Julgus elada. Herdis Ojasu

vadrates taaskord õue.

      Mulle tundub, et tuul on vaiksemaks jäänud.

      No on. Muidugi on.

      Sikutan Vasilist särgist, kuid ta räägib katkematult ja ägedalt ühe vanema mehega. Proovin õnne ühe nooremapoolse naisega, kes seisab teistest sammu eemal.

      Ütlen, et minu meelest on tuul veidi vaibunud.

      Ta ei oska inglise keelt.

      Läheme tuppa tagasi.

      Mäng jätkub.

      Järgmiste uudiste ajal hüppavad kõik püsti, naeravad ja kallistavad ja röögivad, nii et ka naised alla kobistavad ja ma saan Vasiliselt teada, et tuul on oluliselt vaibunud ning et Kalamata linn saatis veel kaheksa kopterit juurde.

      Laiali siiski ei minda.

      Nüüd asutakse hoopis valvekordi jagama. Valvavad ka naised, need, kel lapsi pole. Meid on palju, öötunde aga vähe jäänud ja see tundub veidi tobe. Pealegi tunduvad need naised siin nii õrnakesed. Pakun end vabatahtlikuna pikemaks ajaks valvesse, kuid Vasilis raputab resoluutselt pead ja kirjutab paberitükkidele kellaaegu.

      Ilmselt on siin omad reeglid.

      Saan loosiga ajavahemiku 5–6 hommikul, kõigile antakse lina ja padi või froteerätik pea alla ja igaüks sätib end, kuhu saab.

      Loomulikult ei maga ma silmatäitki.

      Ja ega enamik meist ei maga.

      Kella nelja paiku hääbub viimanegi tulekuma, kopterite põrin harveneb ja kui hommikupäikese esimene roosa viirg maad valgustab, näeme taamal suurt musta-pruunikirjut kohutavalt õnnetut maalahmakat.

      Joome püstijalu kiired kohvid, embame kõik üksteist läbisegi ning lahkume tagasi kodudesse.

      Vasilis paneb mu maja ees maha, veab mu koti trepile, paneb siis käed puusa ja turtsub surmtõsiselt – peaaegu etteheitvalt, et noh, võiks teinekord ikka ka ju normaalselt õhtust süüa või mis. Pahvatan laginal naerma, kallistan teda ja ta vurab tagasi kuristiku taha.

      On laupäeva hommik ja kell on pool kaheksa – ma ei saa nii vara lastele helistada.

      Vean koti tuppa.

      Valan endale klaasi jääkülma vett ja istun terrassile.

      Koerad ja linnud on vait – ilmselt puhkavad oma äraröögitud häälepaelu.

      Rohutirtse pole.

      Õhus on pisuke kärsahais.

      Ma vajan veidi aega.

      Istun, kuni päikese esimesed kiired noolivad mu nina, ajan end siis püsti, lohisen korra veel ka kiviterrassile ja näen sealt, et ka Vasilis on veel õuel. Ma tahaks niiväga talle lehvitada, kuid ma tean, et seda ta nii kaugelt muidugi ei näeks.

      Ma pesen vaid hambad ja kukun voodisse.

      Ma olen rahunenud.

      Enne unne vajumist jõuan veel täheldada, et loodus on sel hommikul tõesti harjumatult vaikne, vaid üksikud helikopterid põristavad veel kusagil mägede kohal ja tõden siis, et vaikus ongi suhteline mõiste.

      Ma ei maga kuigi kaua.

      Helistan lastele.

      Pakin kohvri lahti.

      Käin ujumas ning kohtan tagasiteel hobusteprouat. Pean temaga kõik tulekahjuga seonduva pikalt ja laialt kõrvetava päikese all läbi arutama ja siis veel korra ja veel, kuid saan muu seas kuulda ka kohalikku folkloori, kuis mõne aastataguse metsapõlengu ajal kasutasid osad kopterid ka suuri, veekindlast kangast paunasid, mida nad siinsamas merelahes täitsid ning et üks kohalik snorgeladaja olla pahaaimamatult, täisvarustuses – lestade ja maskiga, sinna sisse sattunud. Lärtsatati siis õnnetu kärssava oliivisalu kohal alla, kuid vedas tal nii, et maandus otse puu otsa ja jäi ellu. Sestpeale olla kõik ümberkaudsete külade mehed peale paari ouzot just seesama vahva snorgeldaja ning ühel uhkem pääsemislugu pajatada kui teisel.

      Maa minu majataguse kuristiku kohal on kole ja must, kuid hobusteproua kinnitab, et see paraneb ruttu. „Pole hullu midagi, juba esimese vihmaga saab asi nii korda, et enam silm ei seleta, kus see kole lugu nüüd täpselt oligi, seal oli puha ju madal krõmps okaspõõsastik, paslik vaid hobustele söömiseks. Aga vaat puud, need jätavad armid pikaks ajaks, mitte see kollane seal ja küllap see vihm ka ikka ükskord tuleb, pole ta ükski aasta tulemata jäänud, vahel veidi hiljem, teinekord jälle varem, aga küll ta ikka tuleb,” lohutab ta mind.

      Tunnen iga ihurakuga, et vajan vihma.

      Veidikenegi vihma.

      Eestis on juba sügis.

      Maja juurde jõudes avastan, et puude alla on justkui üks suur kivi juurde tekkinud.