taevas on tähti täis, puhub õrn tuul ja see pilt on minu jaoks täiesti uus.
Loputan oma veiniklaasi, täidan selle veelkord, kustutan terrassi tule, istun aluspükste väel, ketsid jalas, Kreeka öös ning kuulan hääli.
Öösiti algab mägedes elu.
Kaljukitsed klõbistavad mööda kivinukke, nahkhiired sahistavad tiibadega, jänes krõbistab õlgedeks kuivanud heina oliivipuude vahel, ritsikad röögivad siristada ja need linnud… Osad neist teevad nii jõledat häält, et ma kujutan endale neid ette kui eelajaloolisi suurte nokkadega lind-elajaid, teised jälle nutavad kui väikesed lapsed, mingid tüübid põõsastes arvavad vist, et nad on tegelikult kassipojad, osad vilistavad, osad klõbistavad, siis jälle toksivad, kraaklevad ja no tõesti, neid erinevaid linde ja nende hääli on siin lugematul hulgal. Oma aknatagust tegelast või ehk mõnda tema liigikaaslast kuulen sel ööl veel korduvalt. Ja ma polegi enda peale enam nii väga pahane, sest see, mida tema suust välja ajab, on ikka tõesti päris võigas ja kindlasti mitte ainult unesegasele eestlasele.
Lendavaid putukaid siin õnneks pole. Öösel küll mitte, päeval ka ei näinud.
Võpatan järjest vähem, uusi hääli ei lisandu, tuled linnas on pea kõik kustunud, kell on 5, vein on otsas ja minul on nälg. Söön väga vastumeelselt ära topsitäie maitsetut jogurtit ja vean end tagasi voodisse.
Magamistoa akna lasen enne siiski alla.
Angeli tuleb kell 10 mulle järele, seega ärkama peaks hiljemalt 8. Panen telefoni helisema, kuulan – no suhtelist vaikust, kiidan end oma tarkuse eest aken sulgeda ja julguse eest veidi ka, kuigi tean, et puitterrass on kõigest sellest möllust kõrgemal ja kaugemal ning kiviterrassil poleks ma ealeski julgenud neid öötunde veeta.
Uus äratus saabub kui maavärin.
Saabub sellise müra ja vappumisega, et ma lausa hüppan voodist välja.
Akende taga kumab roosa valgus, tuba on veidi hämar ja ma ei tea, kuhu poole tormata.
Seisan hetke, sööstan siis elutoa akna juurde ja ma näen midagi suurt ja musta ja see liigub. Torman ukse juurde – sellel on klaasist ruudud –, maja vapub ja nagiseb ja ma litsun näo vastu ukseruutu ning enne veel kui aru saan, mis see seal on – kuulen hirnatust. Hobuse hirnatust.
Toetan hetkeks kergenduses pea vastu uksepiita, tunnen, kuidas nutumaik tõuseb kurku, kuid uudishimu saab enesehaletsusest võitu ja ma piilun läbi ukseprao ettevaatlikult välja.
Ta on noor ja läikiv, süsimust ja rõõmsameelne.
Ta peksab kõigest jõust kahe esimese kabjaga vastu puuterrassi ning uljalt lakka lehvitades hirnatab uuesti ja nii armsasti, et ma pahvatan naerma. Paitan teda, silitan teda, ütlen talle tere ja et olen siin uus elanik ja et pole kena niiviisi trampida, sest ma olen loll eestlane ja võin maavärinahirmus infarkti saada ja et ma olen läbi ja lõhki linnalaps ja ma kardan kõiki asju ja et ma ise ka ei tea, mis ma siin teen ja kas tema ikka teab. Ta tõstab kabjad terrassilt maha, keerab pea viltu ja hakkab mu varbaid lakkuma. Mul on nii kõdi, et itsitan vaikselt ja tema muudkui limpsib. Küsin siis, et äkki ta eelistaks saia või midagi, püüdes samal ajal meenutada, et mida need hobused küll söövadki. Ta tõstab pea ja noogutab. Jõllitan teda päranisilmi ja küsin uuesti. Ta keerab pea viltu ja vaatab mind justkui veidi etteheitvalt, et noh – said ju aru küll, et tahan. Lippan ruttu tuppa ja kohe meenub ka, et mingit saia mul ju pole. Haaran paki hommikusöögihelvestega, üritan kärmelt pealt lugeda, et ega need miski jamaga pole kaetud, aga mitte midagi muidugi aru ei saa. Rebin paki lahti, maitsen – täitsa maitsevabad tunduvad need mulle igatahes küll.
Ta ootab mind.
Ma valan oma peo helbeid täis ja ta ampsab oma niiske, pehme suuga selle tühjaks. Valan uue – jälle amps, uus peotäis – amps. Kui pool pakki läbi, on minu jalad juba väsinud ning ma võtan terrassiäärele istet ja näksin ise ka neid totraid, maitsetuid helbeid. Ja nii me siis einestame – noor, loll ja üleannetu kreeka hobune ja mitte enam nii noor, kuid kindlasti loll ning ka vist veel veidi üleannetu eesti naine.
