viinapuuväätide kumab killuke täiskuud ja Akropolise jalamil puhub leebe tuul.
Rahvast on seekord tavernas palju.
Kreeklased söövad õhtust suhteliselt hilja, kaheksa-üheksa paiku õhtul ning eks ka turistid loksutavad end pikapeale sellesse rütmi – loojuv päike toob isu.
Ta on kohal. Näen kaugelt alt tema jooksmist ja sagimist laudade vahel ja mul on piinlik.
Süüa siiski tahaks.
Ta näeb mind kohe.
Ja ta teeb seda jälle – nii lahkelt, nii siiralt ja nii suurelt – naeratab. Võtab kiiruga minu laualt, sellelt samalt, kus eelmisedki korrad olen istunud, reserveeritud sildi, tõmbab tooli tänavakivide kolinal eemale ja kummardab.
Tunnen end nii kehvasti, et jäätun.
Mu õlad tõusevad, selg nõksatub pulksirgeks ja huuled kangestuvad kriipsuks.
Ma ei vaata tema poolegi.
Võtan istet.
Pilku tõstmata tellin tšillis röstitud sardiinid ja klaasi valget veini.
Silmitsen rahvast.
Enamik on turistid, paljud küll ka kreeklased, kuid mitte kohalikud, ilmselt Ateenasse puhkama sõitnud. Viinapuuväätidel süttivad laternad, osati kuivanud lillad, suured marjakobarad läigivad kuupaistes, kassitädi pole, kasse ka mitte.
Rahvas on jutukas ja juba päris hoos.
Nõud kolisevad, häältesumin valjeneb ja suure naeratuse poiss jookseb järjest kiiremini ja hämmastava osavusega laudade vahel, tassides kandikutäite kaupa toite, retsinat, jääveega täidetud kanne ning pilgeni täis suuri jääkülmi ouzo-karahvine ja rahvas rõõmustab oma maksa ja magu ilmselge naudinguga.
Söön sõrmedega kuldpruune oliiviõliseid sardiine, värskendan igat suutäit suure pooliku sidruni mahla ja kuldkollase jääkülma veiniga.
See on nii uskumatult maitsev, et unustan hetkeks kõik ja süvenen sardiinidesse.
Ühel hetkel seisab ta aga mu laua kõrval, kummardub ja ütleb sosinal: „Ma näen sind kogu aeg, sa oled täna väga ilus.” Ja see ei kõla magedalt. See kõlab armsalt.
Ma ei vasta midagi.
Näksin kala.
Otsaesine läheb niiskeks.
Küllap on see tšillist.
Tunnen end kleidis piinlikult.
Taverna sisemusest kostub ootamatult vali kääksatus ja see on soojenduseks kohe algavale suurele rahvapeole.
Pühin õlised näpud saiaviilu, tõusen lauast ja hiilin taverna sisemusse. Pisukesel laval on kolm kena vanaonu, rahvariietes, pillid käes, paljulubavad naeratused näol ja nad ei sarnane kohe üldse mitte neile kivinägudele telekas. Ning juba teise loo ajal plaksutab kõik see rahvas rütmi kaasa. Lood on kaasahaaravad, tempokad, lustakad ja muusika vali. Ouzo voolab ojadena, kirbe värske kalapraadimise lõhn levib hämaruses viinapuuväätide all, poiss jookseb, rahvas tõuseb, kes üksi, kes paaris, tõstavad käed kuldse kuu poole ja vehivad läbisegi jalgu loopides muusika taktis tantsida. Kreeklased võtavad aga peagi ette turistide kohmaka tammumise korda seada. Poetavad end igasse vabasse auku, asetavad käed üksteise õlgadele ja tants saab neil kitsukestel treppidel enneolematu hoo. Valjuhäälne õnnejoovastus, täiskuu, kuldne vein, lookas lauad, vabadus ja muretus kaigub igal kivisel trepiastmel.
Mu pea käib kergelt ringi kõikidest neist aroomidest, aurudest, meeletust muusikast ja inimeste suurest õnnest.
Üks kollane niru kass toksab mind laua alt kergelt peaga ja ma poetan kõik oma kalarootsud talle laua alla. Kass krõmpsutab, rahvas rõkkab, mu taldrik on tühi, vein otsas ja ma olen üksi.
Otsin silmadega suure naeratuse poissi, kuid ei leia. Lehvitan rahakotiga teisele, hülgevuntside ning läikiva näoga kelnerile.
Ootan arvet päris kaua.
Ja selle toob mulle suure naeratuse poiss.
