olid palgaks saanud.
„Berliin on maailma kõige kõlvatum linn. See rikub igaühe, kes sinna jala tõstab,” kirjutas 1946. aasta alguses oma aruandes Washingtoni kaitseministeeriumile Ameerika okupatsiooniväe ökonomist Frank Howley. Kuid berliinlased pidi püüdma ots otsaga kokku tulla ega saanud selle viiside valimisel väga pirtsutada. Berliini arst Bernhard Botting on meenutanud: „Kuni keegi peres nälgis, peeti mustast turust eemale hoidmist väga autuks … Mingi aukoodeksi või millegi muu pärast seda mitte teha ei olnud hea. Inimene pidi moraaliasju ajades olema ettevaatlik.” (29)
Okupatsioonivõimud tegid abituid katseid musta turu puhastamiseks, kuid 1946. aasta jooksul nad mõistsid, et sakslaste jaoks on tähtis saada kõht täis, riided selga ja katus pea kohale. Nagu kindral-leitnant Sir Frederick Morgan Suurbritannia välisministrile Ernest Bevinile teatas, polnud must turg vajalik mitte ainult Saksamaal, vaid kogu Lääne-Euroopas. „Pole liialdus öelda, et iga mees, naine ja laps … on suuremal või vähemal määral seotud üht või teist laadi kaubandusega. Tegelikult on ilma selleta vaevu võimalik ellu jääda.” (30)
5.
Austria unustab mineviku
Viinis etendati vanalinna ümbritseval majesteetlikul Ringstrasse tänaval kaks või kolm korda päevas operettidest kokkupandud kava. Nagu ka Berliini, okupeerisid Viini nelja riigi väed, igaüks määratud sektoris. Kuid kesklinnas, esimeses Bezirk’is ehk linnaosas, oli vastutus jagatud, ning võimu teostati kuu kaupa. Mööda Ringstrasset ja sellest sissepoole kulgevaid keeruliselt vonklevaid väiketänavaid patrullisid „neli haruldust” – üks džiip, mis oli mehitatud nelja sõjaväepolitseinikuga, üks igast okupeerivast riigist, kes näitasid uhkusega kergesti äratuntavaid riigitunnuseid.14
Huviväärsus oli ka Austria ise – see oli küll osa lüüasaanud Kolmandast Riigist, kuid seda ei koheldud vallutatud riigina, vaid „Hitleri esimese ohvrina”. Paljud, kes olid võidelnud Saksa väe vastu, pidasid seda täiesti teenimatuks staatuseks, õnnelikuks juhuseks, mis tulenes pigem suurvõimudevahelisest võistlusest kui ajaloolisest tõest või õiglusest. 1938. aastal toetas enamik austerlasi Anschlussi. Seitsmemiljonilisest elanikkonnast oli 700 000 natsipartei liiget ja 1,2 miljonit austerlast oli teeninud ühel või teisel viisil Saksa sõjaväes. Austerlasi oli SS-is ning koonduslaagreid juhtinud ja valvanud ametnike hulgas ebaproportsionaalselt palju.
Kõik see unustati kiiresti kollektiivse mälukaotuse käigus, mida mitmesugustel põhjustel soodustasid nii lääne- kui ka idaliitlased. Need olid tõsised põhjused, kuid paljud olid sellegipoolest šokeeritud. George Clare, kes naasis Viini, kus ta oli sündinud ja üles kasvanud, kommenteeris Suurbritannia luureohvitserina: „Hitleri võimu ajal vaimselt eksiteele aetud, täitsid nad tekkinud tühimiku Austria rahvuslusega, mis oli 1938. aastal olnud nii haruldane … Kõike saksapärast põlati, isegi viisi, kuidas viinlased saksa keelt rääkisid.” Ta märkas, kuidas haritud viinlased, kes tavapäraselt kasutasid pehmet Viini hääldusega kõrg-saksat, mida ta teadis räägitavat Baieris ja Berliinis, kasutasid nüüd sihilikult Viini vaeste agulite tahumatut murrakut, et näidata, kui austerlased nad on. Mehed näitasid oma meelsust isegi peakatte valikuga. „Austria oli moes, nagu seda näitasid ka kõikjal levinud talupojakübarad, mida enne sõda sai Viinis harva näha. Need tärkasid paljudel peadel, mis vaid natuke aega tagasi olid kandnud SA ja SS-i pruune ja musti vormimütse.” (1)
