aga Epp Petrone „Minu Ameerika“.
Mäletan selgelt ühte päeva, kui ma pärast raamatute lattu toimetamist läksin jalutama Tallinna vanalinna.
Oli vihmane ja jahe päev, ehkki oli väidetavalt juuni, ning mul olid käed taskus ja pea tuule eest õlgade vahele tõmmatud. Vaateaknal tõmbas miski aga minu tähelepanu endale. Astusin selle juurde, pühkisin vitriinilt udu, surusin nina vastu klaasi ning nägin, mis see oli.
Raamatu kaanel oli tuttav nimi. Köite tagaküljel, mis oli väljas selle kõrval, oli tuttava naise tuttav pilt. Tal olid punakaskuldsed juuksed, kõrged põsesarnad ja otsusekindel kissis pilk.
Epu raamat oli poe müügiedetabelis esimesel kohal, taipasin ma siis üllatusega.
WAKE UP, IT’S HOMMIK
Kui oli veel talv ning me olime just Eestisse kolinud, viisin ma last sõime väikse punase plastkelguga, mida vedasin nööriga enda järel.
Kõnniteedel ja ülekäiguradadel oli küllalt jääd, et oleks piisavalt libe minek, ning Marta istus kelgul, samal ajal kui mina tarisin teda mööda autodest ja bensiinijaamadest, otsekui oleks see kõik mulle täiesti loomulik ning nagu me oleksime alati niimoodi kooli läinud. Õppida oli aga nii mõndagi – kuidas hoida nööri, kuidas teha õiget randmenõksu, kui kelk jäi kinni, kiiret tõmmet, mis saatis kelgu libisema üle kruusaga ühetasa sulanud jää, nii et see liiguks edasi ilma kelku lõhkumata. Ka Marta pidi õppima. Kuidas istuda. Kuidas kinni hoida. Ehkki vahel tundus kelk äkitselt kergemana, mispeale ma vaatasin tagasi ja nägin, et laps on juba pool kvartalit tagasi maha kukkunud.
Mesipuu lastesõim oli vanamoeliste akende ning punastest kividest viilkatusega suur kreemikarva maja, mis oleks sobinud hästi ka mõnda Hollandi väikelinna. Sõime jõudnud, jätsin ma kelgu õue ning läksin koos Martaga sisse, kus võtsime seljast tema paksud õueriided, saapad, villasokid, veekindlad püksid, kindad, salli, kampsuni ja mütsi. Teiste laste riided rippusid tilkudes ukse juures ning mina hakkasin selleks ajaks seintel rippuvaid mesilase- ja lillepilte vaadates juba higistama.
Kui õueriided olid seljast ning toasussid lapsel jalas, saatsin ma tütre suurde rühmatuppa, kus kõik teised Eesti lapsed istusid ümber puust laudade ning sõid hommikuputru moosiga või siis väikesi röstsaiatükke sulajuustuga. Juba kolmeaastasena teadis Marta, et teised lapsed vaatavad teda, mistõttu valis ta endale välja kena kleidi, mis keerutades tõusis üles, ning kindlasti pidi ema tema õlekarva juustest punuma kaks Pipi Pikksuka patsi.
Mesipuu sõimes oli hulk õpetajaid, kuid meie puutusime kõige rohkem kokku tädi Katiga. Ta oli väike ja prink lühikeste juuste ja peente näojoontega keskealine naine ning minu arvates kehastas ta täpsust ja distsipliini, mida Eesti lootis oma pisikeste õpilaste peadesse istutada. Tema alati rahustavalt ühevärviline, näiteks sinine või roheline särk oli täiuslikult püksis ning tema püksid olid samamoodi mugavad ja hästi istuvad. Kui aga Marta astus tuppa oma kireva kleidi ja patsikestega, oli tädi Kati tema vastu väga kena ning ütles: „Tere hommikust, väike Marta. Tore sind jälle näha.“
„Tere hommikust, tädi Mati,“ ütles Marta. Marta kutsus tädi Katit millegipärast alati tädi Matiks ning tädi Kati vaatas sellele läbi sõrmede, ehkki Mati oli poisinimi ning teised lapsed kihistasid seepeale alati naerda.
„Marta, tule siia, näita, milline ilus kleit sul täna seljas on.“
Seepeale teeskles Marta ujedat, siis valgus ta näole naeratus ning ta keerutas ringi ja kleit tõusis üles, just nagu oligi plaanitud. Siis keksis ta oma laua juurde ning istus sõbra Dorise kõrvale, kes oli heledate juuste ja peaaegu hõbedaselt heleda nahaga puhastverd eestlane. Doris oli väga korralik, käis seelikuga ning tal oli juustes lehvike. Ta ei rääkinud eriti palju. Suurem osa lapsi olid samasugused, poisid ja tüdrukud ühtviisi.
