lavale astuma, kui muud poleks üle jäänud.
Õhtu läheb edukalt. Sõidan viimase bussiga kell 1.35 koju. Vennaskond, kelle kontsertfilm näitab ka seda Helsingi esinemist, on veel laval, kui lahkun.
Esimese saatkonnavisiidi ajal on see aga muidugi veel kauge tulevik. Kui me Märdiga Merle juurest välja astume, läheme sisse ka suursaadiku juurde – Jaak Jõerüüt on veel ametipostil. Surume põgusalt kätt, ta on mingisuguse kiirema teemaga hõivatud. Eesti esimeseks suursaadikuks oli Lennart Meri, kes välisministri ja presidendi töö vahel jõudis 1992. aastal olla mõned kuud ka Eesti esindajaks Soomes.
Enne 1940. aastat nimetati meie saatkonna juhte lihtsalt saadikuteks. Kui Lennart Meri andis oma volikirjad üle president Mauno Koivistole, võttis ta kaasa ka koopia meie eelmise saadiku Aleksander Warma noodist aastast 1940, kus Warma teatab, et saatkonna tegevus on peatatud. See „ajutine peatus“ kestis lõpuks 52 aastat. Pärast tseremooniat presidendilossist väljuvale Merile mängis auvahtkond ühte salmi meie ühisest hümnist, aga kui Warma samas lossis 2. detsembril 1939 oma volikirjad üle andis, olid aknad pimendatud ja suuri tseremooniaid ei korraldatud. Talvesõda oli just alanud, punaarmee pommitas Helsingit oma Eestis asunud baasidest. Pidukõnedes unustati see küll kiiresti ja juba siis teatas president Kyösti Kallio, et suhtub sellesse arusaavalt. Ent tavakodanike mälu on pikk, üks meie pere hilisematest Helsingi naabritest pidas seda isiklikult meie süüks. Kuidas me ometi lubasime?
Soome presidendiloss, mis asub otse Kauppatori kõrval, on paljudele televaatajatele tuttav iga aasta 6. detsembri teleülekandest, milles kogu Soome nimekamad inimesed osalevad presidendi iseseisvuspäeva ballil. Pidu algab mitu tundi kestva kätlemisega, kui presidendipaar surub kõikide piduliste kätt ja vahetab nendega paar sõna. See võimaldab telekaameratel esitleda kõiki külalisi ja kiita või laita nende kleite ja ülikondi. Veidi liialdades võib öelda, et kõik pidulised, keda presidendilossi ei kutsuta, vaatavad balli telerist, sest tegemist on aasta vaadatuimate telesaadete tippu trügiva ülekandega, mille vaatajaskond võib vabalt ulatuda kahe miljoni inimeseni riigis, kus on napilt üle viie miljoni elaniku. Ja justkui märgiks, et tegu on ikkagi sugulasrahvaga, tõuseb samalaadne saade Eesti vabariigi presidendi vastuvõtust edetabelite tippu ka Eestis.
Soomlased nimetavad ehitist Presidentinlinnaks, mis eesti keeles on loss, aga klassikalise muinasjutulossiga või isegi mitte Kadrioru lossiga siiski tegemist ei ole. Hoone on sama palju loss, kui seda on näiteks rüütelkonna hoone Toompeal. See on ka maja ajalukku vaadates loogiline. Maja ehitas Helsingi tolle aja rikkaim elanik kaupmees Johan Henrik Heidenstrauch 19. sajandi alguses. Kohe alguses jagati maja kolmeks eraldiseisvaks osaks – esimene korrus oli kauplemiseks, teine perekonna koduks ja kolmandale paigutati väikeseid üürikortereid.
Kaupmeeste suguvõsalt ostis Soome senat selle 1837. aastal Vene keisri Soome paleeks. Pärast põhjalikku ümberehitamist tulid alumisele korrusele köögid ja töötajate eluruumid, teisele korrusele keisrinna vastuvõturuumid ja osa keiserlikest magamistubadest, kolmanda korruse ruumid olid keisri – Nikolai I – ja tema saatjate jaoks, kust läks ka salajane keerdtrepp keisrinna magamistuppa.
Lossi ajalukku mahub palju põnevaid episoode. Esimese maailmasõja ajal oli palees laatsaret, kuhu paigutati kakssada rindel viga saanud sõdurit. Vene revolutsiooni ajal oli siin kohalik vene sõjaväelaste ja tööliste peastaap, järgnenud 1918. aasta Soome kodusõja ajal sakslaste ja hiljem soomlaste peastaap. Pärast kodusõda oli plaanis paleest teha kuningaloss ja see jõuti niimoodi ka sisustada, aga kuna kuningas keeldus Soome tulemast ja riigist otsustati lõpuks ikkagi vabariik teha, panid pragmaatilised põhjanaabrid kuninga jaoks hangitud mööbli Stockmanni kaubamajas müüki. Presidendilossiks kohandati ehitis aastal 1921.
