da Tiinat, oma kunagist ülemust, kes mulle selle mõtte – kirjutada raamat Nizzast – pähe pani. Aitäh, Tiina!
Aitäh Edale, minu toimetajale, kelleta poleks raamat see, mis ta praegu on.
Veel tahan tänada Andet, Triinu-Mari, kogu kirjastust – tõeline meeskonnatöö, kiire, efektiivne, sõbralik ja stressivaba.
Ja muidugi ei saa ma tänamata jätta Maria Isabelle’i, kes mulle raamatu pealkirja andis.
Pühendan „Minu Nizza“ Serge’ile, mu päästjale.
SISSEJUHATUS
2011. aasta varasügisel otsustan ma kolida Nizzasse elama.
See pole sugugi niimoodi, et „kuhu ma nüüd kolida võiksin? Seal ma olen juba elanud, seal ka, ja seal… Kuhu siis nüüd minna?“. See otsus ei tule sugugi kergelt (nagu mõned, võib-olla, arvavad), sest 50aastaselt kuskil teises maailmanurgas oma elu alustada – see on hullumeelne temp. Aga mul pole valikut. Minu majanduslik olukord Eestis on sügavates miinustes ja minu väike õpetajapalk tekitab kuust kuusse neid miinuseid veel vaid juurde. Vaatamata sellele, et peale koolitöö teen ka tõlketöid ja annan eratunde, pole ma juba kaheksa kuud suutnud tasuda oma korteri kommunaalkulusid ega maksta tagasi väikelaenu, mis ma mõni aasta tagasi korteri sisustamiseks võtsin. Kuna ma töötan sõna otseses mõttes seitse päeva nädalas, siis pole mul aega ei oma laste, sõprade ega sugulaste jaoks. Mul pole enam mitte kellegi ega millegi muu jaoks aega peale töö, töö ja veel kord töö. Väsimusest teen ma aga kõike seda järjest lohakamalt ja ülejala. Ja see mulle ei meeldi. Ma olen alati oma lastele õpetanud: kui midagi teed, siis tee korralikult, muidu pole sel mõtet.
Kõigele lisaks ripub mul pea kohal oht oma kodust ilma jääda.
Et mitte oma korterit Tallinnas kaotada, pean ma midagi ette võtma.
Kanada kodakondsusega, mis on mul seal elamise aastatest, oleks mul võimalus Kanadasse tagasi kolida. Ma isegi uurin hoolega sealset tööpõldu ja õpetajapalkasid – see tundub väga lubav ja positiivne. Ma räägin Skype’i kaudu oma Kanada sõbraga ja ta kinnitab mu uurimisandmeid. Kõik tundub nii lihtne ja käegakatsutav. Mul on tugiisik Kanadas olemas, tööpõld on seal lai, ma tunnen ja tean seda maad (ja oh! – lennujaamas passi näidates kuulen ma kindlasti öeldavat „Welcome home!“1), aga ma tean ka seda, et kauge vahemaa hakkab mu hinge varem või hiljem hävitama, ma olen seda korra juba proovinud, olen selle läbi elanud.
Ma uurin ka Soome tööpõldu. Ma tean, et seal on head palgad, olen 11 aastat Soomes elanud ja seal ka õpetajana töötanud. Üks mu tütardest elab Helsingis. Nii et…
Aga mul on Soomega kurvad mälestused. Kolida tagasi sinna, kus oli kõik kunagi nii ilus ja siis mürinal kokku varises – see ajab mind lihtsalt nutma.
Ja siis tuleb lühike teade Nizzast.
Nizzast! Côte d’Azur! Aga ma olen ju eluaeg unistanud Lõuna-Prantsusmaal elamisest!
Tõepoolest, kogu oma teadliku elu olen unistanud rääkida seda imeilusat keelt, tunda päev päeva järel sooja päikest oma nahal, supelda türkiissinises vees, juua head veini, süüa ohtralt mereande, elada sellist elu, nagu elasid Edith Piaf, Yves Montand, Juliette Gréco…
Aga miks siis ometi ei tundugi see võimalus korraga enam nii ahvatlev?
Minu armastus prantsuse keele vastu algas juba siis, kui ma väikese tüdrukuna raadiot kuulates Nana Mouskouri laulude saatel diivanil hüppasin. „Le roi a fait battre le tambour…“2, üles-alla, üles-alla. Vana, hallikirju diivan oli. Mu vend oli sellesse kogemata kombel pussnoaga augu sisse lõiganud. Hüpates diivanil üles-alla, tuli mul olla ettevaatlik, et mitte sattuda selle augu peale, kus oli oht vedrudesse kinni jääda.
