valides korjab ta mulle oma aiast oreganot, basiilikut, sidruneid ja apelsine ning täidab suure klaaspudeli omaenda oliivimarjadest pressitud, paksu, kuldkollase õliga.
Ma tõstan oma kotid autost välja, aga enne veel, kui need tuppa tassin, helistan koju – lastele.
Ma nii väga igatsen neid.
Majaga harjumine võtab aega.
Alustuseks ma koristan ta otsast lõpuni üle. Pühin tolmu, pesen aknad, küürin kraanikausse ja wc-potti, käin lapiga üle kõik kapid, klopin vaiba, nühin põrandaid. Toon vaasi vängelõhnalised rohelised oksad. Tõstan tugitooli akna alla. Sätin riided puudele ja panen oma raamatu keset lauda. Väiksema tütre poolt kaasa antud Muumi-tegelase, kurja Müü, sean oma padja kõrvale. Kortsukreemid, geelid ja muud totsikud laon vannitoa marmorlauale kenasse ritta. Käin harjaga üle kõik terrassid ja viin kausitäie vett ühele väikesele põõsale, kes selles krõbisevas kuumuses üritab vapralt rohelust säilitada ning luban talle, et teen seda edaspidi iga päev.
Loodus kuivab ja kolletab. Päike tõuseb kell 7 ja loojub kell 20. Kõik need vahepealsed üksteist tundi kõrvetab ta lausa halastamatult. Õhtuti tõuseb mägedes tuul ja toob leevendust. Ma päevitan. Ma istun terrassil ja vaatan lõpmatust. Ma söön tomateid ja joon veini. Päevad on imelised. Päikesesäras ja linnulaulus kulgevad pikad tunnid mittemidagi tehes märkamatult, täis rahulolu, imetlust ja sära.
Ööd aga ei väsi mind üllatamast. Ma magan endiselt halvasti.
Öösiti võib tugev tuul tõusta nii järsku, et ärkan kolina, mütsatuste, maja naksumise ja vilina peale üles. See vile on eriti häiriv – kile ja tugev, see meenutab pioneeriaegu ja rivistusi ja valvelevõttu. Saan selle viletekitaja jälile täiesti juhuslikult, kui terrassil päikeseloojangut vaatan ja tugev tuulehiil selle vile otse minu kõrvalt kuuldavale laseb. Minu päkapikulaadne kivikamakas, millel sees auk, vilistab iga kord, kui sealt suunast puhub. Ristin ta Matiks – see oli ühe pioneerijuhi nimi, keda hästi mäletan. Ja kuidagi mõnusam on keset ööd vile peale ärgates mitte enam mõistada, et mis see küll ometi on, vaid keerata külge ja mõelda vaid, et las see loll-Mati seal vilistab.
Linnud rapsivad endiselt. Mõni neist leiab aega, hüppab läbi ja toksib põhjalikult majaseina, osadele palkidele on pikad heledad vaod sisse toksitud. Teine aga peab mõistlikuks aeg-ajalt minu juurest läbi astuda ning otse minu akna taga piu ja piuuu ja piiiuuuu karjuda, mõni aga naudib niisama hüplemist – peaasi, et terrass ikka korralikult naksuks. Päeval tunduvad nad kenad ja mõistlikud, kuid öösiti lähevad pööraseks. Või on öö- ja päevalinnud erinevad. Ma ei tea. Naginad ja mütsakad terrassil on pidevad – olen küll vapper ja käin aeg-ajalt öösiti õues luurel, kuid kedagi teolt tabanud ei ole. Vahel istub terrassipostil mütsakas kakk või kull, kuid nemad tunduvad rahumeelsed ja vägagi vagurad olevat.
Köögis siblivad aeg-ajalt pisikesed sipelgad ja ka nende tegemised on kummalised – mõnel päeval pole ühtegi, järgmisel aga kümnete kaupa. Maja kivitrepi pragude vahel elavad sisalikud. Eristan enda omi juba võõrastest. Minu omad on hallid, pruuni siksakiga seljal ja suhteliselt pisikesed, väljaspool maja on aga rohelisi, tähnilisi, musti ja heleroosasid, halle ja säravrohelisi, erineva pikkuse ja suurusega, kuni paarikümne sentimeetristeni välja. Siinsed hakkavad ka minuga vist juba harjuma, vudivad vahel naljaviluks mööda mu päikesest põlenud säärt üles ja alla ja pagevad siis kärmelt trepi vahele peitu tagasi ja seal siis ilmselt kelgivad üksteise ees uhkeldades oma julgustükkidega. Vahel ma kiusan neid. Istun trepile, nende koduprao kõrvale ja jään ootama. Peagi saabubki mõni neist kiire vudinaga kodu poole, märkab siis mind ja peidab end kibekähku lähima kivi taha. Mina istun. Tema ootab. Pistab vahetevahel ettevaatlikult pea kivikese tagan välja, näeb mind ja tõmbab selle siis välkkiirelt peitu tagasi. Mina istun ikka veel. Peatselt teeb ta kiire sööstu järgmise kivini ja luurab mind selle tagant edasi. Mina ei lahku. Tema piilub. Siis uus sööst ja niiviisi jänese siksakke järele aimates jõuab ta mulle järjest lähemale ja lähemale, olles ilmselt veendunud, et ta on maailma kärmeim ja kavalaim luuraja – märkamata, et ta saba tolkneb iga kivikese tagant välja. Pisikesi ämblikke ja keerdus sabadega skorpione näen ka tihtilugu edasi-tagasi silblimas, kuid neid ma ei pelga. Aeg-ajalt kuulen tee poolt lähenevaid suuri roosasid mesilasi – nende