on ehk kolmsada meetrit ja kui ma siin kokku kukun, leitakse minu jäänused alles päevi või nädalaid hiljem. See kõik ja palju rohkem jõuab mu peast kahe sekundi jooksul läbi käia. Kappan ülesmäge laagri poole. Minutid mööduvad ja hammustuskohas ei järgne mingit muutust, tundub, et seekord pääsen vaid kerge ehmatusega. Tunnen vaid kerget peapööritust, aga see on ilmselt tingitud platseeboefektist. Fred on parajasti köögis istumas ja vuristan talle kiirelt kogu loo. Ta toob mulle mingi tableti, millel peaks rahustav mõju olema, ja sellega kogu lugu lõpebki.
Kui mürgistest loomadest rääkida, siis äratavad metsas liikudes vahel mu tähelepanu maapinnal kekslevad niinimetatud noolemürgikonnad. Guajaanas on sagedasim imeilus kollase-sinise-mustakirju Dendrobates tinctorius. Tema nahk on kaetud mürgiga, mis pakub koos hoiatusvärvusega võrdlemisi tõhusat kaitset. Selle perekonna liigid jäävad mürgisuselt „kangematele” liikidele tunduvalt alla. Neid võib vabalt kätte võtta, tuleb vaid jälgida, et konn ei puutuks kokku värskete nahahaavadega.
Mõnikord käime koos Quentiniga õhtupimeduses raagritsikaid otsimas. Taskulampidega varustatult tuhlame maanteeäärses võsas. Nagu nimigi ütleb, meenutavad need putukad oksaraagu. Mõnede liikide kamuflaaž on pea äravahetamiseni puuoksasarnane ja üldises roheluses väga raskesti eristatav. Ometi tunduvad nad pimedal ajal veidi julgemad ja liikuvamad olevat, ning see muudab nad öösel kergemini leitavaks. Neil retkil näeme ka muid salapäraseid tegelasi – imepeeneid puumadusid, mitmesuguseid ämblikke ja veidraid liblikaröövikuid. Trehvame puuvõrades ka üht suuremat sisalikku, kelle Quentin väidab olevat noore roheleeguani. Püütud raagritsikad paigutab Quentin elama vanasse liblikakasti, kus ta neid iga nurga alt pildistab. Ta toob sinna iga päev värsket toidupoolist – puulehti. Loomulikult ei sobi selleks iga puuleht, Quentin kasutab vaid neidsamu puid, kust raagritsikad on leitud. Tundub, et loomakesed tunnevad ennast hästi, sest nad hakkavad peagi paarituma ning munevad hulga mune. Neist koorub arvukalt noorloomi, kelle me hiljem vabadusse laseme.
TARPOONIDE JÄLIL
Fredil on tekkinud mõte pakkuda turistidele peale putukate ka kalapüügi võimalust kohalikul Kaw’ jõel. Selleks tahab ta meid nii-öelda juhtprojekti käigus saata koos Apentuga Kaw’ jõele kala püüdma. Nii Quentin kui mina oleme mõlemad kirglikud kalamehed ja siiralt rõõmsad avanenud võimaluse üle.
Quentin toob linnast mitmesugust püügivarustust ja tegeleme usinalt ettevalmistustega. Fred on kusagilt hankinud vana USA piirivalve plekkpaadi, mille peal on 25hobujõuline mootor.
Ärkame hommikul enne kuut, et aegsasti jõele jõuda. Fred haagib paadi oma auto taha ja sõit võib alata. Meiega ühineb ka Apentu, kelle ülesandeks saab mootorit käsitseda ja paati juhtida. Peale kolmekümnekilomeetrist sõitu oleme jõe ääres. Kahlame jalgupidi soojas jõevees ja lükkame paati vette. Tõusev päike kuldab üle taamal paikneva mägimetsa ja imeilusa jõeluha, pakkudes hingematvat vaatepilti. Viimased nahkhiired lendavad veel vee kohal, kui hommikune linnulaul juba tuure kogub. Luha kohale on kogunenud hulga röövlinde, keda võib korraga õhus tiirutada 15–25 isendit.
Apentu lööb mootorile hääled sisse ja nii põriseme allavoolu Atlandi poole. Osaliselt jõeluhal paikneb pisikene Kaw’ küla, mille rajasid siia juba esimesed kolonistid, kes ookeanist ülesvoolu olid rännanud. Inimasustuse juured ulatuvad veel kaugemale, ammu enne valgete kolonistide saabumist olid siinse jõe ääres indiaanlaste asualad, millest annab tunnistust iidsete sümbolitega tähistatud kivi sadama läheduses. Kaw’ küla on ehitatud osaliselt vaiadele, kuna luhataimede vahel püsib enamiku aastast vesi. Kahvanäod, kes meenutavad turiste, pole siin kuigi populaarsed. Kui paadiga mööda tuiskame ja mõne võrku nõudva mehe või naise puulootsikuga kõikuma lööme, vehib too tavaliselt kätega ja karjub meile midagi. Järgime Apentu eeskuju ja ignoreerime pahaseid külainimesi.