Mitte midagi ma neist laulusõnadest ei taibanud, aga see keel, see tundus mulle nii ilus! Nii romantiline. „See naine, see Nana Mouskouri laulab kindlasti millestki väga õilsast ja ilusast!“
Ja siis ma kuulsin „La Vie en Rose’i“ ning Edith Piafi. „Ah et see siis oligi see Edith Piaf, kellest Edita Piekha Kesktelevisiooni „Kutsuvas tulukeses“ oli rääkinud! Ma arvan, kui ma suureks saan, ma panen oma lapsele ka Edith nimeks…“
Sest mina ju ka! Mina ka tahan seda keelt osata ja aru saada, millest need kauni meloodiaga ja imeilusas keeles ette kantud laulud jutustavad! Sinna ilusale maale ei saa ma ilmselt muidugi kunagi…
Nõukogudemaal elasime me nagu vangid, välismaailm oli meile suletud. Meie osaks olid ainult raadiost kuuldud prantsuse laulud ja kinolinalt nähtud komöödiad Louis de Funèsiga peaosas.
Aga ilus muusika oli, mis me kuulsime, ja lõbusad filmid, mis me nägime.
KÕIGEL ON ALGUS
Seisan Pärnu maantee ääres vineeri- ja mööblivabriku vastas asuvas kangialuses ja ootan Lauri Leesit.
Varitsen õieti, sest ega tema ei tea, et mina teda ootan ja miks ma seda ülepea teen.
On septembri algus, kolmapäeva õhtupoolik. On hämar ja ma kardan tegelikult siin pimedas kangi all üksi seista. Aga väljas tibutab vihma ja mul pole vihmavarju. Ma olen seisnud siin juba tund aega. Ma tean umbes, millal tema keeletund seal suures hallis majas, Vene koolis, peaks lõppema, aga igaks juhuks olen ma siia juba varakult platsi asunud.
Ma olen parasjagu närvis, sest ma ei tea, milline võib olla Lauri Leesi reageering äkki kangi all ligi hüpanud tüdrukule, ja ma kardan võimalikke pätte, kes mulle endale siin kangi all ligi võivad tikkuda.
Ma olen häbematult noor. Ma ei tea veel midagi ei prantsuse keelest (peale selle, et see hingekriipivalt ilus on) ega kultuurist.
Muidugi, raadiost olin ma kuulnud Nana Mouskourit ja Gilbert Becaud’d laulmas, Joe Dassinit ja isegi Edith Piafi. Ühte ma teadsin: see on minu muusika, minu keel, minu hing.
Lauri Leesist olin ma ka kuulnud, olin temaga kord isegi ühes lennukis Sotši sõitnud, olin tema intervjuud raadiost kuulanud.
„…ja nüüd, kus ma olen juba 38aastane, nüüd ma juba näiteks mõtlen kivil istudes, et kes siin kivi peal enne istunud on, kaua see kivi siin on juba seisnud…“ mõtiskles ta Vikerraadio „Keskööprogrammis“.
Aga mina – ma mõtlesin nii juba 16aastaselt. Tähendab – see näitab ju kõigest seda, et ma mõtlen nagu Lauri Leesi, et prantsuse keel on minu keel, et me oleme nii ühtemoodi, et…
„Tervist, vabandage, et ma tülitan, aga ma olen eluaeg unistanud prantsuse keelt õppida!“ paiskan ma ühe hooga välja, kui näen korraga Lauri Leesit minust juba möödumas. Tal on pruun nailonjope seljas ja pikk punane sall ümber kaela keritud ja ta on nii-nii prantslaslik.
„Aga mis teid takistab?“ esitab ta mulle lihtsa küsimuse.
Tõepoolest, mis mind takistab?
„Aga ma tahan just teie juures õppida!“
Ta vaatab mind mõni sekund oma soojade silmadega ning küsib siis:
„Kus te töötate?“
Mis tähtsust sellel on, on mu esimene mõte. Aga uhke ja hea tunne on öelda küll:
„Noorte Hääles. Ma töötan Noorte Hääle toimetuses.“
„Tulge reedel kell viis tundi.“
Tõesti?
„Aitäh! Aitäh teile, suur aitäh!“
Mis ma veel peaksin ütlema? Ma olen nii ülevoolavalt tänulik – kuidas seda talle väljendada? Kuidas anda talle teada, et ta on pannud mu ellu jälle päikese särama ja andnud mulle lootuse tagasi?
Ta noogutab, naeratab kergelt ja astub edasi.
Tulge reedel kell viis tundi.
Veel 35 aastat hiljem on see lause mul selgelt kõrvus ja see pilt minevikust mu silme ees, nagu oleks kõik alles eile olnud. Tulge reedel kell viis tundi.
Õpin