Avara ruumi keskel on suur söögilaud ja lae alla kinnitatud televiisor. Üle avatud ruumi, tubade vastas, paikneb sääsevõrguga kaitstud köök-labor, kus on väike gaasipliit, kraanikauss, külmkapp ning suur sügavkülmakirst putukate hoidmiseks. Köögi kõrval on kokku ehitatud väikene WC ja dušinurk. Kogu hoone on kaetud plekk-katusega, mille ääred ulatuvad laialt üle kämpingu, kaitseks troopiliste paduvihmade vastu.
„Millist tuba keegi tahab?” pöördub Fred minu ja Quentini poole. Viisakalt pakume üksteisele võimalust esimesena valida, ehkki näib, et meil eelistused puuduvad. Tõstan oma vana spordikoti vasakusse tuppa, mis paikneb mulle lähemal, ja sellega on otsus tehtud. Meenub, et peaksin koju helistama ja teatama, et olen turvaliselt kohale jõudnud. Küsin Fredilt helistamisvõimaluse kohta ja Fred juhatab mu üle hoovi välikäimlat meenutava putka juurde. Ust avades paistavad sealt väike tool ja puulaud, millel paikneb IBMi arvuti, mille kõrval on lauatelefon. Putkast jookseb metsa jäme telefonikaabel. Peale tiguposti kujuneb sellest internetipunktist mu ainuke katkendlik ühendus välismaailmaga. Fred ühendab mingid juhtmed seina peal ümber, ulatab mulle telefonitoru ja teatab, et süsteem peaks nüüd olema helistamiseks küps. Tõepoolest, peale pikka ootamist saan emaga ühendust ja teatan, et olen sihtkohta jõudnud.
Fred laseb meile laua katta ja kui oleme Quentiniga kahekesi jäänud, saan pärida, mis teda õigupoolest Guajaanasse toob.
„Mu vend tunneb Fredi ja tema kaudu sain siia paariks kuuks elama. Mind huvitab fotograafia ja tahaksin siin lihtsalt ringi vaadata,” otsib Quentin ingliskeelseid sõnu olukorra kirjeldamiseks. Räägin, et mina olen siia tulnud tööle, putukaid püüdma.
„Jään siia vähemalt pooleks aastaks, aga võibolla ka aastaks.”
Peale sööki tutvustatakse meid kohalikule personalile. Minu uued kolleegid on suur perekond mustanahalisi, kes pärinevad naaberriigist Surinamest ja töötavad juba aastaid Fredi juures. Lisaks üks brasiillanna, kes aitab kämpingu juures majapidamistöödel ja kes oli meile laua katnud. Suudan kõigi nimed kohe ära unustada. Ühtlasi saab selgeks, et keegi neist ei räägi inglise keelt. Fredi naine Florence ja poeg Cyrille tervitavad mind ja Quentini. Florence on varases keskeas suurte tumedate silmadega tõmmu prantslanna, Cyrille on umbes üheksa-aastane tagasihoidlik pikkade ripsmetega poiss.
Terve päev on olnud pilves ja hilisel pärastlõunal algab tugev vihmasadu. Kõik teised on taandunud oma elamistesse, mis paiknevad laiali mööda kämpingut, ja Quentin tegeleb asjade lahti pakkimisega. Mina ei viitsi kotti avada, õigupoolest polegi seal midagi lahti pakkida, need mõned riided ja pardli saan ma igal ajal kotist kätte. See ongi laias laastus kõik, mis mul siinses kliimas järgmise aasta jooksul vaja läheb. Istun rampväsinuna laua taga ja vahin mõttelageda pea ja segaste tunnetega katuselt langevat vett.
Kui vihm järele annab, tuleb meie juurde üks mustanahaline, keda Fred on varem tutvustanud. Õige küll, tema nimi on Olivier ja ta räägib kreoolkeelt. Nad vestlevad Quentiniga; Olivier itsitab ja žestikuleerib elavalt kätega ning proovib minuga juttu alustada. Ütlen Olivierile, et saan vaid inglise keelest aru.
„Me english no!”1 võtab ta pead raputades oma inglise keele oskuse kokku. Meie tõlgiks saab Quentin.
Olivier võtab oma katkiste pükste taskust ise keeratud sigareti ja välgumihkli. Nad vahetavad tähendusrikaste pilkudega paar lauset, misjärel Quentin minu poole pöördub.
„Kas sa kanepit tahad?” küsib ta.
„Jah.”
Olivier süütab suitsu, tõmbab paar mahvi ja saadab sigareti ringile. Ninna tungib iseloomulik kanepi lõhn. Kui kord minu kätte jõuab, tõmban teiste eeskujul paar sügavat mahvi ja annan suitsu edasi. Pea otsekohe valdab mind õnnis lõõgastus. Quentin toob külmkapist õlut ja nii me istume hämarduvas bangalos ümber laua. Mehed räägivad kreooli-prantsuse segu, aeg-ajalt minu käest midagi pärides. Saame paremini tuttavaks. Tuleb välja, et Olivier on meist vanim, 25aastane, ja Quentin noorim – 20aastane. Olivier on töötanud Fredi juures aastaid. Tema hobideks tunduvad olevat kanep, rumm, õlu ja vähesel määral ka jahipidamine. Liigväsimus ja segunevad meelemürgid tekitavad eufoorilise enesetunde. „Üsna meeleolukas vastuvõtt,” mõtlen endamisi, „niimoodi võib siin täitsa ära harjuda!”
