Avastan oma juustes ronimas suure palvetajaritsika. Siin-seal võib näha pika tagakehaga saledaid herilasi, kes riiete vahele sattununa nõelama kipuvad, mis peletab ajutiselt une.
Olen endiselt ajavööndi vahetusest kurnatud ja kui kell näitab kesköötundi, tunnen end rampväsinuna. Võitlen toolil istudes unega ja generaatorimürin sumbub aeg-ajalt kaugesse uttu. Une ja ärkveloleku vahel pendeldamine loob iseäralikke teadvusseisundeid, sama veidraid nagu mõnede liblikate tiivamustrid. Olmemured taanduvad sootuks, emotsioonidel ei ole mingisugust tähtsust. Suikun unne ja määramatu aja pärast äratavad mind rasked vihmapiisad. Avan silmad ja vaatan tühja pilguga ümberringi. Aju oleks nagu restardi teinud ja hetkeks ei taipa ma, kuhu ma sattunud olen. Tundub, nagu oleks ma magama heitnud Eestis ja nüüd ärgates on praegune ümbrus täiesti võõras, justkui unenäo jätk. Tihenevad piisad peletavad segaduse, haaran kiiresti ümbrikud ja jooksen autosse vihmapakku.
Vahelduv vihm kestab hommikuni. Vihmahoogude vahel näitab Borgia mulle oma oskusi ja püüab liblikakahvaga ühe väikese nahkhiire. Neid lendleb lina ümber rohkesti. Loomake on ruuge karvastiku ja suurte kõrvadega. Peale mõningast uudistamist vabastame ta troopilisse öhe. Päikesetõusu eel ilmuvad hakisuurused nahkhiired, kellele putukatest kubisev püügikoha ümbrus pakub pidusööki. Raputame raskeks muutunud lina putukatest puhtaks. Mõned neist ei suuda enam lennata ja varisevad oma suguvendade juurde märjale maapinnale, mis on juba kaetud vanade ööliblikatega. Viin öise saagi sügavkülma ja heidan magama koos tõusva päikesega.
Peale pärastlõunast ärkamist saab mu esimeseks ülesandeks öine saak sorteerida, korralikult pakkida ja märgistada. See tegevus läheb kiirelt, tuleb vaid erinevad liblikad, lutikad, mardikad jne rühmade kaupa karpidesse asetada ja püügikuupäevad juurde märkida.
Pärast seda tahan oma elektronpostkasti pääseda, kuid Fred teatab, et internet on mingitel arusaamatutel põhjustel määramatuks ajaks kättesaamatu. Niipalju siis kontaktist Eestiga. Selle asemel otsustan Apentuga juttu puhuda. Leian ta oma hüti ees spordipüssi puhastamas. Niipea, kui ta mind näeb, teeb ta ettepaneku märki laskma minna. Sammume mööda kullakompaniisse viivat metsateed kämpingust veidi eemale. Ühe lagedama koha peal kinnitab Apentu puutüve-le käelabasuuruse papitüki. Läheme lagendiku teise serva, umbes paarikümne meetri kaugusele.
Apentu lükkab padruni rauda ja tõstab relva väljapeetud liigutusega palge. Ta sihib pingsalt ühe silmaga mõne sekundi, misjärel kärgatab pauk. Papitükk tundub võpatavat. Läheme seda vaatama ja selle servas paistab väikene auk.
„Näed,” rõõmustab Apentu, „ma lasin selle!”
„Hea!” noogutan tunnustavalt. Seepeale suundume tagasi laskepositsioonile.
„Sa vaata siia ja siia,” osutab Apentu näpuga relva kirbule ja sälgule, proovides mulle selgitada sihtimise algtõdesid.
„Jah, jah, ma tean,” noogutan.
Sihin hoolega ja vajutan õrnalt päästikule. Taban samuti papitükki. Kui Apentu näeb, et meie kuuliaukude vahe on vaid 1,5 sentimeetrit, puhkeb ta naerma ja hüüab: „Mina lasin, sina lasid! Väga hea!”
Apentu teeb mulle selgeks, et kui ma tahan jahile minna, tarvitseb mul vaid tema käest püssi küsida. Ta kirjeldab uhkusega mitmesuguseid loomi, keda tal on õnnestunud lasta. Tema ilmest ja kõnemaneerist on aru saada, et jahipidamine on tema suur kirg. Meid tervitab Quentin, kes on püssipaukude peale fotoaparaadiga välja ilmunud. Kasutan juhust ja proovin Quentini tõlkeoskuse kaudu veidi arenenumat dialoogi kasutada.
„Kas Apentul on jahipüssi jaoks luba ka?”
„Prantsuse Guajaanas ei pea olema luba, et jahipüssi omada,” tõlgib Quentin Apentu juttu, „piisab vaid, et oled täisealine.”
See seletab jahimeeste rohkust. Meenub, et ka Olivier on maininud, kui kõva jahimees ta on. Ühtlasi pärin, kas Apentu teab midagi Olivieri Brasiilia sõidust ja kanepiärist. Kuuldes seda küsimust, hakkab Apentu suure häälega naerma.
„Olivier ei lähe Brasiiliasse. Olivier ei aja mingit äri. Olivier valetab kogu aeg,” irvitab Apentu. Küsin, kas Olivieril on pruut nimega Maggie.
