verd kaevanud.
Lilleküla staadion pole veel aastanegi, kui vaatan 2002. aasta kevadel, kuidas Flora kaotab Narva Transile, 1: 6. Väljas on veel lumine ja külm. Kodumeeskond kaotab, on valus. Mobiil heliseb taskus.
„Tere õhtust, helistan Eesti Teadeteagentuurist.“
„Ma ei kuule hästi, olen staadionil.“
„Kas te võiksite anda meile lisainfot Helsingis juhtunu kohta?“
„Mida?“
„Millest te just Kanal 2 uudistes rääkisite.“
„Oeh, vaadake kalendrisse.“
„Kuidastevõite…“
Panen telefoni kinni. On esimese aprilli õhtu. Kanal 2 uudistes oli just esitatud uudislõik Helsingist.
Tegemist oli klassikalise krimiuudisega: Eesti kurjategijad õhkisid pomme Helsingi kesklinnas, et vabastada oma kolleege, keda Soome politsei parajasti kohtuistungile toimetas.
Olin teinud Kanal 2-le mõned aastad kaastööd, rääkides telefoni teel Soome uudistest. Tol päeval olin juhuslikult Tallinnas, astusin läbi teletoimetusest, viisin fotod ja planeerisime naljaloo detailid koos Peeter Kaldrega läbi. Tekstis oli mitu selget viidet, et tegemist on 1. aprilliga. Autentse heli saamiseks ei hakanud me seda stuudios linti lugema, Peeter helistas enne jalgpallimatši minu Uue Maailma katusekorterisse ja rääkisime loo linti.
Efektseks ja dramaatiliseks tegid uudisloo fotod Helsingi kesklinnast, kus tänavad olid paksu suitsu täis. Mõned kuud varem olin kandnud kaasas oma uut kolakat fotoaparaati, kui külmal talvepäeval lõhkes ülikooli peahoone kõrval, keset Aleksandri tänavat, kuumaveetoru. Vähemalt viiekümnekraadine kuum vesi kahekümnekraadises külmas täitis tänava kiiresti veeauruga – fotolt paistis, nagu oleks kesklinn paksult suitsu täis. Kuna liikumine oli mitmes kvartalis halvatud, sõitis politsei liiklust reguleerima. Politseibuss udus, fotograafid toimuvat pildistamas, tohutu suitsupilv Aleksandri tänavat pidi põgenevate autode kohal, hägused inimeste kujud suitsu sees – juhtunu paistis televaatajale kindlasti dramaatiline.
Kui Postimehe kauaaegne fotograaf Peeter Langovits hindab selle hiljem paremuselt teiseks aprillinaljaks Eesti teles, võib asja kordaläinuks lugeda. Olen teise kohaga väga rahul, sest raske on võidelda nõuka aja lõpu uudisega, kus Ivar Vigla teatab, et Soome sajamargased kaotavad kehtivuse. Minu nali päädib ETA kõnega, Vigla tekitas korraliku kaose valuutavahetuspunktides.
Aastaid hiljem – oleme juba Eestisse tagasi kolinud – jalutan meie väikese armsa karvase koerakese Roosiga sügisesel pärastlõunal Tammsaare pargis ja vastu astub ETV reporter kaameraga.
„Tervist, me küsitleme „Aktuaalse kaamera“ jaoks inimesi seoses võrdõiguslikkuse päevaga, kas te oleksite nõus mõnele küsimusele vastama?“
Võrdõiguslikkuse, no mis seal ikka, mõtlen. Kindlasti on neil raske leida inimesi, kes sel teemal tahaksid õhtustes teleuudistes pikemalt rääkida.
„Mida te arvate homode õigustest Eestis?“
„Ma kahjuks ei oska seda kommenteerida, alles kolisime Eestisse pärast pikka aega välismaal elamist.“
„Kas te homosid tunnete? Kuidas te nendesse suhtute?“
„Ikka tunnen, palju. Täiesti tavalised inimesed.“ Liialdan veidi, paljusid ma ju ei tunne. Ühe Maariti tuttava paari kaudu olen aastate eest kohtunud ka teiste paaridega, aga no olgu, kiire teleintervjuu, kõik ei pruugi olla päris täpne.
„Aga kus nad siis elavad?“
„Soomes, ja üks tuttav Saksamaal.“ Saksamaale jõudnud mees esitles 2001. aastal Maariti paberriiete kollektsiooni Supernoova konkursi finaalis Vene teatri laval.
