saadetud. Neil on seal ka oma kultuurimaja.
„Kas Charles Aznavour käib siin tihti laulmas?“ küsin ma.
„Nalja teed või? Siinsed armeenlased ei salli teda silma-otsaski!“
„Ja miks siis?“
Aga sellepärast, et kui kaheksakümnendatel aastatel oli Armeenias maavärin ja siinsed armeenlased palusid, et ta teeks heategevuskontserdi armeenlaste abistamiseks Armeenias, siis ta keeldus sellest. Ta tahtis esinemise eest raha saada.
„Kas sa kujutad ette,“ põlastab Serge, „inimene ujub rahas, tal palutakse vaeseid aidata, aga tema keeldub.“ Ja minugi lugupidamine kuulsa laulja vastu hajub sekundi murdosaga – millinesiga.
Mina muidugi tahaks promenaadil promeneerida, aga Serge laidab selle mõtte maha, sest selles polevat midagi erilist. See on praegu paksult rikkaid vanapaare täis ja üldse… suvel küll, suvel on teine asi, siis võib randa minna ja… ja üldse.
Ühel päeval käime Saint-Laurent-du-Varis tema paadi peal päikest võtmas. Ilus väike paadike on, aga minu silmis täiesti mõttetu omand. Minule on palju suurema väärtusega fakt, et ma sain mere äärde, selle imeilusa türkiissinise mere äärde. Päike ja meri. Ma õhkan rahulolevalt ja lasen päikesel end vallutada.
Kaks päeva enne mu tagasipöördumist Eestisse küsib Serge mu käest, mis ma sellest kõigest arvan. Kas ma oleksin nõus temaga oma elu siin Nizzas jagama?
Jällegi – hämmastav otsekohesus.
„Aga Serge, sa ju ei tunnegi mind õieti! Kuidas sa saad öelda, et sina ise oled valmis minuga oma elu jagama?“
„Chérie3, sa võid elada inimesega kakskümmend aastat koos ja ka lõpuks tõdeda, et sa ei tunnegi ju teda!“
Ta pakub välja, et tulen suveks siia ja siis otsustan, kas mulle meeldib siin või mitte.
„Aga ilma Mariata ma ei tule,“ teatan ma kindlalt.
„Muidugi koos Mariaga! Ma ostan teile piletid. Millal teil kool lõpeb?“
Päev enne ärasõitu käime veel kord vanalinnas jalutamas. Mõned poed on juba turistide tulekuks valmis ja avatud. Me istume ühes väikeses restoranis ja sööme sinikarpe – minu lemmiktoitu. Restoranid ja kohvikud on inimtühjad, hooaeg pole veel alanud. Jalutame vanalinna kitsaid tänavaid pidi ja Serge näitab mulle, kus majas varjas end omal ajal Paganini, kus elas Dumas.
„Nad on kõik siin elanud, kõik nad!“
Kõik nad tahavad siin elada. Kas mina ka? Ma ei tea… Ma olen sellest ju tõepoolest unistanud kogu elu. Aga ma olen tahtnud siin elada koos oma lastega, näha neid päikest ja merd nautimas. Näha neid siin paitavas kliimas omale elamisväärset elu ehitamas. Näha kord nende lapsi helesiniste lainete vahel möllamas.
Aga nüüd tuleme meie siia Mariaga vaid kahekesi. Kas mul on ikka õigust Mariat ülejäänud perekonnast eemale viia? Tema õdedest, tema vanaemast, tema vähestest sugulastest?
On 1. mai. Töörahvapüha. Me ootame bussi nelikümmend viis minutit ja siis taipab Serge, et aga äkki bussid ei sõidagi täna, sest on töörahvapüha.
„Aga see pole ju ometi võimalik?!“ hüüatan ma.
„On, ametiühingud on kogu Prantsusmaa hukka ajanud!“
Ta helistab kiiresti oma tütrele, kes meile autoga järele tuleb, et ma ikka lennukile jõuaksin.
Ma jõuan üsna viimasel minutil check-in’i. Registreerimine on tegelikult juba lõpetatud, aga mul veab, veel paar minutit ja ma oleksin lennust maha jäänud. Daam leti taga annab selgelt mõista, kuidas mul on vedanud, et veel natuke ja…
Aga nii libedalt ja lihtsalt see asi ja suur vedamine ei lähe.
„Viisteist eurot, palun minge makske seal (daam viipab käega vasakule) ja tulge siis ruttu selle kviitungiga siia tagasi.“
„Viisteist eurot?“ kärgatab Serge. „Mille eest?“
„Pagasi eest, loomulikult.“
Serge küsib mu käest, kas ma Tallinnas ka maksin.
