polügloti Lennart Meri vaimus, keda kõik endiselt armastasid ning kes oleks üle kõige kindlasti tahtnud isegi seal viibida, kui ta poleks aasta varem haigusele alla vandunud.
Muidugi vastasin jaatavalt. See oli midagi uut. Huvitavat. Teistsugust. Tõeline võimalus.
See oli ka võimalus uut moodi maailmaga tutvust teha.
Sest sellest Lennart Meri konverentsist, kus ma oma esimesel Eestis veedetud aastal käisin, ei mäleta ma nüüd paremini mitte selle nimekaid osalejaid või läbinägelikke arutelusid välispoliitika üle, vaid hea toiduga lõunasööke ning muljetavaldavat joomist.
Kui ma nüüd sellele tagasi vaatan, ei ole raske mõista, miks nii. Ma olin Tartus elanud juba kaks kuud ning seda ühel viimase aja külmimal talvel, mil jää ja lumi panid mind kõvasti proovile, mil puuküttega ahjud andsid mulle sooja ning poest toodud kotletid ja kartulid jõudu. Mul võis küll seljas olla mu parim pintsak ja ees peeneim lips, ma võisin olla raseeritud ja esinduslik, kuid sisimas oli minust saanud eesti maapoiss suurlinnas.
Mul vedas, et sain seal olla.
Vaagnatäied Vahemere-äärse juustuga üle ujutatud kartuleid ja porgandeid, mis sulasid suus kui suhkruvatt. Rosmariiniga maitsestatud, kaua küpsenud hurmavalt pehmed lambalihalõigud. Tume ja kange oivaline Rootsi kohv. Peekrid täis punast portveini. Seda luksust serveeriti Radissoni hotelli teisel korrusel The Economisti toimetajatele, Davosi rändavatele rikkuritele, mõttekodade teaduritele, analüütikutele, NATO ja ELi saadikutele… Apelsini-kreemikastmes küpsetatud lõhet enda taldrikule tõstes turgatas mulle pähe üks mõte.
Ma peaksin The Economistis töötama.
Või hakkama Eesti poliitikuks. Või diplomaadiks. Või kellekski. Sel maal ei söönud keegi teine niivõrd hästi. Kui mõni vana eestlane suri ning sugulased kogunesid peietele, pakuti seal sealiha kartulitega ning magustoiduks šokolaadiglasuuriga rosinasaia ehk kringlit. Laual oli ka mõni pudel viina ning ühe mehe ülesandeks oli pitse täis kallata. Esimese pitsi puhuks öeldi mõni pühalik toost ning kui kolm või umbes nii põsetäit kangemat kraami oli alla vulisenud ja külalised tundsid end pisut vabamalt, aeti natuke juttu ka. Siis joodi kohvi ja mindi koju. Niimoodi tähistasid tavalised eestlased inimese tervet elu. Lennart Meri konverentsil Tallinnas tähistasid nad isegi aruteluringi „Põhjamaade ja Baltikumi julgeolekukoostöö: kas NATO täienduseks või asemel?“ lõppemist märksa uhkemalt. See innustas.
Isegi väga. Siin ma olin, 27 aastat vana, viis aastat tagasi lõpetanud ülikooli, abielus neli aastat, abikaasa, isa, Tartu tüüp, kes suurema osa ajast sisustas ahjude kütmise ja mitte kuhugi jõudmisega. Ning ometi olin ma siin, Tallinnas, ise täpselt samasugune nagu ikka, kui välja arvata triiksärk ja lips, ning trügisin kindral Wes Clarki enda tee pealt eest, et võtta endale veel üks taldrikutäis tiramisut.
Oli hetki, kui ma ei suutnud mu ümber toimuvat uskuda. Kas tõesti oli see Kosovo sõja ajal NATO vägesid juhtinud Wes Clark, kes istus avasessiooni ajal seal koos president Toomas Hendrik Ilvese, endise Taani välisministri Uffe Ellemann-Jenseni ja särtsaka Bulgaaria analüütiku Ivan Krasteviga, kes ütles kogu konverentsi ühe meeldejäävama lause „Korruptsioon on nagu Nokia. See liidab inimesi“?
Clarki sõnul oligi just Lennart Meri teda õhutanud Kosovos lahingutegevust alustama.
„Ma ajasin president Meriga juttu ja tema ütles mulle: „NATO on selle probleemi puhul peaaegu et minetanud oma usutavuse“,“ rääkis Clark kohalviibijaile. „See oli masendav väide ja haavas mind sügavalt. Just selle Lennart Meri kommentaari peale lendasin ma Washingtoni, läksin kaitseministri jutule ning palusin talt, et ta ähvardused ka täide viiks, enne kui NATO-le ja kosovolastele on liiga hilja.“
Kuulates seda, kuidas Clark ja teised Meri mõjuvõimust räägivad, hakkasin ma mõistma, et see, mida ma olin juba aastaid kahtlustanud, ongi tõsi.
