ekaaslastele Raigole, Robertile, Ringole ja Stellale
SISSEJUHATUS
„Kas ma tõesti olen end ise vabatahtlikult sellesse kohutavasse olukorda pannud?“ vasardab peas, kui olen 2010. aasta juunis Stockholmis ämmaemandana oma esimesel tööpäeval teel tööle. Ämmaemanda töö kogemus on pea olematu, rootsi keel peale kümneaastast mittekasutamist totaalselt roostes ning mul pole vähimatki aimu, kas mulle usaldatavate tööülesannetega üldse toime tulen.
Lõuna paiku annab kramp kõhus pisut järele. Kolleegid tunduvad olevat sõbralikud ja abivalmis. Kuid ülemuse poolt alguses sageli esitatavale küsimusele „Kas sa tunned, et oled nüüd sisse elanud?“ saaksin jaatavalt vastata alles paar aastat hiljem.
Minu esimene tutvus Rootsiga saab alguse kaheksateist aastat varem, kui 1992. aastal satun 16aastasena lubatud gümnaasiumiklassi asemel hoopis täiskasvanutele mõeldud restoranitöö-kursusele. Teha pole enam midagi ja tuleb valida, kas sõita tagasi või jääda. Valin jäämise ja sellest kujuneb ääretult huvitav ja arendav aasta, millest jääb Rootsi-pisik väljaravimatult külge.
Selle raamatu ilmumise ajaks olen Rootsis elanud kokku seitse aastat, seda nii õpilase, au pair’i, ämmaemanda kui emana. Olen paaril korral Eestisse tagasi kolinud, kuid praegu tunneme end perega siin hästi ning naasmise plaane ei pea.
Ma ei ole näinud meie Rootsi-kolimises mingit traagikat ega tundnud lahkumisvalu. Pean kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn. Ja me ei tulnud siia palga pärast. Vähemalt mitte ainult palga pärast. Suuremaks ajendiks oli vahelduseigatsus, samuti teise keele ja kultuuriruumi tutvustamine lastele, et laiendada nende silmaringi ja ehk suurendada tulevikuvõimalusi. Kõige enam oli põhjuseks aga meie toonase Eesti-elu pingelisus ning lootus elada rahulikumat igapäevaelu stressivabal maal, nagu ma Rootsit varasemast teadsin.
Selles raamatus tuleb juttu minu hilisteismelisena Rootsis elatud aastatest, hilisemast koos perega siia kolimisest ja kohanemisest, sõpradest, kolleegidest, võrdõiguslikkusest, natuke mitmekultuurilisusest. Ka sünnitushaigla tööst Rootsi moodi, laste jalgpallitreeningutest ja igapäevaelust, ning lõpuks jagan pisut soovitusi põnevate Stockholmi-lähiste ja kaugemal Rootsis asuvate paikadega tutvumiseks.
Olen lugenud-kuulnud erinevaid hinnanguid ja arvamusi rootslaste olemuse kohta, näiteks et ollakse naiivsed ja konfliktikartlikud, vastutus- ja otsustusvõimetud. Minu kogemus seda ei kinnita. Pigem vastupidi: enamik, kellega minul on kokkupuudet olnud, on rõõmsameelsed, seltsivad, sirgeseljalised, tolerantsed, sõbralikud, abivalmis, hea huumorisoonega perfektsionistid. Negatiivse poole pealt võiks välja tuua liigse turvalisuseihaluse ning harjumuse mõelda ja käituda vaid raamide piires – igaks juhuks, et oleks ikka turvalisem.
Jäägu lugeja otsustada, kas eesti ja rootsi mõtteviisid ja käitumine on pigem sarnased või erinevad. Palju selle raamatu näiteid on tulnud Rootsi inimeste tegude ja sõnade kaudu ning loodetavasti saab igaüks siit oma vastuse küsimusele, mida minult nii palju on küsitud: „Millised need rootslased siis igapäevaelus on?“.
KOOLITÜDRUK ROOTSI RESTORANIS
„Oleksid sa huvitatud aasta aega Rootsis koolis käimisest?“ küsib mu ema ühel 1992. aasta varasuvisel päeval. „Vivian räägib, et neil on plaanis võtta Eestist üks 16aastane vahetusõpilaseks ja nad kavatsevad selleks konkursi korraldada.“
Vivian on pedagoogikakonsultant Rootsist, kes Eesti iseseisvudes kahe maa vahelise koostöö käigus Eesti koolide direktoreid koolitamas käib, plaaniga juurutada ida pool Läänemerd vähem autoritaarset koolikorda, kus ka õpilased oma arvamust rohkem väljendaksid. Kuna mu ema töötab sel ajal Kuressaare haridusosakonnas, on nad Vivianiga tihedalt kokku puutunud ning Vivian on meil kodus külaski käinud.
