teist aga teistmoodi. Ta õppis ära, et poes tuleb vanaemaga rääkida inglise keeles ning emaga telefoni teel eesti keeles. Kui me Eestisse naasime, kontekst muutus ning ka tema lülitus ümber. Õhtuti treenisime voodis teda mängudega. „Emme ütleb pilv, aga mida issi ütleb?“ – „Cloud!“ – „Issi ütleb cow, aga emme ütleb…?“ – „Lehm!“ Ja nii edasi. Kuid üha enam hakkasime oma peres rääkima kummalist segakeelt, millest ainult meie kolm aru saime.
Kõigepealt juhtus see, et eestikeelsed laused tõlgiti sõna-sõnalt inglise keelde, nii et Marta ütles „put the door shut“ ehk „pane uks kinni“, mitte „close the door“, või siis nurises, et tal on „open belly“ ehk „kõht lahti“, kui tal oli kõht lahti ehk diarrhea. Seejärel hakkas ta segi ajama asesõnu he ja she, sest eesti keeles grammatilist sugu ei ole, on ainult „tema“, ning peagi hakkasin ka mina neid segi ajama. Inglise keeles rääkiv eestlane võis oma õest rääkides lauset alustada küll asesõnaga she, kuid siis kasvatas õde nagu nõiaväel keset lauset vuntsid ja tõmbas jalga püksid ning temast sai turjakas ja mehine he. Kui aga eestlaste tähelepanu sellele juhtida, lõid nad käega ja ütlesid: „He, she, mis vahet seal on? Eesti keeles sugusid pole.“ Tasapisi hakkasin ka mina alustama oma lauseid kohmaka he/she-seguga, tabasin siis end teolt ning punastasin, kui mu naine seepeale minu üle nalja heitis. Ma ei saanud isegi aru, kuidas see on võimalik. Ma rääkisin inglise keelt emakeelena, kuid tegin samu vigu kui eestlased. Kas ma olin kuulnud liiga palju vigu või oli mu aju hakanud mingil alateadvuse tasandil tööle eesti keele grammatika põhiselt?
Kui viimased jääriismed päikese käes haihtusid ja isegi parkimisplatside nurkadesse kuhjatud vägevatest lumepüramiididest olid järel vaid haletsusväärsed räpased muhud, ei saanud Marta enam kelguga Mesipuu sõime sõita. Tõstsin ta hoopis kukile. Alguses olid tal endiselt seljas soojad voodriga talveriided, kuid peagi läks nii soojaks, et seda polnud võimalik enam eitada ning isegi kõige kanaemalikumad Eesti emad lubasid oma lastel sõime minna pikkade varrukatega särgi ja pükstega. Sall oli lapsel igaks juhuks ikka kaelas ja müts peas.
„Issi, when lasteaed is over, can we go and get some jäätis?“1 küsis Marta minult.
Ohkasin. Istusin lasteaia koridoris, mis oli kevadel sama jahe ja kuiv, kui see oli talvel olnud soe ja niiske, võtsin lapsel salli kaelast, lugesin teiste eesti laste nimesid ja ohkasin. Tundsin end kuidagi üksildaselt, et olen ainuke inimene, kes Martaga inglise keelt räägib, ning vahel mõtlesin, miks ma üldse vaevun. Ta teadis, et ma saan aru, mida ta räägib, ja mina teadsin, et ta teab seda. Lootusetu värk. Ma hakkasin aru saama, millega neil New Yorgi eestlastel tuli tegemist teha.
Ühel päeval, kui ma läksin Martat Mesipuust ära tooma, kuulsin aga seal üht naist rääkimas mingit imelikku keelt. Mu kõrvadel läks hetk aega, et keskenduda ja tuvastada Briti inglise keel. Ning kui ma seda naist nägin, sain ma aru, et ta ei saa mingil juhul olla eestlane. Ta oli liiga sundimatult riides, sinistes teksades ja T-särgis, ning tema juuksed olid hooletult lõtva hobusesabasse seotud. Tal olid punased juuksed, tedretähnid ja prillid ning ta üritas oma Briti inglise keeles oma väikest blondi poega veenda kingi jalga panema.
„Lauri, sa pead ise kingad jalga panema. Sa oled juba nelja-aastane, nii suured poisid teevad seda juba ise.“
Lauri pomises midagi ja lõi kingi jalaga.
„Kas ta jonnib?“ küsisin ma.
„Oh ei,“ vastas naine ja naeratas siis. „Kuulge, teie olete ju see jänki! Õpetajad ütlesid, et teises rühmas on üks Ameerika tüdruk. Minu nimi on muide Liz.“ Ta lehvitas mulle.