Arve on tal ilmselt kaua peos olnud, veidi kägardatud ja niiske. Rullin selle lahti ning vaatan talle samal ajal otsa. Tal on väsinud silmad. Õhtu on jah ju päris tihe olnud.
„Kauaks sa jääd siia?” küsib ta vaikselt.
Kohmerdan rahakotis, asetan raha lauale ja vastan, et kolmeks kuuks päris kindlasti. Ning ma pean sealjuures silmas Kreekat.
Ta seisatub hetke kauem kui vaja, vaatan talle küsivalt otsa ja jõuan mõelda, et kas jätsin liiga vähe jootraha. Kuid ta lahkub.
Jään veel hetkeks, et teha üks suits, ja hetkel, mil kiiruga koni tuhatoosi surun, et end lahkuma sättida, ilmub mu nina ette klaasike läbipaistva joogiga. Toojaks on Hülgevunts, kes vaatab mulle peaaegu et kurjalt otsa ja viitab peaga eemalseisvale suure naeratusega poisile: „Ta palub, et sa veel jääksid. Kasvõi hetkeks.” Ohoo, milline inglise keel, mõtlen ma ja neelan klaasikese püstijalu ühe sõõmuga tühjaks. See on nii kange. Nii vänge. Nii terav, et mul jääb hing kinni. Kõõksun sõna otseses mõttes ja tunnen samas, kuidas mind küünarnukkidest haaratakse, mu kott libistatakse ettevaatlikult õlalt toolile ja mind viiakse taverna sisemusse. Väikeses saalis on hämar, kuid kui pillimehed mind kätest lahti lasevad ja totakana keset ruumi seisma jätavad ning esimesed pillikääksatused kostuvad, lahvatavad põlema ka lavaäärsed lambikesed ja ma näen enda kõrval, väiksel laual, puhaste taldrikute kõrget virna ja ma tean, mis nüüd tuleb.
Ma ei ole kunagi seda Kreeka rahvatantsu tantsinud, kuid ma olen seda filmides näinud, hiljuti just Onassise eluloofilmis, imelise Anthony Quinni esituses.
Väike ruum on rahvast hetkega puupüsti täis, Hülgevunts võtab väga tõsise näoga minu kõrval poosi sisse, sirutades käed pulka. Rahvas jätab meile ruumi ja koondub kaarde ümber meie. Muusika mürtsub, rahvas ergutab ja see pagana kibe jook minu sees lööb sädemeid.
Ja ma teen selle ära.
Ma peksan puruks kõik need taldrikud, kord ükshaaval, kord kahekaupa. Ma ei tea, kuidas ma seda teen, miks ma seda teen ja kui tobe see välja võib näha. Muusika kiireneb, taldrikud purunevad, killud lendavad lakke rahva hõisete saatel, juba tassitakse lauale uus virn, Hülgevunts hoiab käsi kõrgel ja väntsutab oma vatsa, näen silmanurgast, et suure naeratuse poiss seisab saali tagaotsas, käed risti rinnal ja näksib silmi minult pööramata ja ülimalt tõsise ilmega oma pöialt. Ma peksan edasi. Ma märatsen ja peksan. Rahvas aplodeerib ja naerab. Mina möllan ja Hülgevunts trambib jalgu.
Kui lugu lõppeb, on laual täpselt veel üks taldrik.
Tekib vaikus.
Võtan taldriku ja rahvas tõmbub mu ees kahte lehte.
Ma ulatan selle sõnalausumata suure naeratusega poisile.
Vaikus süveneb.
Poiss hoiab taldrikut.
Ta nägu on tõsine.
Vaikus.
Viiul käuksatab korra, öeldes päris selgesti „noh?!”.
Aga poiss seisab, taldrik käes, ja lihtsalt vaatab mulle otsa.
Viiuldaja tõmbab veelkord valju ja kärsitu poogna.
Me kõik ootame.
Ja siis ta liigutab end aegamisi.
Väga aeglaselt kobab ta tasahilju, suisa ettevaatlikult oma seljatagust. Tema liigutused on nii aeglased, et tunnen, kuidas ruumis tõuseb pinge, kõik on hiirvaikselt, murdosasekundid venivad ja venivad meie kõigi ühises ootamises.
Tema pilk ei eemaldu hetkekski minult ja mina vaatan teda.
Rahvas hoiab hinge kinni.
Siis kummardub ta terve igaviku minu ees, jõuab peaaegu maani ja sirutab alt üles vaadates käe minu suunas välja.
Ta käes on pikk, lopsakas ja hämaras peaaegu musta värvi roos.
Ja hetkel, mil selle