„Olivieril pole ühtegi pruuti. Ta valetab pidevalt, kui palju naisi tal on,” lööb Apentu käega.
Ma ei ole seda kuuldes kuigi üllatunud.
ALFAISANE APENTU JA ÕELAD MÖIRAAHVID
Esimene ööpüügitsükkel saab läbi ja nii jääb mul rohkem aega kohalikku primaadifaunat mitmel moel tundma õppida. Saan Apentult idee alternatiivsete pensionifondide kohta.
Saatuse irooniana saab järgmisel õhtul mu ööpüügikaaslaseks Olivier. Ta on kaasa võtnud Vene päritolu Baikali jahipüssi. Olen tähele pannud, et meestel on kombeks tulirelv alati ühes võtta, kui nad kämpingust eemale lähevad, isegi lühikeseks ajaks. Taas avaneb mul võimalus relvast lasta. Olivier astub kümmekond meetrit meie istekohast eemale ja asetab maha tühja plastpudeli. Ta laeb relva haavlipadruniga, sihib veidi ja päästikule vajutades hüppab plastpudel eemale. Nüüd on minu kord. Sellelt distantsilt pole raske pudelit haavlitega tabada. Vali pauk lööb mu kõrvad lukku, isegi pidev generaatorimürin katkeb hetkeks. Olivier avaldab mulle tabamuse eest tunnustust. Uurin relva lähemalt, raud on seest täiesti must ja hoolitsemata. Juhin Olivieri tähelepanu püssi olukorrale, kuid see ei näi talle korda minevat.
Täna pole ta oma pruudi Maggie või Brasiilia kanepiäri kohta sõnagi maininud. Mul hakkab temast kahju. Ta elab üksi väikeses ja kasimata hütis. Tundub, et Olivieril pole siin lähedasi sõpru ja teised ei pea temast just palju. Oma sisemist ebakindlust ja tunnustusvajadust korvab ta kroonilise valetamise ja meelemürkidega. Vahel kostab ta hütist reggae-muusikat, eriti vali on see siis, kui hinge all on juba õlut ja rummi. Tänagi on ta ööpüügile kaasa võtnud makkraadio, mille nüüd mängima paneb. Olivieril on vaid üksikud plaadid, mille olen jõudnud oma siinviibimise ajal juba korduvalt läbi kuulata.
Juba nad tulevad! Ümberringi vaadates võib näha laperdavaid ja vastu maad pekslevaid liblikaid, kes kõik püüdlevad tule poole. Lina kattub tasapisi öiste külalistega. Paljud neist on eilsest juba tuttavad, aga näha võib ka uusi liike. Täna öösel on linale ilmunud mõned suured palvetajaritsikad, kes peavad ööliblikatele jahti. Eemaldun linast ja vaatan kaugemas ümbruses ringi. Kuulen maanteelt väikest mütsu ja vaatama minnes leian eest hiiglasliku mardika. Läikivmust lapse rusika suurune keha ja suur sarv ninamikul annavad aimu, et tegu on isase elevantmardikaga (Megasoma actaeon). Mardikas näeb tõesti ilus välja, seni olen seda liiki vaid pildilt näinud. Proovin teda ühe käega üles võtta, kuid põrnikas haakub oma jalgadega niivõrd tugevasti asfaldi külge, et minu sõrmed annavad järele. Ei taha kasutada kogu jõudu, sest kardan mardikat vigastada. Mind hämmastab, kuivõrd tugev võib üks kuuejalgne olla. Proovin teda lükata lahtisele pinnasele tee ääres. Kummalisel kombel piisab vaid kergest jõust ja mardikas soostub kõndima minu juhatatud suunas. Lahtisel kruusal pole tal enam millestki kinni hoida ja seal saan mardika viimaks üles võtta. Kahju on ilusat looma tappa, kuid surun talle peenikese süstla suust sisse ja paari sekundiga vaibuvad ta viimased liigutused.
Pimedalt maanteelt joonistub välja Quentin. Ta tuleb lina juurde, et putukatest pilti teha. Nad vestlevad põgusalt Olivieriga ja teevad suitsu. Olivier on täna kaasa võtnud lõhnatubaka, mida ta lahkesti ka mulle pakub. Mul puudub selle vastu igasugune huvi. Mind vaevab mingi arusaamatu kurbus. Hoolimata inimeste sõbralikkusest pole ma siin kellegagi head kontakti saanud. Aega on möödunud napilt, lisaks on enamikuga tugev keelebarjäär. Sellistel hetkedel tundub see seiklus Amazonases kuidagi nukravõitu… Mida ma siit õieti otsin? Küllap see ongi koduigatsus, millest räägitakse. Täna on muide jaaniöö, õigemini jaanilaupäeva hommik Eestis. Mõlgutan mõtteid varasemast kojusaabumisest, ehk juba jaanuaris. Sinna on seitse kuud. Tõenäoliselt jään siiski maini. Üksteist kuud ei ole ju pikk aeg…
Mööduvad päevad ja nädalad. Pikkadest öödest lina juures kujuneb rutiin. Õnneks pakub iga päev ja öö jätkuvalt avastamisrõõmu. Üldjuhul pole mul ööpüügi perioodil