muidu neelab mugavustsoon meid märkamatult endasse ning ähmastub fookus olulise ja mitteolulise vahel. Selle pikaaegne resultaat on üks heaoluühiskonna mandunud liige.
Päevasel ajal sõidavad üksikud autod, muidu on maantee alati inimtühi. Valge jooksev noormees äratab tihtipeale liiklejate tähelepanu. Vahel peab mõni auto kinni ja pärib, kas kõik on korras, või pakub küüti. Küllap peab midagi kohutavat juhtunud olema, et keegi jookseb kusagil pärapõrgus inimtühjal maanteel.
Tee kulgeb üle Kaw’ mägede ja on mõnekümne kilomeetri pikkune, ühendades peamaanteed ja Kaw’ küla. Liikluskoormus on väga väike, ometi on see Prantsuse riigi rahaga rajatud tee heas seisukorras, vaid mäeharjade tõttu kurviline ja veidi kitsavõitu. Kasutan sõna „mäed”, ehkki kõrgemad kohad ulatuvad vaid umbes 300 meetrit üle merepinna. Tilluke Kaw’ küla paikneb samanimelise jõe ääres, luhal. Jõekaldal lõpeb tee ja sealt edasi saab vaid paadiga liikudes. Teest ja ühtlasi meie kämpingust põhja poole, mõnekümne kilomeetri kaugusele jäävad Atlandi ookeani avarused, kuid meid lahutab tihe džungel. Vahepealsel alal puudub igasugune inimasustus, laiub üksnes puutumatu vihmamets ja mangroovtihnikud. Mõnikord võtan Fredi maastikuratta ja teen sellega pikemaid sõite nii päikeses kui vihmas. See kestab seni, kuni ühel heal päeval istub Olivier ratta sadula oma jämeda kerega puruks.
Ühel õhtul ööpüügiks ettevalmistusi tehes märkan kämpingu keskel puu otsas pärdikut. Imestan, mismoodi on metsloom järsku siia ilmunud. Ta ei näi sugugi pelglik ja vaatab mind paari meetri kõrguselt uudishimuga. Parajasti läheneb Borgia, kelle ma kiirelt enda juurde viipan.
„Vaata, vaata, ahv!” jagan õhinal oma vaimustust. Borgia hakkab naerma ja teeb mulle selgeks, et see on tema kodustatud ahv. Ta kutsub looma alla, kuid see ei taha tulla. Selle peale toob Borgia tüki banaani ja mõningase meelitamise järel tuleb loom puu otsast alla. Loomake ei pelga mind enam ja tirib mu sõrmedest – hämmastusega märkan, kuidas ta käed meenutavad miniatuurse inimese omi. Borgia viib ta puuri tagasi. Uurin, mismoodi tal õnnestus selline loom kodustada. Borgia sõnul oli tegu karjast maha jäänud ahvilapsega, kelle ta jahilkäigul väikese puu otsast alla raputas. Sealtpeale on ahv inimeste seltsis elanud ja niivõrd-kuivõrd kohanenud. Hiljem uurin üht raamatut Guajaana imetajate kohta ja selgub, et tegu on noore isase kaputsiinahviga (Cebus apella).
Internetiühendus pole nende nädalate jooksul endiselt taastunud. Mul puudub igasugune kontakt Eestiga, selle asemel õpin kohalikke paremini tundma. Meievaheline suhtlus on veidi ladusamaks muutunud.
„Kas sul lapsi on?” pärib Apentu ühel päeval.
„Ei.”
„Miks? Sa oled ju 22aastane.”
Vastan, et Eestis pole lapsed minu vanuses tavaliselt veel kombeks, eriti kui koolitee pooleli. Apentu näib seda mõistvat. Tema enda lapsed on väga suure vanusevahega. Raymond läheneb 25. eluaastale ja noorim, Joice, on vaid pooleaastane tita, kes hoovis ringi käperdab. Järgneb paariaastane Migel, veidi vanem Cantona, kaheksa-üheksane Nelson, kümnene tütar Meisina ja juba tuttavad täiskasvanud pojad Borgia ja Raymond. Apentu naine Pomba, mis tähendab saramaka keeles tuvi, on varastes kolmekümnendates ja ei saa kuidagi olla Raymondi ema.
„Sul on seitse last?” küsin kindluse mõttes.
„Hee, mul on 24 last,” lausub Apentu ilmse uhkusega. „Enamik on Surinames. Raymond ei ole kõige vanem laps. Esimest korda sain isaks 17aastaselt,” jätkab Apentu.
„Palju, palju!” avaldan tunnustust. Ta ilme reedab, et ta naudib mu mõningast hämmeldust.
„Jah, mulle meeldivad lapsed,” muheleb Apentu.
„Mitme naisega sul need on?”
„Üheksa. Mitut last sa ise tahad?” küsib Apentu.
„Ma ei teagi…” venitan mõtlikult, „no mõni võiks ikka olla.”
„Kui palju siis? Kümme?”
„Ei, vähem… Rohkem kui üks,” ei suuda ma midagi konkreetset välja käia.
„Miks nii vähe?”