Küla jääb varsti seljataha ja luht hakkab tasapisi kitsenema, kuni umbes viie kilomeetri pärast lõpeb sootuks ja asendub tiheda džungliga. Apentu peab paadi kinni ja otsustame siin lanti loopida. Meie eesmärgiks on püüda mõni tarpoon (Megalops atlanticus), kes rändab jõe ja ookeani vahel ning meenutab välimuselt veidi hiiglaslikku heeringat. Tõsi – jões võib leida vaid kahe- kuni kaheteistkiloseid tarpoonihakatisi, kahemeetriseid vanakesi saab püüda vaid ookeanist. Mõtlen endamisi, et ohhoo!, nüüd olen landiga troopikajõel ja kohe-kohe hakkab igasugu vingeid imekalu tulema. Ent peale esimest paarikümmet tulemusteta minutit hakkab esialgne erutus ja tuhin langema. Ei ühtegi võttu ei minul ega Quentinil. Apentul spinningut pole ja ta vaatab rahulikult, kuidas kaks eurooplast õhinal džunglijõge kammivad. Ühtäkki märkame eemal tumedat selga, mis aeglaselt vette sukeldub ja kuulub vähemalt paarikilosele kalale. Heidame ühel ajal landid sinna, kuid ilma mingisuguse reaktsioonita. Aja jooksul näeme kopsakaid kalu järjest tihedamini sulpsu löömas. Apentu jutust saab meile selgeks, et need seljauimed kuuluvadki kurikuulsale tarpoonile. Meie lähenedes peavad kalad paremaks sukelduda ja lantide vastu ei näi nad mingit huvi tundvat. Jõgi on tõesti tihedalt suuri kalu täis, aga püügiedukus meenutab järjest enam Eesti tingimusi. Apentu on elukogenud inimesena kaasa võtnud nakkevõrgu ja asetab selle nüüd luhataimede vahel paiknevasse kanalisse.
Ühtlasi on tal kaasas ka jahipüss, mille lukupessa ta padruni lükkab, niipea kui oleme külast eemaldunud. Ta jätab luku poolvinnastatud asendisse, et seda oleks võimalik vajaduse korral kiirelt kasutada. Uurin, miks see vajalik on.
„Siin elab palju kaimaneid,” kõlab napisõnaline selgitus.
Kuigi kõigi nelja Guajaanas elava kaimaniliigi küttimine on ebaseaduslik, lastakse suuri roomajaid väidetavalt tihti, sest kontroll ei ole tõhus. Teisisõnu, meenub fraas ühelt liblikapüüdjalt Luksemburgist, keda kohtasin hiljuti valguslõksu juures: „Everything is legal in French Guiana!”5 Tahaksin küll mõnda krokodillilaadset elukat näha, aga mõte tema surmast ei vaimusta mind. Tean ka seda, et Apentu peab Fredi nõudmisel jahiseadusest laias laastus kinni ja tegelikkuses vaevalt kaimanit siin laskma hakkaks. Võibolla mõtleb ta enesekaitsele, kuigi ka kõige suuremat, musta kaimanit, kes võib kasvada tublisti üle nelja meetri pikkuseks, ei peeta üldjuhul inimesele ohtlikuks, ehkki mõningaid rünnakuid on selle liigi leviala ulatuses registreeritud. Kaimani asemel märkame hoopis üht vilgast paarimeetrist madu jõge ületamas.
Peale Kaw’ maantee lõpu ja samanimelise küla ei paikne jõe ääres midagi inimtekkelist. Jõgi on mitmekümne kilomeetri ulatuses kuni ookeanini täiesti metsik. Erkkollased kangurlinnud on pununud oma pesad jõeäärsesse võssa, kaugustes toob möiraahvi kari kuuldavale hirmuäratavaid hääli. Kaputsiinahvid karglevad puuladvus ja uudistavad veidraid inimesi paadiga. Mangroovijuurtel peesitab kaks praetaldrikusuurust veekilpkonna, kes meie lähenedes vette sulpsatavad. Veidi hiljem märkame veepinnal oksarisusse takerdunud madujat keha. Madu on umbes tugeva käsivarre jämedune ja tumeda mustriga rohekaskollakal taustal, paari meetri pikkune ning püsib täiesti liikumatult. Kohe, kui ninna tungib vänge raipehais, mõistame, miks madu meie tulekust välja pole teinud. Apentu viskab boale hoolimatu pilgu ja pomiseb: „Anakonda.” Surma põhjuste kohta ei oska ta midagi pakkuda.
Vahepeal oleme jõudnud lante vahetada, kuid esialgu ei reageeri kalad meie pingutustele karvavõrdki. Siiski ujub üks tarpoon mu landile järele – samamoodi nagu haug Eesti vetes seda teinekord teeb. Umbes kolmekilone kala teeb enne paadini jõudmist ebamäärase sööstu ja kaob vetesügavustesse. See aktsioon tõstab adrenaliinitaset meie veres ja paneb südamed kiiremini põksuma. Ehk on siiski lootust midagi kätte saada! Vool on kohati päris kiire ja triivime paadiga allavoolu. Apentu käivitab mootori ja sõidab aeglaselt vastuvoolu sadama poole. Lasen landil paadi taga mängida, kui äkki käib õngest läbi värin ja keegi hakkab landi otsas tõmblema.
„Kala, kala!” karjun ma kaaslastele püsti karates. Ent samal hetkel kargab paadist 15 meetrit tagapool hõbehall elukas veest välja ja vette tagasi plaksatades on ta läinud! Nüüd saavad eri kontinentide meeste kõrvad kuulda eestikeelset sõimu. Lanti vaadates selgub, et landi kõhu all asuv kolmikkonks on koos landirõngaga kadunud. Nähtavasti oli tegu praagiga, sest olin just enne kalale tulekut uued rõngad pannud.
Vahepeal