Pakkumine on ahvatlev, aga…
„Mina? Ma ei oska ju rootsi keelt! Pealegi, siis ma jääksin koolis teistest maha! Vaevalt et seal matemaatika ja füüsika täpselt samal tasemel on, et ma pärast siin oma klassis jätkata suudaksin! Ja kirjandus, mis sellest saaks?“
„Mingil kujul neil ju ikka matemaatikat õpetatakse, ja ega sa kõike siiani õpitut nii ära ikka ei unusta, et aasta pärast jätkata ei saaks,“ julgustab ema. „Viviani jutu järgi oleks see gümnaasiumiklass hotelli- ja restoranimajanduse süvaõppega. Keel tuleb seal elades iseenesest ja algul saad ju inglise keelega hakkama! Ja milline elukogemus see oleks, isegi kui sa selle pärast gümnaasiumi aasta võrra hiljem lõpetad!“
Pärast pisukest järelemõtlemist otsustan proovida. Peale edukalt läbitud konkurssi ja lühikest rootsi keele suvekursust sõidangi hirmu ja lahkumiskurbuse asemel juba ainult põnevust tundes Rootsi.
Elama hakkan Viviani ja tema mehe Bengti juures keset Rootsit asuvas Örebro linnas. Saan endale pererahva ruumikas majas rõdule avaneva uksega suure toa, sean end sisse, uudistan järgnevatel päevadel linna ning ootan põnevusega kooli algust. Ühel päeval käime Vivianiga ka koolis kohal. Istume erinevates riiuleid ja mappe täis ruumides, kuid kuna kogu jutt Viviani ja pedagoogide vahel käib rootsi keeles, ei saa ma mitte millestki aru. Viviani ilmest ja hääletoonist aiman küll mingit probleemi, kuid kuna mulle midagi inglise keeles ei vahendata, järeldan, et muretsemiseks pole põhjust.
Kus suitsu, seal teatavasti aga ka tuld ning plahvatus toimub esimesel koolipäeval. Kõik näod mu ümber on lahked ja sõbralikud, kuid… päris kindlasti pole nad minuvanused! Ei, kindlasti mitte! Enamik on silma järgi hinnates 25–30 eluaasta vahel, mõned veelgi vanemad ning üks proua paistab lausa esimesele juubelile lähenevat!
Kuna olen esialgu sunnitud ainult inglise keeles suhtlema, määratakse mulle kooliasjus abistajaks Stina, üks nooremaid nägusid meie klassis.
„Kui vana sina oled?“ küsin.
„Kakskümmend. Ja sina?“
„Kuusteist.“
„Aga mismoodi… kas sul on gümnaasium juba läbi?“ uurib Stina imestunult.
„Ei!? Aga see siin pidi ju olema gümnaasium, kuhu ma tulin! Kas ei ole siis või? Kas te õpite siin peale hotelli- ja restoraniasjade matemaatikat ja keeli ja muud sellist?“
„Ei, see siin on ikka ainult restoranitöö kursus! Midagi on ilmselt valesti läinud, ma arvan, et sa pead õpetajatelt või oma vastutavalt isikult üle küsima!“
Kodus küsingi Vivianilt selgitust.
„Jah, alguses pidid gümnaasiumiklassi saama. Kahjuks neil ei olnud ikkagi kohti ja ainus variant on restoranikursus. Aga sa ju olid restoranindusest huvitatud?“
Ei, ma pole restoranitööst huvitatud! Alguses oli juttu „hotelli- ja restoranimajanduse süvaõppest gümnaasiumis“, tean täpselt. Mõtlesin, et gümnaasiumiklass Rootsis, rootsi keel ning hotellinduse majanduslik külg oleks huvitav, aga kindlasti mitte restorani köögipool!
Helistan ärritunult Eestisse emale, kes on sama suures arusaamatuses kui mina.
„Ma tulen tagasi ja käin korralikus gümnaasiumis edasi!“ teatan kindlalt.
„Nojah. Võibolla tõesti peaksid tagasi tulema… Aga oota paar päeva, vaata ja mõtle, äkki hakkab meeldima, oled selle aasta ikka ära? Saad Rootsi elu näha ja uue keele suhu. Eestis saad koolis aasta pärast ka jätkata.“
Pärast paaripäevast järelemõtlemist otsustan anda endale võimaluse, kuid ühel tingimusel:
„Okei, ma jään siis aastaks Rootsi, aga sel juhul teen tagasi tulles kaks gümnaasiumiklassi korraga ja lõpetan oma klassikaaslastega samal ajal!“
Tunnen, et sel moel pole mul midagi kaotada, vaid ainult võita ning ühtlasi olen enda ja maailmaga rahujalal, avatud uutele kogemustele.
Keel, jah, tuleb tõesti iseenesest. See polegi imelik, kui nii kodus kui koolis olla keelekeskkonnas sees. Ja kui alguses üritangi inglise keeles suhelda, siis vähemalt kodus keelatakse see mul varsti ära. Ning vaatamata peatselt selguvale Bengti ebameeldivalt diktaatorlikule iseloomule aitab ta mind alguses ühe väärt nõuandega keeleõppe hõlbustamiseks.
„Parim moodus on õppida keelt nagu väike laps: mitte tõlkides, vaid puhtalt lehelt. Näiteks