Eesti oligi maailma naba, ainult et maskeerunud äärealaks.
Vahel vaatasid inimesed allapoole, sinna, kus oleks pidanud rippuma mu rinnasilt, ning olid nõutud, kuna seal oli üksnes mu nimi, kuuluvust aga mitte. Seal polnud teksti, mille järgi õnnestunuks mind tuvastada kui „Jamestown Foundationi vanemteadurit“ või „The Economisti Lähis-Ida büroo juhti“. Mina olin lihtsalt mina ise, Justin Petrone, kogu lugu, ning sellest oli kahju.
„Kes sa täpselt oled?“ küsis Kadri mult enne konverentsi. „Mida su nimesildile panna?“ Hirmuäratav küsimus. Kes ma olin? Geneetikaajakirjanik? Eesti kohta käiva üsnagi loetud blogi „Itching for Eestimaa“2 autor? Blogija? Kas ma olin siis see või? Võib-olla. Aga sellistele meestele nagu Wes Clark, Edward Lucas ja Toomas Hendrik Ilves olin ma mittekeegi. Eriti Ilvesele.
Ilves. See oli mees, kes pildus Rooma ajaloolaste nimesid paremale-vasakule nii, nagu oleks olnud nendega isiklikult tuttav. „Tacitus!“ hüüatas ta, kergitades üht oma väga tarkadest kulmudest, otsekui eeldanuks, et kõik teavad juba selle nime mainimise peale, millest ta räägib. Kujutasin ette, et paljud diplomaadid noogutavad seepeale ning teesklevad, et saavad aru, millele ta viitab. Võib-olla mõned said ka. Seikleja ja kirjanik Tom Bissell, kes pärastpoole elas Tallinna vanalinnas, tagus päevad läbi videomänge ja kirjutas novelle, oli Ilvese kohta The New Republicu veergudel kirjutanud, et ta on „kaku kombel kütkestav“, ning kui ma pärast seda juhtusin nägema Ilvese hallikassiniseid silmi, soomelikke põski, tema teadmistest pakatavat lühikeseks pöetud pruunikashallide juustega pead, tuli mulle alati silme ette kikilipsuga ringi tippiv tark öökull. „Kaku kombel kütkestav.“
Kõigist konverentsil osalejaist kartsin ma Ilvest kõige roh-kem. Tundsin hirmu igasuguse kokkupõrke ees tema mõis-tusega. Aga mis siis, kui me põrkame kokku mangosorbetti mekkides ning tema juhtub mainima mingit sõjandusteoreetikut, keda ma pole mitte kunagi isegi mitte lugenud?
„Noh, jah, ee, me mõlemad teame, mida Clausewitz selle kohta ütles.“ Või veel hullem – mis siis, kui ta põrnitseb oma öökullisilmadega mu nimesilti ning küsib: „Ja teie? Kes teie olete?“
„Ma-ma olen blog-blogija, hä-härra Ilves, härra,“ kok-kokutan m-ma ehk seepeale vastu. „I-itching f-for E-estimaa?“
Alles mõni aasta hiljem sain aru, et tõeline kutsumus on iseendaks jäämine.
Nõnda hõljusin ma kõrvale heidetuna selle konverentsi nurkades ning tundsin end eikellenagi. Arvasin, et paljud eestlasedki sealsamas tunnevad sisimas end ehk samamoodi. Oot-oot, kas polnud ka Ansip, Lang, Aaviksoo pärit eikusagilt? Kas polnud mitte Eesti ise eikusagilt? Kas suuremal osal neist polnud mitte maal elavaid vanemaid või vanavanemaid, kel oli endiselt kuivkemmerg, viinaviga ja lakatäis hulkuvaid kasse? Ning siin nad ometi olid, otse minu ja ELi voliniku Olli Rehni ja Venemaa presidendi endise majandusnõuniku Andrei Illarionovi kõrval ning püüdsid endale järgmist crème brûlée’d hankida. Ka nemad olid arvatavasti täis indu, kuna nägid, et nende maa on korraldanud välispoliitikaeliidile esmaklassilise etenduse, sedavõrd luksusliku ja mõtlemapaneva sündmuse, et nad hakkavad igal aastal tagasi tulema. Ning selle ettevõtmise liikumapanev jõud?
Nende oma kodukootud Lennart Meri.
Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktorit Kadri Liiki tundma õppides sain aru, et temagi on läbinisti eestlane. Omal kombel oli ta Lennart Meri moodi: andis nõu saadikutele ja kindralitele, aga hinges vajas endale maakodu. Meie põgusates jutuajamistes mainis Kadri, et talle meeldib stressi maandada suvel Muhumaal, kus ta käib videviku ajal luikedega ujumas. Konverentsil aga seisis ta, oma graatsilise olekuga ise luike meenutades, poodiumil ning esitas asjalikke küsimusi putinismi kohta.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив