välisajakirjanikule. Sisse pääseb välisministeeriumi atesteerimisega, tavakodanik tänavalt sinna jalutada ei saa. Disainmööbel, arvutid, uus tehnika, hea kohvimasin, pidevad vastuvõtud ja pressikonverentsid. Kõik ajakirjaniku igapäevase töö tähtsaimad asjad on juba riigi korraldatud ja käe-jala juures: tasuta telefon, internet, info meediasündmuste kohta ja kõige tähtsam – tasuta normaalne kohv. Eetilise küsimuse see loomulikult tekitab – kas ajakirjanik, kes naudib kõike seda Soome riigi kulul, võib olla täiesti erapooletu? Rahustan oma eetilist poolt sellega, et summa, mida mina endist viisi maksuametile maksan, katab kindlasti minu murdosa selle kohaga seotud kuludest.
Juba see hallikates toonides moodne kontor ise on šokk mitmele vanemale ajakirjanikule, ent eriti ehmatab kirjutusmasinate puudumine. Jänkide aktsenti väänates saabuvad nad Uuest Maailmast, nagu oleksid uuesti idarindele saadetud – õnneks küll mitte tulevahetust kajastama, vaid kirjutama artikleid Euroopa ääreala arengust. Mõni tublim neist kannab oma kirjutusmasinat kaasas ning käime siis suurema rühmaga üle nende õla ajaloolist vaatamisväärsust imetlemas. Peagi kaovad reisivate ajakirjanike varustuse hulgast küll ka viimased kirjutusmasinad, kuid tavad ei kao – vana kooli inimeste kõrval kirjutades tunnen kaasa klaviatuurile, mida taotakse niisama agressiivselt, kui paarikümne aasta eest tuli vajutada kirjutusmasina klahve, et trükimust ikka paberile saaks.
Pressikeskus asub Helsingi kesklinnas tänaseni, kuigi on kolinud päris südalinnast veidi eemale, välisministeeriumi külge, Wanha Satama konverentsikeskuse naabrusesse Katajanokkal, lähedal Viking Line’i terminalile. Ja endiselt kasutavad umbes samad inimesed seda kontorina.
Suurtel väljaannetel on oma kontorid – näiteks uudisteagentuurid ei vaja ega kasuta pressikeskust. Samas maailma suurimad ajalehed ja telekanalid Soomes pidevalt esindatud ei ole. Nii nagu Eestisse, lennatakse ka Soome siis, kui toimub midagi tähtsat – tippkohtumised, rahuläbirääkimised, mõni haruldane reportaaž. Et äärealal asuv riik päris katmata ei jääks, on kohalikud ajakirjanikud lisatööna mõnele maailma suurele ajalehele või telekanalile kaastöötajaks, hankides sel moel lisatulu, kui kohapealt on kiiresti vaja midagi raporteerida. Samas nöökab Soome maksusüsteem julmalt inimesi, kes teevad lisatööd – tulumaksu nõuab riik tihtilugu umbes 60 protsenti.
Pressikeskusesse tööle kogunevad ajakirjanikud on seega peamiselt vabakutselised, kes teevad kaastööd mitmele väljaandele. Seltskond sobiks ka seebiooperi teemaks: mõned eriskummalised kujud kaugetest maadest, mõned teise või kolmanda tööna mõnda Euroopa ajalehte teenivad noored ja enamik inimestest naaberriikidest: üks rootslane, paar venelast, kolm või enam eestlast.
Esimesena ja kõige põhjalikumalt tutvun viiekümnendates aastates austraalia hipi Johniga, kes kunagi armeesse minemise asemel (ilmselt kutsunuks teda Vietnami sõda) lahkus oma kodumaalt ja on sellele teele jäänudki. John paistab silma püüdlusega elada väga kokkuhoidlikult – tema väga inglaslik, paljude roheliste ja pruunide toonidega kodu on täis lennufirmade meeneid ja ettevõtete logodega nänni.
Peale pikkade juuste ühendab meid Johniga jalgpall – mõlemad oleme tulihingelised Manchester Unitedi fännid. John on fänniks ilmselt sünnist, verepärandina (osa ta suguvõsast elab Manchesteris), mina jälgin ManU edusamme ja ebaõnnestumisi 1990. aastate algusest, ajast, kui hakkasin Inglise jalgpalli püsivalt vaatama ja otsisin meeskonda, keda toetada. United oli 1990ndate alguses kohati veel raskustes, aga erinevalt teistest oli neil platsil noor koosseis, millest peaosa moodustasid kohalikud mängijad. Kui mitte päris Manchesteris sündinud, siis olid nad vähemalt juba noorena Unitedi juurde siirdunud. Kahjuks on suur raha ja tööstus muutnud tippjalgpalli praeguseks nii palju, et vaid üksikud kohalikud poisid jõuavad esindusmeeskonda. Ja kui mõnel õnnestubki läbi murda vähemalt vahetusmängijate hulka, on tihtilugu just nemad meeskonna kõige nõrgemad lülid.