tulek on kui muruniiduki põrin ja ma kuulen neid ammu enne, kui näen. Nad teevad kiire tiiru ümber maja, veenduvad, et midagi uut ja huvitavat pole juhtunud ning põrisevad parves tagasi teeäärsete suurte kaktuste kollaseid, kleepuvaid vilju sööma. Hommikul, terrassil kohvi juues märkan, et üks maja kõrval kasvavatest põõsastest, mille oksad peaaegu maani, naksub ja praksub ja veidi isegi justkui liigub. Tuult küll ei ole, kuid madin on kuuldav. Kui aga ragin läheb üle matsutamiseks ja suisa lätsutamiseks, panen kohvitassi käest ja hiilin ligi. Oksi laiali lükates leian sealt kaheksa päris kena kilpkonna, kõigil viigimarjad hambus ja ilmselgelt häiritud ning mossis näod peas. Uurin neid nii lähedalt kui saan, kuid kui üks neist viigimarja hambust lahti laseb ja valju kähina saatel minu poole kappab, lasen kähku oksad alla, nopin kiirelt ka endale mõned kleepuvad, lillad marjad ja lätsutan need samuti hommikukohvi kõrvale ära. Hobuseid näen eemal mägedes tihti, neid on kolm: pruun, valge ja see minu must noor uljaspea, tema on neist kõige väiksem. Kaljukitsed on kiired ja nõtked, mägede taustal vaevalt eristatavad, kuid kiviklibu rabin reedab neid ikka. Oliivipuude all krõbisevas heinas hüplevad imeilusate nägudega suured pruunid kilgid – neile on justkui aastasadade tarkus näkku kivistunud – nad on näost kui imikud ja vanurid ühel ajal. Herilased saabuvad õuele vaid siis, kui pesu kuivama riputan ja tean katsumata, et kui herilased lahkuvad, on pesu kuiv. Eks ma harjun tasapisi. Harjun loodusega. Mida rohkem näen ja tundma õpin, seda vähem pelgan. Kuid ometigi on siin ühed tegelased, keda lausa jälestan. Jälestan nii, et ei taha vahel öösel, pimedas, palja jalaga voodist põrandalegi astuda, kuigi jah, toas on neid haruharva. Nad on hallid, paksud ja läikivad, valge limase kõhualusega sajajalgsed. Nad pole suured – kuni 5 sentimeetrit ehk, kuid nad on kiired, targad ja ilged. Nad roomavad mööda majaseinu, katuseääri ja varahommikuti ning õhtuti terrassil. Tuulevaiksel õhtul on tuppa kuulda, kuidas nad end majaseintelt alla kukutavad – see kõlab nagu sajaks taevast kivikesi. Neid ei ole lihtne tappa – nad ajavad end ohtu tajudes krussi ja kivikõvaks ning võivad sellisena surnut mängida tunde. Kord, kui mürk oli otsas ja uss toas, üritasin teda lömastada suure supilusikaga – käis vastik krõmps, uss murdus pooleks, kollast löga voolas välja, kuid peapoolne osa roomas ikka edasi. Pesin seda lusikat oma paarkümmend korda, kuid lõpuks viskasin ikka minema. Mürgitan õhtuti majaääri ja näen rahuldusega, kuidas nad lõpuks oma valged, limased kõhud taeva poole keeravad ja surevad. Päeval näeb neid haruharva. Angeli ütleb, et need on tavalised ussikesed nagu mujal maades vihmaussid, kuid võrreldes meie roosade, aeglaste, ohutute ja tuppa mitteronivate ussikestega on need siin küll saatanast ning kui mõni neist peaks mulle voodisse sattuma, ostan koheselt lennupileti ja lahkun maalt. Tõsiselt. Nad on jõledad ja mina olen siiski läbi ja lõhki vaid linnainimene.
Kogu nende jäledusest hoolimata pean neid nottides endale siiski aeg-ajalt meelde tuletama ühe vana hea kirikuõpetaja sõnu, et teatud putukad ja parasiidid lõi Jumal maailma selleks, et inimesed liiga laisaks ei muutuks.
Hommikud on siin imelised ja tuulevaiksed. Mägedeviirud on sügavpunased, taevas kumab suures, soojas lõõsas, head päevalinnud vidistavad põõsastel ja loodus on rõõmsas ootuses. Vahel, enne päevase tuule tõusu, kuulen ka naabreid ärkavat – nende hääli, vahel köhatust, vahel vaikset muusikat. Naabreid on mul kaks. Angeli sõnul on ühed neist sakslased, kes veedavad enamasti terve suve siin, ja teises majas elavad kreeklased, Ateenast. Neil on valged, suured häärberid, majade ees palmid, autod ja mopeedid. Meie maju eraldab kuristik, nemad on mõlemad ühel pool ja mina üksi teisel. Ilmselt pole see kuristik küll väga sügav, kuid selle põhja pole näha tiheda okkalise taimestiku tõttu ja minu maja juurest otseteed sinna ei lähe – vähemalt Angeli ütleb nii. Vahel näen nende õuedes liikumist, enamasti küll vaid siis, kui kreeka mehel on seljas erkoranž T-särk, kuid nende vanust või muud pole võimalik nii kaugelt eristada – nad on vaid liikuvad täpikesed. Kellelgi neist on suur kollane koer, keda kuulen aeg-ajalt haukumas ning näen ka vahel oma tee peal lontimas, kuid mind nähes keerab ta end ringi ja läheb oma teed tagasi – ning kena ongi – mina olen rohkem kassiinimene.
HOBUSTEPROUA