Kahekesi. Mägede vahel. Päikesetõusus. Jalgu kõlgutades.
Angeli saabub täpselt. Meigitud, sätitud, parfümeeritud.
Räägin talle oma öistest seiklustest ning ta naerab ja kinnitab, et maja on absoluutselt turvaline. Tee, mis siia toob, on nende privaattee, suur maalahmakas ümber maja kuulub neile, mitte üks inimene siia niisama ei satu ja öösel, pimedas ei näeks ta seal kõndidagi. Ning kui keegi peakski tulema, siis ma kuulvat seda kohe, sest ööd on siin vaiksed, terrass naksuks tulija iga sammu all ja nii palju, kui nemad siin ööbinud on, pole kunagi midagi juhtunud ega juhtu ka.
Vaatan autoaknast möödavilksatavaid lilleuputustes aedu ja mõtlen, et küll see vaikus võib ikka suhteline mõiste olla…
Angeli viib mu suurde supermarketisse, pakub end lahkesti poodi kaasa, kuid ma keelitan teda autosse jääma väitega, et saan päris kindlasti ise hakkama.
Võtan suure käru ja alustan alkoholiosakonnaga – imelihtne. Mythose õlu ja valge vein. Kohalikud veinid on nii odavad, et võtan roosat ka.
Kohviostuga saan kah hakkama – tuttavad margid kõik.
Pasta, purustatud tomatid, ketšup, munad – imelihtne.
Juustu- ja lihalett näeb välja kui teiselt planeedilt. Kõike on. Kõik näeb hea või noh, normaalne välja, aga aru mitte midagi ei saa, ei nimedest ei hindadest, ei sortidest, ja ei müüja minust ega mina temast. Tünnid, kamakad, latid, pead, kered, kellegi sabad ja kõik see läbisegi. Ateenas ma peaaegu toidukauplustes ei käinud, sõin ju enamasti väljas, eesti-kreeka sõnaraamat on mägedemajas kohvris. Suhtleme käte ja jalgadega ja midagi ma võetud saan. Sõnast Feta saab müüja aru ja vähemalt see on mul kindlalt õige asjana olemas.
Maitseainetelett koosneb eranditult kohalikust kraamist ja on sildistatud ainult kreekakeelsena. Musta pipra leian, purustatud paprika vist ka, muust purust ma midagi aru ei saa. Sool on majas olemas ja suhkrut ma ei tarbi.
Ja milline valik oliive: mustad ja rohelised, eraldi ja segatult, õlis ja marinaadis, vürtsidega ja pähklitega, täidetud ja püreestatud, kividega ja ilma, vaakumpakendites, purkides, tünnides… ma jumaldan oliive. Võtan neid kohe palju.
Leiva-saialett on suurim pettumus – see koosneb peaasjalikult kuivikutest – paksud viilud, õhukesed viilud, ümmargused viilud ja kandilised viilud – ja kõik see on otse loomulikult sai. Leian ühest nurgast mõned kortsus ja käkras pakid röstsaialaadse ja veidi tumedama tootega – vähemalt on see pehme ja kiletatud. Hind on röögatu. Võtan igaks juhuks kaks pakki.
Puu- ja juurvilja osakonnas laon korvi head värsket kraami täis, kuid kui sealt eemale kärutan, jookseb tagantruumist käsi vehkides välja vanem daam ja kukub mu porgandeid ja baklažaane ja kõike muud korvist välja kiskuma. Püüan teda peatada, tema aga seletab, rahvas vahib ja minul on piinlik. Õnneks keegi noor tüdruk sekkub ning seletab mulle inglise keeles, et tädi on müüja ja ainult tema tohib kaaluda minu köögiviljakraami. Kärutame tagasi. Tädi võtab kõik välja, kaalub, sildistab, paneb tagasi. Mina muidugi eeldasin, et seda tehakse kassas, sest see kaal, millel tema seda teeb, on põrandal ja näeb nii vana ja must välja, et ma pidasin seda mingiks väljaviskamist ootavaks rämpsuks.
Saan enam-vähem kõik, mida soovin, kulutan suure summa raha, kuid tean, et see on minu nädala toidukraam ja paljusid asju iga nädal ostma ju ei peagi.
Angeli ootab mind siiski kassas ja peidab viisakalt muiet – ilmselt ta nägi mu sekeldusi köögiviljamüüjaga.
Ta aitab mul asjad kottidesse pakkida, imestab, et pesupulbrit ostsin, kuid no tõesti, oma pesu pesen siiski ise, voodipesu ja käterätte vahetagu tema nagu kokkulepe oli, kuid muuga saan ma ikka ise hakkama.
Teel arutame, et kas peaksin endale auto, mopeedi või ratta rentima. Kuid juhilube mul pole, mopeedi ja rattaga ma sõita küll oskan, kuid ma pole kuigi veendunud, et ma nendega mägedes hakkama saaks ja pealegi ei taha ma neid. Angeli maja renditingimustes on sees, et korra nädalas käib tema poes – no mina käin siis kaasas.
Linna