„Kuidas on nende õigustega?“
„Ma arvan, et täiesti normaalsed.“
„Kas homodel peaks olema Eestis rohkem õigusi?“
„Ma ei tea, ma arvan, et neil peaksid olema samad õigused mis kõigil teistel.“
Ei tasu kunagi ajakirjanikule öelda „ei tea“, kirun ennast, kui noor naisreporter lajatab:
„Aga kuidas te ennast ise tunnete?“
Nojah, suur mees nunnu karvase koerakesega keset tööpäeva pargis… Pärast seda ma mõnda aega enam koeraga Tammsaare parki ei suundu.
MUUMITROLL JAAPANIT VALLUTAMAS
Muumid, keel, rahvamassi tunglemine Stockmanni Hulludel Päevadel – soomlastel ja jaapanlastel on kahtlemata midagi ühist.
Pressikeskuses ma jaapanlasi ei kohta, aga Ritsukoga töötan koos 2011. aastal, Soomest lahkumise eel, kui mina olen Euroopa tehnoloogiakorrespondent ja tema juhib Reutersi toimetust Helsingis. Kohe varsti pärast Helsingisse kolimist leidis ta korteri Kallio linnaosas – see on endine slumm, mille Aki Kaurismäki filmid on teinud globaalselt kuulsaks ja millest on praeguseks saanud hipsterite keskus. Nagu Helsingi Kalamaja, ainult et seal on suuremad majad, mis on ehitatud kivist. Elust Kallios tuleb edaspidi põhjalikumalt juttu, praegu jätkame aga Jaapani ja Ritsuko lainel.
Helsingis ja Soomes on liiga palju ruumi, jääb jaapanlaste jutust kõlama. Nad on harjunud, et tänaval on kaks või kolm korda rohkem inimesi. Kui minule on Hullud Päevad piin, siis Ritsuko külastab neid isegi siis, kui tal ei ole kavas midagi osta.
„Ma tunnen ennast koduselt,“ selgitab ta veidi häbelikult naeratades.
Soome ühiskonna võrdõiguslikkus ning igasuguste hierarhiliste struktuuride puudumine on temale suurim elamus Soome aastate jooksul. Soome ja soomluse olemust kõige paremini kirjeldavaks sündmuseks on Ritsukole jäänud külastus saapaparandusse varsti pärast seda, kui ta kolis Helsingisse peale New Yorgis veedetud aastaid ning kingsepp teatas talle, et kingad saavad valmis alles nädala pärast.
„Kui ma rohkem maksan, kas varem ei saaks?“ küsis ta puhtast südamest.
„Ei,“ teatas kingsepp ja ta pilk pani Ritsuko paika.
„See pilk ütles kõik – kuidas ma julgen kogu ühiskonna normide vastu astuda? Raha ei ole kõikvõimas. Mida ma endast arvan,“ kirjeldab Ritsuko juhtunut ka veel siis, kui kohtume tema viimasel Helsingi päeval. Mina olen sellel hetkel Reutersist juba lahkunud. Joome tassi kohvi Itaalia kohvikus toimetuse kõrval, ta räägib oma eelseisvatest katsumustest Jaapani toimetuses ning arutame, kuidas küll Helsingi toimetus ilma temata ja muidugi ka ilma minuta hakkama saab.
Ta telefon heliseb ja on aeg joosta tagasi kontorisse: viimane lugu enne äralendu on vaja valmis kirjutada.
Jaapanlasele on kultuuriline või keeleline äratundmisrõõm täiesti normaalne osa Soome-kogemusest. Mõned pöörasemad keeleteadlased on väitnud, et jaapani ja soome keel on lausa suguluses. Jaapanil otsesed sugulaskeeled puuduvad ja paljud jaapanlased arvavadki, et soome keel on nende lähim sugulaskeel. Kui Soome majandus 1980. aastate lõpul veidi pärast Jaapani majanduskasvu samamoodi õitses, nimetasid soomlased end lausa Euroopa jaapanlasteks. Tänapäeval – võttes arvesse Jaapani kaua jätkunud majandusraskusi – on see loosung niisama mõttetu kui Eesti Nokia otsimine ajal, mil pankroti äärel kõikuv Nokia ainsatele soovijatele ameeriklastele maha müüdi.
Teine Helsingist tuttav jaapanlanna, norra sõbra Paali naine on veel tüüpilisem Soome fänn. Paari aastaga õppis ta ära soome keele ning hoolimata kaugest kultuurist tunneb ta end Soomes nagu kodus. Järvenpääs elamine õnnestub temal ilma igasuguse probleemita, kuid globaalsete suurlinnadega harjunud norrakale on Soome väikelinnas elamine liiga raske ning abiellumise aegu kolivadki nad Norrasse.
Muumioru külastamine on nende perekonnale kindlasti püha hetk. Soomerootslase Tove Janssoni loodud Muumidest sai ülemaailmne edulugu just tänu jaapanlaste teleseriaalile. Ning Edela-Soomes Naantalis asuvas Muumioru