kõrge kaljuseina tagant pisukesele rajale, mis viib minu majani, tõstan pilgu – päike paistab silma, kuid ma näen oma jahmatuseks maja tagant mägedest tõusmas suurt, tumepruuni pilve. Ja see pole ilmselgelt mingi tavaline pilv.
Teerada laskub korraks orgu, keeran viigipuude kõrvalt paremale, hüppan paari kaljurahnu võrra allapoole, leian õige oliivipuu – ronin selle maani ulatuva oksapahmaka alt läbi, keeran siis küpresside taha, siit teerada jälle tõuseb ja ma peatun – näen oma maja ja ma tunnen põlemise lõhna.
Pilv ei ole lähedal. Kuid see pole ka kaugel. Tuul puhub täpselt sellest suunast.
Pilv on tumepruun ja kohutavalt suur, pool minu vaateväljast on kaetud pruuni tossuga.
Viskan tuppa jõudes kõik riided põrandale, joon palju külma vett ja suundun duši alla, järgides rutiini.
Dušikabiinist väljudes tunnen jälle kohe seda lõhna.
Sätin räti ümber ja suundun terrassile.
Pilv on suurenenud.
Tuul puhub endiselt.
Kell on 2 pealelõunal.
Üritan toas midagi näksida, kuid isu justkui pole.
Käin aeg-ajalt terrassil, sest päike on mattunud suurde pilve ja minu allergiat ta sel moel enam ei ohusta – tableti võtsin ka juba apteegis sisse.
Määrin end veel mingi salviga ka üleni kokku.
Pea tuikab.
Veel veidi ja ta lõhub juba korralikult.
Võtan valuvaigisti, avan õlle ja suundun taas terrassile.
Pilv on suurenenud – selle tipp vintskleb tuules ja vaid laiguti on näha selle taga helesinist taevast.
Angeli saadab SMSi, et ma ei muretseks – kustutajad on teel.
Ja peatselt nad tulevadki – suured värvilised, kollased ja punased helikopterid. Neid on üle kümne. Nad tiirutavad nii madalalt üle mu maja, et müra ja tuul on kohati väljakannatamatud.
Siblin toa ja terrasside vahet.
Merepoolne rannariba on veel nähtav. Helikopterid kükitavad ligi viis minutit mere kohal – täidavad paake ning suunduvad tagasi minu ja mägede poole.
Ja nii tunde.
Ja tunde.
Mina klõpsutan pilte, kuid telefonikaamera ei ole võimeline üles võtma seda, mida näen. Ja loomulikult mitte seda, mida tunnen.
Panen raadio mängima. See on alati mingil Kalamata kohalikul jaamal – ei midagi, ikka see Kreeka popp. Ja ega ma midagi aru ju ei saakski.
Lülitan raadio välja.
Õhtu hakul tõuseb mägedes tuul ja kohe päris tugev.
Pilv on suurem kui enne.
Kell on 6 õhtul.
Mu silmad kipitavad ja pea valutab.
Ja siis ta tuleb.
Ma näen tema särtsuvat tulemist.
See on tossav, raksuv, mürisev ja oranžilt hõõguv tulejoon.
Leeke pole.
Või ma ei näe.
Ma kuulen, ma haistan ja mul hakkab hirm.
Kirikute ja mägikabelite kellad löövad, linnud kriiskavad, koerad uluvad ja mu silmad jooksevad vett.
Lähen tuppa, sulgen kõik aknad, ent on juba hilja, toas on sama kirbe hais kui väljas.
Angeli saadab SMSi, et nad hakkavad kohe mulle järgi tulema.
Vastan, et pole vaja. Et SEE on veel kaugel.
Ma ei tea, miks ma nii kirjutan?
Angeli oma majast SEDA ei näe.
Pilve muidugi näeb, linn on samuti vines – SEDA aga mitte.
Valan suure sahmaka ouzot, neelan selle alla ja jooksen terrassile tagasi.