Ei, ei maksnud, Tallinnas öeldi mulle, et see kuulub piletihinna sisse.
Serge on kogu autosõidu aja kirunud ametiühinguid, töö-rahvapüha, hukka läinud Prantsusmaad ja inimesi, kes on lasknud sel hukka minna. Ta on äärest ääreni viha täis. Nõuda vihaselt Serge’ilt veel mingit arulagedat väljaminekut on rumalast rumalam tegu.
„Aga pagas on ju piletihinna sees!“ karjub ta.
„Ei, ei ole. Pagasi eest tuleb eraldi maksta. Palun minge makske ära, muidu jääb daam lennukist maha.“
Õnneks on Serge’i tütar meiega, ta üritab rahulikult olukorda lahendada. Ta ütleb oma isale, et see maksaks 15 eurot ära, küll pärast on aega asja klaarida.
Serge kirub ja vannub, ent seab siiski sammud viibatud suunas.
Ning siis ma näen oma õuduseks, et seal vasakut kätt leti taga istub mustemast mustema nahavärvusega naine. Serge’ile on see nagu härjale punane riidepalakas.
Hoolimata oma väikesest kasvust õnnestub Serge’il poolest kerest saadik peaaegu et letile hüpata, minu pass ja oma krediitkaart talle näkku visata ja põlevate silmadega ähvardada:
„…sellel korralagedusel tuleb kord lõpp. Küll te näete! Varsti saadame teid kõiki Dakari tagasi, küll te näete!“
„Mida?!“ hüüatab eemalt leti tagant teine, valge naine. „Rassistlikud ähvardused!“ Ta haarab mustanahalise käest mu passi ja Serge’i krediitkaardi, vajutab nupule ning palub turvameestel kohale tulla.
Nii. Siia ma siis nüüd jään, mõtlen ma, ja kõik ühe kuradi lolli mehe pärast. Ja tema veel tahab, et ma koliksin siia, Nizzasse, tema juurde elama?! Ma peaks päris põrunud olema, kui sellega nõustuksin!
Serge’i tütar seletab midagi kiiresti turvameestele, võtab mu passi, haarab mul käest kinni ning jookseb minuga check-in’i ja sealt edasi turvaväravate poole. Kõik toimub kiiresti ja nagu unes. Väravast läbi, võtan ma oma kõrge kontsaga kingad jalast ning jooksen paljajalu, hing nööriga kaelas, lennuvärava poole. Kõik inimesed on juba bussis ja valmis lennukile sõitma. Näen minu poole pööratud üllatavaid-küsivaid, vihaselt põlastavaid ja heatahtlikke-tänulikke pilke.
Lennuk tõuseb.
All on palmid, päike, palju lilli ja imekaunis Vahemeri, Nizza rannik, lumiste tippudega Alpid.
Mul ei ole valikut. Mul pole isegi mitte valikut korrakski mõelda, kas ma tahan seda.
Ma panen silmad kinni ja – nutan.
LOOTUS SUREB VIIMASENA
Serge otsustab, et tema ikkagi Eestis elada ei suuda. Ta ostab laevapiletid Stockholmi ning 8. septembril tuleb mul Eestiga hüvasti jätta.
Suvel Nizzas olles valmistan ma Mariat tasapisi ette võimalikuks kolimiseks. Ei Maria ega ma ise hakka selle võimaluse peale suurest rõõmust hundirattaid viskama. Ma üritan küll igapidi positiivne olla, aga tõsi on, et ma isegi olen hirmul. See on suur samm 50aastaselt ette võtta. Rääkimata vastutusest Maria ees. Aga võib-olla ma rikun ta elu hoopis ära? Ma ei tunne Prantsuse koolisüsteemi ja see, mida ma kuulnud ning näinud olen, tekitab minus pigem hirmu, kui julgustab.
Ent õnneks on Prantsusmaal ka katoliiklikud koolid, tasulised küll, aga ma olen valmis kogu päeva koristajana töötama, kui ma tean, et Maria korralikus koolis käib, et tal on seal hea olla, et ta saab sealt harituse. Mitte ainult PISA teadmised, vaid harituse.
Tasapisi Maria harjub mõttega. Ta ei ole valmis kolima, oh ei, aga ta harjub mõttega, et võib-olla tuleb see asi meil ikkagi ette võtta.
Ma üritan talle rääkida, kui palju rohkem võimalusi tal Prantsusmaal on. Kui