Siin ma nüüd olen, kusagil Lõuna-Ameerika kirdenurgas, ümberringi vaid võõrad ja tundmatu keskkond. Selline see kämping siis ongi: koht, mis saab mu koduks määramata ajaks. Olen mitu kuud mõelnud oma saabumisest vihmametsa ja nüüd ühtäkki istungi siin. Mida vähem me endale ettekujutusi loome, seda paremini oleme valmis muutusteks. Õhtupimeduses lendavad helendavad mardikad ja valgusvihkude piiril eristan nahkhiirte kaootilist lendu. Laetaladel ronivad gekod, kes püüavad valguse peale kohale tulnud putukaid. Džunglist kostab ööhäälte koor, mis seguneb meile valgust andva generaatori mürinaga. Seda kõike on natukene raske kokku panna ja seda peab seedima. Uus maailm näib sõbralik ja sõna otseses mõttes ka soe, ent midagi väga suurt on maha jäänud. Olivier lahkub oma hüti poole ja ööpimedus neelab ta kiiresti endasse. Soovin Quentinile head ööd ja suundun oma tuppa. Jõuan veel hetkeks keskenduda ööhäältele, enne kui vajun sügavasse unne.
ROOSA SEA PRAAD GUAJAANA MOODI
Hommikul äratab mind Fredi hääl, mille peale komberdan kiiresti toast välja. Fred seisab bangalo räästa all vihmavarjus ja teatab, et läheb päevaks Cayenne’i asju ajama.
„Vaata ümbruses ringi ja tutvu inimestega. Täna öösel veel püüki ei tule, puhka reisiväsimus välja. Õhtuni!”
Kell on veidi seitse läbi, mis tähendab Eestis umbes lõunaaega – ajanihke tõttu ei tunne ma end unisena. Quentin magab veel oma toas. Kõht on tühi ning leian külmkapist pika saia ja juustuviilud. Kõrvale joon kõrgpastöriseeritud piima, mis võib troopikas püsida kasutuskõlblikuna mitu kuud. Selline piim saab edaspidi igapäevaseks ja harjun sellega täiesti ära. Tavalise piima ja musta leiva võin nüüd mõneks ajaks ära unustada.
Peale sööki uurin suurt sügavkülmakirstu, mis on suures osas täidetud erinevate karpidega, milles omakorda paiknevad erisugused putukad. Iga liblikas on pakitud eraldi, sobiva suurusega ümbrikusse ja mardikad ning lutikad paiknevad vatimadratsitel tihedasti üksteise kõrval. Siin-seal võib leida ümbrikutel eestikeelseid märksõnu – need pärinevad veel Villu ajast, ehkki tema lahkumisest on möödas üle aasta.
Kõrvaltoa uks avaneb krigisedes ja sealt ilmub padjanäoga Quentin. Kui ta hommikuste protseduuride ja kehakinnitusega ühele poole saab, võtame ette retke lähiümbrusega tutvumiseks. Sadu on lõppenud ja pilved suures osas taandunud, andes ruumi kuumale päikesepaistele. Puude võrad pakuvad jahutavat varju, ent on tunda, kuidas ka seal temperatuur pärast vihma tõusma hakkab. See on minu esimene jalutuskäik vihmametsas. Kõnnime mööda sissesõiduteed maantee poole, jälgides uudishimulikult ümbritsevat loodust. Oma vaimusilmas olin puid kujutlenud suuremana, kui need tegelikkuses on. Loodusfilmide ja – raamatute põhjal oleks oodanud ülevoolavat ja kihavat elurikkust, ent esialgu jätab mets tagasihoidlikuma mulje. Siin-seal võib näha orhideesid, mis on kasvukoha leidnud puude tüvedel ja võrades. Vihmametsal on oma lõhn, mis erineb parasvöötme metsast. Quentin märkab tee ääres väikest pruuni konna, kellele ta ettevaatlikult fotoaparaadiga läheneb. Ent hetk enne sobivale kaugusele jõudmist kaob konn kiirete hüpetega mudasesse vihmaloiku.
Märkame, et ühe teeäärse puu otsa on riputatud kobakas puitraamidega risttahukakujuline karkass, mis on ümbritsetud tiheda roheka võrguga. Põhjaks on klambripüssiga kinnitatud koormakatte tükk. Võrk, mis katab kogu kasti ülemist osa, ei ulatu päris põhjani, jättes põhja ja võrgu vahele umbes kaheksa sentimeetrit vaba ruumi. Tegu on liblikapüünisega, mille tööpõhimõte on järgmine: põhja peale käivad söödana banaanitükid, mis meelitavad liblikad kastpüünisesse. Liblikas ronib alumisest avast sisse, ent enamik isendeid, kes kord püünise sees on, lendab instinktiivselt ülespoole ning ei oska alt uuesti välja ronida ja seetõttu püsivad kastis. Kord juba lõksus, on neid võimalik soovi korral käsitsi püüda või vabastada. Ehkki vihmaperioodi haripunkt on ammu möödas, on sajud praegusel ajal veel üsna tihedad, mistõttu on päevaliblikate