Aastate jooksul oleme Johniga õllesid jaganud kümnetel ja kümnetel mängudel. Tavaliselt küll ekraani ees pubis, näiteks külastame 1990ndate lõpus igal nädalavahetusel Põhja-Helsingis Pukinmäki staadioni kõrval lihtsat jalgpallipubi. Seal näidatakse enamikku Inglise liiga mänge ning õlle ja friikartulite hind on peaaegu taskukohane ka üliõpilasele. Jalgpalliväljaku äärde oleme aga sattunud koos mängu nautima harva.
Üks erand on, kui sõidame 2002. aasta oktoobris koos Johni ja tšiillase Adrianiga Tallinna Eesti–Belgia mängu vaatama. Nagu John, sattus ka Adrian Soome juba 1970. aastatel. Pärast Pinocheti vägivaldset riigipööret Tšiilis 1973. aastal võttis Soome vastu oma ajaloo esimese pagulaste rühma, umbes 160 põgenikku, kelle hulgas oli ka Adrian. (Karjalasi ei loeta ametlikult pagulasteks, kuigi praktikas nad seda olid.)
Pereisa Adrian liigub ringi suurte vuntside ja kaabuga. Kui John töötab vabakutselisena üle maailma erinevatele ajakirjadele, siis Adrianil oli ja on veidi stabiilsem töö – El Paísi Soome korrespondent. Nagu John ja kõik ülejäänud vana kooli ajakirjanikud, päris ajakirjanikud, on ka tema alkoholiga alati sina peal. See tähendab, et pressikeskuse pidudel kulub väga suur kogus alkoholi inimese kohta, ent tõele au andes peab ütlema, et Adrian aitab sellele vähe kaasa: pärast teist või kolmandat veiniklaasi vajub ta tavaliselt meie mõnusalt pehmetele tugitoolidele magama.
Alkohol häirib meie plaane ka Belgia mängu puhul. Lõpetame omaaegses Wimbledoni pubis tenniseväljakute vahel kiirustades oma õlled ja enne staadionile jõudmist hüppame Koidu tänava alguses minu Uue Maailma korteri juures läbi keldripoest, et külmal sügisõhtul veidikegi soojendust staadionile kaasa võtta. Turvakontrolli läbib salakaup edukalt Adriani vöö vahel, aga esimesel trepil libiseb klaaspudel välja ja puruneb miljoniks killuks.
Jääme mängule mõned minutid hiljaks. Ja külmetame. Eesti peab tubli lahingu ja kuigi väravaid ei lööda, tuleme staadionilt õnnelikus teadmises, et Eestil on viik korraliku meeskonna vastu.
Mina ronin pärast mängu koju viiendale korrusele katuse alla magama, John ja Adrian teevad veel ühe tiiru linna peal. Võtmeid on meil üks, nii et kui nad kella kolme ajal tulevad, peavad nad korterisse sisse saamiseks ka mind üles ajama.
„Kaotasime!“ on nende ainus arusaadav sõnum.
Šokk äratab mu hetkega üles. Kuidas? Miks? Kellele?
Tuleb välja, et kuskil kõrtsis tehti õnnelikele viigitähistajatele selgeks, et Belgia oli teisel minutil värava löönud. Kuna Lilleküla staadion just avati, polnud seal ei tablood ega teadustajat ning olime veetnud kogu ülejäänud mänguaja õnnelikus teadmatuses tegelikust seisust.
Lisaks minule on pressikeskuse eestlaste tuumikus neljakümnendates Imbi ja kaheksakümnendates eestivenelane Gennadi. Sõnumilehele ja Päevalehele, pärast mind ka Postimehele kaastööd teinud Imbit – kellest praeguseks on saanud kirjanik, dokumentalist ja europarlamendi kandidaat – pidasin alati naisõiguslaseks, küllap on meie vaated maailmale alati piisavalt palju erinenud. Ent kui ta Võtikvere raamatuküla projekti alustab, käime koos naisega seal Peipsi kaldal vanas koolimajas moe- ja fotonäitust esitlemas.
Kui Adrian ja John on vana kooli ajakirjanikud, siis Gennadi puhul, kes kunagi MuHi nime all koos Hugo Hiibusega karikatuure joonistas, on tegemist lausa ajaloolise kooliga. Oma 80+ vanuses on ta ikka ülimalt hästi säilinud. Pidevalt on tal suits ees.
„Suitsuliha säilib kauem,“ kiidab ta oma pika ea saladust.
Kuna Eesti meedia honoraridest on vabakutselisel isegi Eestis raske, et mitte öelda võimatu ära elada, siis välismaal, kus kulud suuremad, on see veel võimatum. Seepärast tegelemegi kõik kolmekesi peale Eesti ajakirjanduse ka igasuguste muude asjadega.
Palgalise korrespondendina ja üliõpilasena saan ma veel kuidagi hakkama, maksab ju Soome riik mulle ka väikest õppetoetust, aga kui Postimehe peatoimetaja Marko Mihkelson mu 1999. aasta sügistalvel osana laiemast säästuprogrammist palgalt maha võtab, hakkan aktiivselt ka teisi tööotsi otsima. Kirjutan üksikuid artikleid erinevatele Soome ajalehtedele ja ajakirjadele, tõlgin, lisaks kirjutan UNDP-le raporti Eesti jätkusuutlikkuse teemadel. Sellel 2000. aastal valminud raportil on au olla ka mu magistritöö aluseks. Keskendumine millegi pikema kui paarileheküljelise