siis on kõik jälle korras. Me asume Euroopa poole teele, ma näitan talle kauneid paiku Rootsis, Taanis, Šveitsis…
„Serge ostis meile järgmiseks teisipäevaks laevapiletid ära, nii et 8. septembri õhtul hakkame siis sõitma,“ ütlen ma.
„Ma ei tule sinuga!“ käratab Maria.
„Aga Maria, me leppisime juba ju kokku! Ja ma ei jäta sind siia!“
„Sinul pole siin midagi jätta! Ma jään isa juurde.“
„Maria, sa tuled minuga, mina kasvatan sind, sa tuled minuga, ma ei jäta sind siia.“ Ma teen uuesti sammu Maria poole, aga ta tõukab mind veel tugevamalt endast eemale. Hea, et ma selili maha ei kuku. Ükski teine mu lastest pole mu vastu kätt tõstnud. Mis on juhtunud Mariaga? Kust selline kasvatamatus ja – julmus? Mul on häbi Maria pärast, häbi tema labase käitumise pärast.
Serge vaatab kogu stseeni suurte silmadega ja kurja näoga. Tema pole harjunud sellise käitumisega, kus lapsed vanematele vastu hakkavad. Prantsuse lapsed sellisel moel ei käitu, neil ei tuleks see mõttessegi. Ja prantsuse vanemad ei lubaks iialgi oma lastele niisugust käitumist. (Kes soovib põhjalikumalt teada saada, miks prantsuse lapsed alati viisakalt käituvad, sel tuleb läbi lugeda Pamela Druckermani raamat „French Children Don’t Throw Food“; raamat räägib sellest, kuidas prantslastel õnnestub kasvatada intelligentseid, laitmatult viisakalt käituvaid lapsi ja sealjuures ka elu nautida. Pamela Druckerman kirjutas veel teisegi kasuliku raamatu samal teemal: „French Parents Don’t Give In“, ja ka see oleks mõistlik läbi lugeda, kui soovime, et meiegi lastest kasvavad sama intelligentsed ja viisakad isendid kui prantsuse lastest.)
Ühes oma raamatus olen ma kirjutanud, et ükskõik, mida lapsed ka oma edaspidises elus teevad, neile võib ainuüksi nende esimeste eluaastate eest andeks anda. Ja see on nii. Ka mina annan Mariale andeks. Mõeldes selle pisikese armsa tüdruku peale, kes kord kunagi ainult minu sabas jooksis, mulle sülle puges, oma pisikeste käekestega mul kaela ümbert kinni võttis, oma nutu mu õlale löristas, kes minuga koos armsa häälega õhtupalveid luges, unelaule laulis, tähelepanelikult muinasjuturaamatu pilte vaatas, samal ajal kui mina talle ette lugesin, mõeldes selle väikese tüdruku peale, olen ma Mariale andeks andnud.
Aga mul on ikkagi häbi. Ma olen segaduses. Ma olen kurb.
Ma olen nagu puuga pähe saanud.
Ma vaatan, kuidas Maria kiiruga mõned oma asjadest spordikotti viskab.
Ja läinud ta ongi.
Ma purskan nutma.
Serge ei ürita mind lohutada. Ta teatab hoopis, et sellist käitumist tema oma kodus küll näha ei taha.
Ma üritan talle seletada, et Maria pole tegelikult selline. Et Maria on tegelikult laitmatu käitumisega, südamlik, tark, intelligentne noor tüdruk.
Serge kuulab mind küll, ent teatab lõpuks ikkagi, et see oli täiesti lubamatu käitumine ja et sellist asja tema enam näha ei taha.
Millegipärast ujub mu peast läbi mõte: ja võib-olla sa ei näegi…
Laupäeva hommikul sõidame saarde, et mu asjad seal kokku pakkida, maja tühjaks teha, ja mul tuleb veel nädal aega koolis tööl käia.
Serge pakib mu asju ja tühjendab maja. Imestab, et pole ei dušši ega korralikku WCd.
„Aga vaata, kui ilus loodus meil siin on!“
Ma mõtlen, et ma elaksin Serge’iga heameelega selles väikeses mugavusteta majakeses edasi. Käiksime koos metsa all jalutamas, seenel, mere ääres… Õhtuti kuulaksime prantsuse muusikat, ahi köeb, seened praevad pannil.