Näen läbi pruuni vine, et saklastest naabrite auto kihutab tuhatnelja linna suunas.
Kreeklased on õuel.
Tuul tugevneb.
Linnud on hullumas.
Tulekuma läheneb.
Minu ja tule vahel on veel üks kuristik.
Tulejoon on umbes 2 km pikk.
Kuristik on kuivi okaspõõsaid täis.
Kirikukellad löövad vahetpidamata.
Kopterid möirgavad.
Kuulen toas mobiilihelinat.
See on Vasilis, minu kreeka naaber. Ta käsib mul kümne minutiga kõik isiklikud asjad pakkida, sest ta tuleb mulle autoga järele.
Pakin asju ja rüüpan ouzot – oi see on kange.
Vasilis hilineb, kuid tuleb.
Tassime mu kotti terrassilt alla ja näen veel vilksamisi enne lahkumist, et terve mu kiviterrass on suuri helerohelisi rohutirtse täis.
Vasilise juurde on kogunenud kümmekond inimest.
Ta naine katab lauda, kõik vadistavad omavahel kreeka keeles ning jooksevad õue ning toa vahet.
Vasilis jätab mu koti oma autosse ja surub mulle pihku klaasi metaxat.
Mul on nii kahju, et ma ei saa kreeka keelest ikka veel peaaegu midagi aru ja kuna Vasilis on maja peremees, siis on ta muidugi kõigiga hõivatud.
Suundun kööki.
Vasilise naine on armas, ümarik proua ja uhab parajasti souvlaki-vardaid köögiahju. Pakun talle abi, kuid ta vaid naeratab, patsutab mind oma lihast nõretavate kätega õlale ja jätkab toimetamist.
Maandun elutoa diivaninurka ja jälgin toimuvat.
Elutuba on täis kreeklasi, ilmselt ümberkaudseid, osadel on ka lapsed kaasas, sellised seitsmesed-kaheksased ehk.
Naised vehivad kätega ümber söögilaua ja mehed jooksevad niisama edasi-tagasi.
Lõpuks Vasilis tuleb.
Ta räägib, et olukord on kehv, sest tuul on kõva ja meie suunas, koptereid on vähe ja et vaatame, mis saab – kui vaja, laseme jalga, sakslased juba lahkusid, kuid iga kreeklane teab, et mägede tuul on muutlikum kui naise meel ning et ehk olukord ikka muutub. Lisab veel, et kui lootust veel on, ei tule mitte põgeneda, vaid koguneda ja üksteist toetada ja et valvame kordamööda, kasvõi öö läbi ja et tule kätte me ei jää.
Angeli helistab ja on väga mures.
Seletan talle olukorda ja ta rahuneb. Annan telefoni korra tema palvel veel ka Vasilisele, ilmselt saab ta juhiseid, et kuhu mind viia, kui minekuks läheb.
Kuigi souvlaki on sealihast, maitseb see imehea, mitte kuiv ega üleküpsetatud nagu siinkandis tavaks. Laual on oliivid, tomatid, avokaadod, punane vein ning hulgaliselt saia, ürte ning oliiviõli. Rahulikust õhtusöögi nautimisest siiski väga asja ei saa, kõik jooksevad vahetpidamata ringi.
Kui laud koristatud ja täiskõhutunne pisut rahulikuma meele toob, tuukse lauale täringud.
Käes on südaöö. Lapsed viiakse ülakorrusele magama ja nende emad jäävad nendega.
Olen end jälle sättinud diivaninurka ja lammutan punaveini.
Pea tuikab päris kõvasti, kuid see pole alkoholist, see peavalu peaks ju alles homme tulema.
Käin aeg-ajalt väljas.
Tuleriba on laienenud, kuid särtsumist ei kuule.
Nojah, aga minu maja on ka tulele lähemal.
Väljas peaks olema kottpime, kuid on hoopis punane. Ebameeldiv punane, mitte nagu päikeseloojangu punane.
Minu maja on päris selgelt näha.
Linnud röögivad väljas nii hullusti, et kössitan