Ajakirjanikuna olen veetnud presidendilossis palju tunde, kuid suurima osa nendest Mariankatu-poolses madalas, suhteliselt suures vestibüülis, kust läheb kahepoolne suur trepp teisele korrusele. Kosovo rahuläbirääkimiste aegu, kui Martti Ahtisaari riiki juhtis, oli see koht, kus ajakirjanikud tegelesid peamiselt ootamisega. Läbirääkimised venisid nagu ikka, täpseid pressikonverentside aegu ei olnud ette teada, seega veetis kogu ajakirjanike kommuun siin pikki tööpäevi. Uksel asuvast turvakontrollist – mis vähemalt tollal oli lennujaamadele tüüpiline body check1 ja luggage scan2 – edasi-tagasi jooksmine ei olnud väga mõistlik, seega aega kulutasime vestibüülis artikleid kirjutades.
Ka muude riigivisiitide või tippkohtumiste puhul on just see vestibüül tihtilugu koht, mille kaudu ajakirjanikud majja pääsevad. Tavaliselt on ringkäik sadakonna eri ruumiga lossis piiratud – liigume kolonnis trepist üles läbi ühe või kahe saali teisele korrusele, mida riigijuhid kasutavad endiselt esindusfunktsiooni täitmiseks. Tavaliselt lõpetame peegelsaalis, mille seinad läigivad kuldsete kaunistuste tõttu, kuid milles on hirmus kaja ja mis seetõttu ajakirjanikutööks teps mitte ei sobi – kommentaaride lindistamine on äärmiselt keeruline. Tantsusaaliks ehitatud saali kasutatakse ka siis, kui valitsus vahetub: siin jätab lahkuv valitsus oma lahkumispalve ja siin nimetab president uue valitsuse ametisse.
Teisel korrusel asub ka presidendi töötuba, kust ta riiki peamiselt juhib. Kuningriigiplaanide pärandina sai Soome president suure võimu, suurema kui enamik tema ametivendadest. Aastate jooksul on seda võimu siit ja sealt veidi kärbitud ja lõpptulemusena ei ole presidendi roll Soomes kuigi erinev Eesti omast.
Presidendi töötuppa pääsevad kodanikud piiluma aastavahetusel – enamik Soome presidentide uue aasta teletervitusi on filmitud just selles toas. Lossi kolmandal korrusel on ajalooliselt asunud ka presidendi eluruumid, kuid juba aastaid on Soome riigijuhid elanud kesklinnast eemal. Viimati elas siin Mauno Koivisto, kuid temagi kolis oma ametiaja lõpul, 1993. aastal, Mäntyniemisse valminud presidendimajja, kust aasta hiljem, pärast presidenditöö lõppu, kolis edasi Kruununhaka linnaosasse, kus ta veedab oma vanaduspõlve.
Lossis asub palju Soome riigile kuuluvaid kunstiteoseid – näiteks Albert Edelfelti õlimaale ja Walter Runebergi skulptuure. Enamiku kunstiteoseid on 19. sajandi teisel poolel hankinud Vene keisrid ja seda osa kollektsioonist kutsutakse keiserlikuks kunstikollektsiooniks. Omaette vaatamisväärsus on ka lossi mööbel – enamik sellest esindab ampiirstiili või selletaolisi suundi nagu uusrokokoo. Lisaks asub lossis uusrenessansiaegseid mööbliesemeid, mis on pärit keisri omaaegsest Ida-Soomes asunud Lappeenranta residentsist.
Tulles tagasi alguses käsitletud saatkonnateema juurde – tänu ajakirjanikuametile astun saatkonnast edaspidi läbi igal aastal, tavaliselt isegi mitu korda. Suursaadikud jõuavad minu Helsingi aastate jooksul vahetuda – kõigepealt esindavad meid Mati Vaarmann ja Matti Maasikas, siis tuleb saadikuks Merle, kes jõuab vahepeal mõned korrad olla ametis ministeeriumis ja esindada Eestit New Yorgis ÜRO juures, ja minu lahkudes on saadikuks juba Jüri Tarmak, kelle abikaasa Tiina Kaalep juhtis minu esimestel ajakirjanikuaastatel Postimehe uudistetoimetust. Minul oli Tiinaga tegemist Estonia hukku uurinud komisjoni tööd kajastades, eelkõige selle soomlasest juhti Kari Lehtolat intervjueerides.
PRESSIKESKUS, ME PESA
Varsti pärast seda, kui alustan Postimehele artiklite kirjutamisega, astun esimest korda Soome välisministeeriumi pressikeskusesse. See kontor World Trade Centeris, otse Ateneumi kunstimuuseumi ja Stockmanni kaubamaja vahel saab mu teiseks koduks järgmiseks viieks aastaks.
Pressikeskuse esimesed aastad 1990ndate lõpus on eriti pompoossed – keskus on värskelt sisustatud pärast Soome ühinemist Euroopa Liiduga ja uue liikmena üritab Soome jätta endast head muljet. Kui Soome on 1999. aastal esimest korda Euroopa Liidu eesistuja, investeeritakse mulje jätmisesse eriti palju, on ju peale esimese eesistumise tulekul ka sajandivahetus. Seekordne ELi tippkohtumine on tohutu suures Helsingi messikeskuses, lisaks tiritakse ajakirjanikke erinevatele paadireisidele Helsingi saarte vahel ja kultuuriprogrammil pole ei otsa ega äärt. Kõige selle taustal ikka