidi ootamatult kodusõja põgenikud Laosest ja teised asiaadid, kes moodustavad eraldi kommuune. Umbes samas suurusjärgus ehk 3–4 % on järele jäänud põliselanikke, kellest enamik on linnadesse kolinud. Domineerivad prantsuse ja kreoolkeel, viimane on kunagiste orjade moonutatud prantsuse keel, ikka selleks, et peremehed nende kõnet ei mõistaks. Palju on seaduslikke ja vähem seaduslikke immigrante naaberriikidest Brasiiliast ja Surinamest ning sisserännanuid Kariibi regioonist. Elanikkond on koondunud valdavalt ranniku äärde, sisemaal on inimasustus üks maailma hõredamaid ning suuremat osa umbes 83 000 ruutkilomeetrist katab ürgne vihmamets.
Kuid läheme nüüd 2004. aasta juunikuusse.
SAABUMINE
Esimesed sõõmud troopikaõhku ja mitte ainult – nagu võluväel avastan end uuest keskkonnast, mis tervitab mind kohalike kommete kohaselt. Esimesed kohtumised inimestega, kes hakkavad toonima mu järgnevat eluperioodi.
Oodates Prantsuse Guajaana pealinna Cayenne’i lennujaama pagasilindi kõrval, panen tähele, et mind ümbritsevad valdavalt mustanahalised. Silma torkavad rohked kuldehted, mis siin väga moes näivad olevat, moodustades musta naha taustal tugeva kontrasti. Alates Pariisi saabumisest olen juba paar ööpäeva viibinud prantsuskeelses keskkonnas ja enam ei pane tähelegi arusaamatut jutumulinat, mis inimestel suust tuleb. Kaks pea unetut ööd, üks Pariisi lennujaamas ja teine lennukis, on oma jälje jätnud ja hetkeks tundub mulle, nagu kuuleksin kusagilt eesti keelt.
Saan oma kompsud kätte ja sammun ooteruumi. Lasen pilgul üle ootava rahvahulga libiseda – keegi neist peaks olema minu tulevane tööandja Fred, kes lubas mulle lennujaama vastu tulla. Õige pea astub minu poole nooremas keskeas mees ja küsib: „Sergei Poelme?”, venitades ebamääraselt õ-häälikut mu perekonnanimes.
„Jah.”
„Mina olen Fred, tere tulemast Prantsuse Guajaanasse,” ulatab mees naeratades käe. Tegelikult on ta nimi Frédéric, aga varasemas kirjavahetuses kutsus ta ennast inglispäraselt Frediks.
Olin Frediga vaid mõned e-kirjad vahetanud ja kujutasin teda hoopis teistsugusena ette. Villu kirjeldas Fredi ettevõtliku mehena, kes peab keset metsikut vihmametsa kõikvõimalike takistuste kiuste väikest kämpingut, pakkudes loodushuvilistele turistidele majutusvõimalust. Vaimusilmas kangastus seikleja tüüp, habetunud džunglihunt, kes igapäevaselt looduse katsumustega silmitsi seisab. Tegelikkuses meenutab Fred pintsaklipslast: triiksärk, viisakas soeng, peente raamidega prillid, kerge õllekõht ja väljapeetud prantslaslik olek. Fred on pärit Pariisist, aga viimased 14 aastat elanud koos perega Prantsuse Guajaanas. See on pea kõik, mis ma temast tean.
Fred viipab ühele noormehele, kes on saabunud sama lennuga ja jõuab nüüd ooteruumi ustest sisse. Meenub, et nägin teda lennukis. Pikad rastapatsid, kõrvade kohalt paljaks pöetud pea, suur kõrvarõngas ja kongus nina muutsid ta meeldejäävaks.
Fred tutvustab meid teineteisele. Selgub, et noormehe nimi on Quentin ja ka tema jääb paariks kuuks Prantsuse Guajaanasse Fredi kämpingusse elama. Vahetame viisakusest paar lauset ja tundub, et Quentini inglise keele oskus on suhteliselt kasin. Fred räägib inglise keelt üsna ladusalt, mõnevõrra paremini kui mina. Istume Renault Kangoosse ja sõit kämpingu poole võib alata. Vestleme triviaalsetel teemadel, et piinlikku vaikust vältida, aga suurema osa mu tähelepanust köidab ümbritsev maastik.
Teeme peatuse bensiinijaamas ning kui Fred ja Quentin poodi lähevad, jään oma mõtetega korraks üksi. Jälgin üht rastapatsidega mustanahalist meest, kes oma rollerit tangib. Tema mootorrattakiiver on lahtiselt ja tagurpidi tõmmatud suure juuksepuhma otsa ja vaevalt et mingit kaitsvat funktsiooni pakub. Mingis arusaamatus murrakus, ilmselt kreoolkeeles, hüüab ta poemüüjale valjult paar lauset ja seejärel põristab rolleriga minema, kiiver juuste otsas kõlkumas. Avatud autoaknast voogab sisse niiske ja kuum õhk, justnagu kasvuhoones. Haljastuses kasutatud palmid õõtsuvad kerges troopilises briisis. Tasapisi hakkab kohale jõudma arusaam, et olen oma harjumuspärase keskkonna vahetanud sootuks uue vastu.
Peagi lõppevad inimasulad ja kitsas looklev asfalttee kulgeb edasi läbi tiheda džungli kämpingu poole. Ühe käänaku tagant jookseb metsast maanteele väike ahv, mistõttu Fred on sunnitud järsult pidurdama. Jälgime seisvast autost paarkümmend sekundit looma tegemisi. Paremal pool puuvõrades ootab teda veel terve elavalt häälitsev kari. Ahv jälgib kõhkleva uudishimuga autot ja pöördub seejärel kiirete hüpetega oma liigikaaslaste juurde. Sõit võib jätkuda. Olen Guajaana pinnal viibinud vaevalt pool tundi ja juba tormavad metsloomad teele. „Päris hea algus,” mõtlen endamisi. See teeb mu väsinud ja töntsi meelt