„Ja mida ma siin talvel teen?“ hüüatab ta. „Ei, ei, ei. Ei tule kõne allagi, et ma siia jääksin!“
Aga aeg-ajalt aknast välja vaadates arutleb ta ise ka: „Käiks kalal, ehitaks majja duši ja korraliku WC, paneks eeskotta uued aknad. Teeks aiamaa korda, istutaks tomateid, kurke… Kas siin kliimas ikka tomatid kasvavad?“
Minus tärkab taas lootus. Näen juba meie tulevast elu sügisese Prangli kaunites värvides. Unistan sellest, kuidas töölt koju tulles on tuba soe, korras ja toit valmis. Unistan sellest, kuidas ma ei pea enam üksi seda rasket koormat kandma, kuidas mu kõrval on inimene, kes saab kõigega hakkama ja oskab majandada.
Aga järgmisel päeval on Serge totaalselt meelt muutnud.
„Kas sa kujutad ette, terve hommikupooliku pole ma ühtegi inimest siit mööda minemas näinud!“
„Aga miks nad peaksid siit mööda jalutama? Inimesed on oma kodudes, teevad tööd, miks nad peaksid niisama mööda külatänavat patseerima?“
„No ma ei tea… et poodi minna?“
„Aga pood on täna kinni.“
„Jumal küll, pood ka kinni…“ sõnab ta ahastuses.
Kõrvalmajas elavad õpilaskodu poisid, kelles tärkab tavaline krutskite tegemise soov, kui nad saavad teada, et õpetajal on mingi prantsuse mees külas. Nad käivad akendele koputamas ja jooksevad siis kiiresti minema. Aga Serge’ile ei meeldi kasvatamatud lapsed, nii et ühe koputamise peale jookseb ta välja, et poisse korrale kutsuda.
„Jäta, nad on ju kõigest lapsed! Ja seda nad just ju tahavadki, et sa välja jookseksid ja vitsaga lehvitama hakkaks,“ üritan ma teda rahustada.
„Aga kus on see inimene, kes nende järele valvab? Miks ta laseb neil niimoodi teha?“
Serge’ile ei mahu pähe, et alaealistel lastakse üksinda majas elada, et mingit järelevalvet polegi, et nad saavad teha seal täpselt seda, mida tahavad.
Serge imestab paljude asjade üle.
Nagu minagi Prantsusmaal imestust avaldasin. Miks pannakse suured poed õhtul juba kell kaheksa kinni? Miks väikestes poodides ja ametiasutustes on kahetunnised lõunavaheajad? Miks 1. mail bussid üldse ei sõida?
„Chérie, Prantsusmaa on ametiühingute poolt ära rikutud. Vanasti nii ei olnud.“
Terve see nädal, mis me Pranglis oleme, Maria minuga peaaegu et ei räägi. Ta vaatab mind üleoleva pilguga ja vastab moka otsast minu küsimustele. Ja minus tärkab viha.
„Kuidas sa minuga räägid, Maria? Ma ei luba sulle sellist käitumist!“
Maria turtsatab minu sõnamise peale.
„Sinul pole siin midagi enam lubada,“ teatab ta põlglikult.
„Maria, sa tuled meiega Prantsusmaale, ma ei jäta sind siia.“
„Unista edasi! Sa ei saa mind vägisi kaasa võtta. Isa ütles, et 14aastaselt võib laps ise otsustada, kus ta elab. Isa ütles, et ta läheb lastekaitsesse, et ta võtab mulle advokaadi.“
Ma olen relvitu.
Ärasõidupäeval Pranglist aitab Maria meil asju autokasti tassida, ka poisid õpilaskodust on appi tulnud. Mul on uskumatult palju kõiksugu asju. Ma olen igal pool viibides tahtnud kodu luua. Ma pole kolhoosi-tüüpi inimene. Võib-olla oli mu isal siiski õigus, kui ta ütles, et meie juured on Lüübekist, et meis on sakslase verd.
„Nad istutasid isegi kaitsekraavide äärtele lilli,“ jutustas isa saksa sõduritest. „Igal pool, kust nad oma armeega läbi läksid, hakkasid nad endale kodu looma, nagu jääks nad sinna igaveseks.“
Tiina tuleb ja teatab Mariale, et isa olla palunud, kas Maria võib mõneks päevaks veel siia väikesesse majja jääda. Tiina ei räägi sellest minuga, ma olen korraga nagu mitte keegi. Veel üks kord olen ma sõnatuks löödud. Ma teen küll suu lahti, aga ühtegi sõna sealt välja ei tule. Peas keerlevad Maria sõnad: sinul pole siin enam midagi öelda, isa ütles, et ta võtab advokaadi, isa ütles, et ta läheb lastekaitsesse.
Kuidas Tiina kui pedagoog laseb sel sündida? Marial on esimese grupi diabeet, ta ei tohiks kusagil üksinda olla, liiati