„Mina olen Justin,“ ütlesin ma. „Me oleme siin vist kaks ainsat võõramaalasest vanemat.“
„Ei usu,“ ütles Liz ja raputas pead. „Vähemalt mõnel lapsel on venelastest vanemad.“
„Kas nad lähevad võõramaalastena kirja?“
Liz kehitas õlgu. „Nad ei räägi kodus eesti keelt.“
„Ahhaa,“ ütlesin ma. „Kas teie räägite eesti keelt?“
„Mitte eriti. Natukene,“ ütles Liz. „Teate, ma polnud Eestist isegi mitte kuulnud. Kuid mõne aasta eest tuli Lauri isa Tõnis ühel ilusal päeval Somerseti minu isa farmi tööle ning, noh,“ ta vaatas eemale ning lükkas prillid tagasi üles, „noh, natukese aja pärast saime teada, et ma ootan Laurit.“
„Aga miks te siia kolisite? West Country on kena kant.“
„Mu abikaasa on ehitaja ning suurem osa tema tööst on siin. Lauri, pane palun oma kingad jalga.“
Laps lõi neid jälle jalaga ja pomises midagi, millest ma ei saanud aru. See kõlas pisut teisiti kui eesti keel, kuid kui palju ma seda ka oma peas tagasi ei kerinud, ei suutnud ma seda dešifreerida.
„Ahhaa,“ ütlesin ma ning jäin pisut nukraks. „Teie poeg räägib vist ka teiega eesti keelt?“
„Kes? Lauri?“ Liz vaatas mulle otsa ja pilgutas prillide tagant silmi. „Oo ei. Meil on vastupidine probleem. Lauri keeldub eesti keelt rääkimast. Õpetajad ütlevad, et Lauri õpetab teistele lastele inglise keelt.“
„Võib-olla peaks ta Martaga ühte rühma panema. Nad saaksid omavahel inglise keelt rääkida.“
„See oleks küll tore. Ja sina oled üks õige Briti poiss, eks ole, Lauri?“
Lauri põrnitses oma kingi.
„Aga kuidas see saab niimoodi olla? Martal läks ümberlülitumiseks kolm päeva. Nüüd räägib ta juba minuga eesti keelt.“
„Ma ei tea,“ vastas Liz. „Aga võib-olla sõltub see emast? Ma arvan, et lapsed loovad kõigepealt sideme ema keelega, kuna see side on väga lähedane. Lauri on vist seepärast selline.“
„Tõesti? Kas ta räägib siis oma eesti isaga inglise keeles?“
„Ausalt öeldes jah,“ naeris ta pisut. „See on ju tegelikult loogiline, on ju? Ses mõttes, et keegi ei ütle father tongue, ikka mother tongue. Eks ole, Lauri?“ Poiss ei öelnud midagi.
„Emakeel,“ ütlesin ma.
„Mida?“
„Eesti keeles on samamoodi. Emakeel – mother tongue. Aga sünnimaad kutsutakse jälle isamaaks – fatherland.“
„Noh, te oskate kindlasti rohkem eesti keelt kui mina,“ ütles Liz. „Hea küll, viimast korda,“ sõnas ta ning kükitas maha Laurile kingi jalga panema. „See on tõesti viimane kord, saad aru?“
Lauri noogutas ning libises pingilt maha. „Suur aitäh, emme,“ ütles ta.
Hetke pärast olid nad uksest väljas. Nägin aknast, kui-das Liz tõstis Lauri rattatooli ning nad väntasid minema täpselt sama vabade ja euroopalikena kui mõnel Somerseti külavaheteel.
Sestpeale nägin Lizi vaid mõne korra, kuid teda oli alati tore näha. Ma ei teadnud ta perekonnanime, kuid ma pidasin teda siiski sõbraks. Ning oli hea teada, et Tartus on inglanna, kes elab sedasama elu mis minagi, isegi kui tema poeg on sündinud õigeks Briti poisiks ning minu tütrest pidi nähtavasti saama üks õige väike eesti tüdruk.
TÕELINE VÕIMALUS
Peaaegu kohe, kui me Eestisse naasime, hakkas mulle igasuguseid võimalusi tekkima. Sel maal on mingi ise-värki võlujõud. New Yorgis ei tundnud mind ega tahtnud minuga tegemist teha mitte keegi, aga Eestis taheti minult alatasa, et ma kellelegi midagi teeksin.
Ning isegi oldi nõus maksma.
Üks esimesi tahtjaid oli Epu vana tuttav Kadri Liik, kes talle ühel pärastlõunal helistas. Oli tüütu talvelõpuaeg ning aias kattis maad jäine vesi ja mullused märjad lehed. Epp tuli kummikutes sinna, kus ma parajasti puid riita ladusin, ning teatas, et mingi RKK – ehk rahvusvaheline