Proovin selgitada, et euroopalik elukorraldus on teistsugune ja üldjuhul ei loeta lapsi kahekohaliste arvudega. Puudulik sõnavara seab mulle piirangud, ent Apentu näib mõistvat, mida ma öelda tahan.
„Valged ei tee eriti lapsi. Fredil on ka ainult üks,” möönab Apentu mõtlikult.
Mõtlen endamisi, kas kõik, mida kuulsin, on ikka päris tõsi. Hiljem kinnitab Raymond Apentu juttu. Tal on Surinames arvukalt poolõdesid ja vendi, keda ta vaevu tunneb. Tuleb välja, et Raymondil on ka üks väike tütar, kes elab koos emaga Surinames. Poeg on teise mentaliteediga kui ta isa – Raymond heidab nalja isa suure järglaskonna üle. Ise peab ta tulevikus mõistlikuks soetada kolm-neli last. Raymond toob mulle näidata väikese albumitäie fotosid oma Suriname elust. Ta naine ja tütar viibivad hetkel kodukülas, viimati käis ta neid vaatamas poole aasta eest. Millalgi peaksid nad ka Guajaanasse, tema juurde tulema, aga täpsemad seletused jäävad mulle segaseks. Ka Borgial on pruut Surinames ootamas.
Tasapisi on kasvav kuu võimust võtnud ja me katkestame ööpüügid kaheks järgnevaks nädalaks. See annab mulle veelgi rohkem vaba aega – nüüd mööduvad päevad tihtipeale ilma ainsagi kohustuseta. Juuli edenedes on vihmasajud jäänud veidi harvemaks ja päikesepaistet näeb üha sagedamini. Ümbrusega kohanedes võtan ette järjest pikemaid metsaretki. Õpin järk-järgult tundma vanu metsateid ja kullakompanii radasid. Viimaseid kasutavad sealsed töötajad iga päev, liigeldes neil üksnes kõrgepõhjaliste maastikuautode või ATVga. Kord proovin seal ka rattaga sõita, aga see osutub liialt vaevaliseks.
Ühel sellisel retkel tabab mu kõrv vaikse, kuid madala röhkimislaadse heli. Mõte liigub kohe pekaaridele, kes peaksid siinsetes metsades arvukad olema, aga keda mul pole seni veel õnnestunud näha. Põnevusega hiilin ettevaatlikult võimalikult vaikselt heli poole. Aeg-ajalt seisatan, ootan ja kuulan, kas oletatavad pekaarid ikka häälitsevad. Kuuldes taas madalat puhkimist astun ettevaatlikult samm sammu haaval lähemale. See loom peaks nüüd päris lähedal olema, ometi ei võimalda tihe alustaimestik mul kaugele näha. Hoian hinge kinni ja ootan. Jah, heli kordub taas. Astun paar sammu edasi ja punnitan silmi, et vähimatki liikumist kaugemate puude all registreerida. Sel hetkel kuulen okste liikumist pea kohal. Nüüd saab kõik selgeks – puuvõrades vaatab mind kaks suurt punakasoranži möiraahvi! Jälle midagi uut! Nemad teevadki seda madalat „sea häält”, mida alguses pidasin mõnele pekaarile kuuluvaks.
Vaatlen uudishimulikult loomi, kes on minu ekslemisi juba ammu jälginud. Tunnen heameelt, et näen ihusilmaga neid kuulsaid ahve metsikus looduses! Siiani olen vaid kaugustes nende tohutult võimsaid möirgeid kuulnud. Teatavasti levib nende hääl rohkem kui kolme kilomeetri kaugusele ja seetõttu loetakse möiraahve maailma kõige valjemateks maismaaloomadeks. Olen endamisi mõtisklenud, et mida küll võisid arvata esimesed kolonistid, kes Ameerikasse saabudes kuulsid verd tarretavaid möirgeid. Loomad tiirutavad kõrgetes puuvõrades, laskmata mind kordagi silmist. Üks neist murrab väikese oksa ja laseb sellel alla kukkuda. Peagi langeb veel natuke risu. Tõlgendan nende käitumist vaenulikuna. Ühtäkki kuulen jälle, et miski langeb läbi okste ja lehtede minu poole, justkui kerge vihmasabin. Enne kui taipan liigutada, saavad mu pea ja parem õlg möiraahvi sitaga pihta ja ümberringi pudeneb veel kõvasti väljaheiterahet. Kargan kiiresti eemale, mispeale möiraahvid hakkavad erutatult ja kiiresti häälitsema. Ilmselgelt tunnevad nad heameelt oma kordaläinud teo üle! Kirun endamisi möiraahve ja otsin lähima oja, kus ennast puhtaks pesen. Õnneks on tegu taimtoiduliste loomadega, mistõttu nende väljaheide kuigi jubedalt ei haise. Sain siit ühe õppetunni juurde: ei maksa loodusvaatluste käigus möiraahve oma pea kohale lasta!
VISA HING
Internetti pole endiselt. Selle taastumiseni läheb kaks kuud ja senikaua olen Eesti uudistest ja kontaktidest ära lõigatud, vaid üksikud tigupostiga saadetud kirjad tulevad läbi. Lisaks sellele algas Guajaanas kusagil tarnimisahelas streik, mille tagajärjel pole võimalik kusagilt bensiini saada. See tähendab ärajäetud