Kui Marta oli oma sisenemisetteaste teinud, lipsasin mina tagasi koridori, siis uksest välja ning võtsin kelgu kätte. Viisin selle maja taha kuuri, millel oli suure rauast lingiga kena vanamoeline uks. Kõik vanemad jätsid oma kelgud sellesse kuuri, et lapsed saaksid nendega pärast mängida, kui nad õue läksid. Ning lapsed käisid peaaegu alati õues, isegi kui sadas lund, nii et kui sa oma lapsele pärastlõunal järele tulid, võis seal näha lumememmesid ja väikesi kelguhüppekaid ning isegi lumest välikööke, kus märjast lumest vormiti kartuleid ja muud sellist. Vaatepilt kuuri pandud kelkudest tegi mul tuju heaks, sest seal oli neid nii mitut eri värvi. Oli näha punaseid, rohelisi ja siniseid kelke, isegi üht kollast. Teine kaleidoskoopiline vaatepilt oli sõimemajas sees, kus riiulitel seisid plastist pissipotid, kõik eri värvi, kõigil nimed peal: Marta, Doris, Lauri, Tormi, Sander, Margus, Eliisabet.
Esimesel lasteaiapäeval viis tädi Kati mind sinna pissipotialkoovi ja rääkis Marta keelelisest arengust ning mina üritasin temaga vestlust arendada nii hästi, kui ma oskasin. Tädi Kati oli mures: Marta räägib tema ja teiste lastega ainult inglise keeles. Ta edastas selle sõnumi mulle nii, nagu ma suudaksin seda olukorda kuidagi kontrollida, kuid mina soovitasin tal lihtsalt kannatlik olla. Teisel sõimepäeval oli tädi Kati rahul, sest tol päeval rääkis Marta juba segakeelt. Kolmandaks päevaks oli ta täiesti ümber lülitunud. Pärast seda Marta lastesõimes enam inglise keelt ei rääkinud.
Mäletan seda päeva suurepäraselt, sest Marta tuli tol hommikul magamistuppa ning selle asemel et öelda „good morning, Daddy“, ütles ta hoopis „Issi, wake up, it’s hommik“.
Mulle valmistas rõõmu, et Marta õppis oma emakeelt. Minu naine Epp ei kõndinud selleks 1991. aastal Baltimaade vabaduse nimel jalgsi Tallinnast Vilniusse, et tema lapsest saaks ilma mäluta ameeriklane, kes oma minevikust on vaid ähmaselt teadlik. Meile oli selline saatus osaks saanud alles üsna hiljuti, isegi viimase põlvkonnaga, ning mina ei tahtnud osaleda sellise kaotustunde põlistamises, mida ma ise tundsin, kui ma nägin itaallasi, tundsin end itaallasena, teadsin oma südames, et mingis mõttes jään ma igavesti itaallaseks, kuid ei suutnud oma kaasmaalastega suhelda ning olin seetõttu määratud olema igavesti ära lõigatud mingist osast iseendast.
Minu vanaisa sündis New Yorgis itaallastest immigrantide perre ning ta õppis inglise keele ära alles seitsmeaastasena, kui ühel naabritüdrukul hakkas tast kahju ning ta hakkas poisile keelt õpetama. Pärastpoole, kui ta asus tööle 1950. aastate Ameerikas, kus peeti normaalseks seda, kel on heledad juuksed, heledad silmad ja lühike nimi, oli tema sunnitud elama tumedate juuste ja silmadega ning perekonnanimega, mis oli kümme tähte pikk, neist pooled vokaalid. Abbatecola!
Soovimata seda häbi teistele pärandada, keelas mu vanaisa oma kodus itaalia keele rääkimise. Kõnelnud sajandeid itaalia keeles, sai mu pere ameeriklasteks ning hakkas rääkima üksnes inglise keelt. Vahel poisipõlves juhtus küll, et kui mu ema tegi köögis süüa, meenusid talle mõned lapsepõlves kuuldud sõnad ning ta jagas neid aardeid minuga, otsekui näidates mulle terrakotakillukesi millestki, mis kunagi oli igivana ja peen Rooma jooginõu.
Ma teadsin, et nii võib minna ka eestlastega. Olin New Yorgi Eesti Majas näinud peresid, kus vanemad rääkisid omavahel eesti, kuid lastega inglise keelt.
See tegi mind alati väga kurvaks, kuid ma ei öelnud kellelegi midagi. Mina pole mingi mees nende üle kohut mõistma.
Kohe kevadise pööripäeva saabudes said Tartu tänavatest sulava lume ja jää jõed ning kuklal võis tunda päikese soojust. Nüüd võis ärgata juba kaunis vara ja ikka näha aknast valgust ning sa teadsid, et kõik algab taas ning et peagi polegi ööst enam suurt midagi järel. Külmade kuude ajal kühveldasid kohalikud kõnniteedele liiva, et need oleksid läbitavad, ning nüüd, kus jää oli sulanud, oli kõikjal liivahunnikuid. Tundus, et linn oli jäänud mingi suure laine alla, mis taandudes jättis endast kõikjale maha liiva ja kruusa. Talvest väsinud tartlased lõid liiva õhku ning selle tolm läks sulle kopsu just siis, kui puud hakkasid taas roheliseks ja kenaks minema ning laululinnud naasid oma okstele.
Kodus jätkus suur kakskeelsuseksperiment üha kummalisemate tulemustega. Jaanuaris