Austriast sai külma sõja teatri tähtis lava, intriigide, luure ja saladuste keskus, paljude spiooniromaanide ja põnevusfilmide taustadekoratsioon. Olud olid siin paremad kui mujal Saksamaal, kuid toidunormid väikesed ja inimesed näljas ka pärast seda, kui sõda ammu läbi oli. Ja vaatamata sõjaväepolitsei patrullidele oli Viin ohtlik paik – eriti öösiti. USA romaanikirjanik John Dos Passos, kes viibis seal arvukate USA ajalehtede korrespondendina 1945. aasta sügisel ja enamuse 1946. aastast, on kirjutanud: „Nagu keskajal … käisid ringi omaenese riisikol.” (2)
Lääs tahtis, et austerlased, eriti viinlased nende poole üle tuleksid. Viin oli ülekaalukalt lääne linn, mida ümbritsesid Nõukogude väed – see asus, nagu venelased austerlastele pidevalt meenutasid, kahe pikkuskraadi võrra kaugemal idas kui Praha. Ja nõukogulased tahtsid hoida alles kannaaluse lääne alal – nende väed ei lahkunud Viinist enne kümmet aastat. Tulemusena jätsid liitlased austerlased ise vahekordi lahendama – nii omavahel, mineviku kui ka Hitleriga. Inimesed püüdsid meeleheitlikult eitada igasuguseid sidemeid natsidega, ainult 23 000 austerlast – enamik neist natsipartei liikmed – sattus üldse kunagi mingi uurimise alla. 13 000 neist leiti olevat süüdi väikestes kuritegudes ja 30 hukati. Umbes 60 000 tsiviilametnikku ja kohalikku ametikandjat kaotas töö – nendest üle poole pääses 1947. aasta keskpaigaks ametisse tagasi.
Kohe pärast sõda veeretasid nõukogulased välja nüüdseks seitsmekümne viie aastase Karl Renneri, et see Reisch’ist eraldunud ja vastselt taas iseseisvaks saanud Austria kantsleri ametisse asuks. Venelastel oli olnud raske leida kedagi, kes ei oleks end natsiaastatel kompromiteerinud, nii et nad võiksid nõustuda tema kui NSV Liidu suhtes mõistlikult sõbraliku isikuga. Renner oli kompromisskandidaat, keda liitlased tunnistasid kui üleminekuaja juhti, kuigi ameeriklased tõrkusid tükk aega, sest ta oli sotsialist, kuigi mõõdukas, mitte väga vasakpoolne, nagu mõni uue kursi tegelane USA valitsuses. Renner oli oma fraki, kikkhabeme ja otsekui keiser Franz Josephi õukonnast pärinevate viimistletud kommetega tegelane hoopis teisest ajastust. 1918. aastal oli ta pärast Habsburgide impeeriumi kokkuvarisemist saanud Austria vabariigi esimeseks presidendiks, ja nüüd, kui oli sündimas taas uus, sedapuhku külma sõja maailm, avastas ta end liberaalide, sotsialistide, kommunistide ja igat seltsi „antifašistide” valitsuse eesotsast.
Liitlased olid Viinist peaaegu veerandi puruks pommitanud, veerand miljonit inimest olid kodutud. Kuid tolmu ja kiviprügi all oli linnal ikka veel alles mingi sarm. John Dos Passos annab elava kirjelduse sealsest elust ajal, kui Viin üritas end üles ehitada: „Linnal on ikka veel metropoli hõngu ja kenadust … Viin on nagu seegis surma ootav vana operetikuninganna, kes arsti ringkäigu ajal vormib endiselt oma kortsus huuled enesekindlaks naeratuseks nagu naine, keda mehed ihaldavad.” (3)
6.
Luuraja saabub külmast
Pühapäeval, 3. veebruaril paljastas Ameerika ajakirjanik Drew Pearson oma õhtuses NBC raadiosaates sensatsioonilise uudise. Ta teatas, et Kanada kuninglikku ratsapolitseisse on end üles andnud Nõukogude luuraja, kes on paljastanud venelaste hiiglasliku luurevõrgu USA-s ja Kanadas. Pearson oli USA üks hinnatumaid ja mainekaimaid raadioajakirjanikke ning tema „Drew Pearsoni kommentaaridel” oli tihti rohkem kui kahekümne viie miljoniline kuulajaskond. Sel õhtul teatas ta, et venelane rääkis Kanda võimudele tervest hulgast agentidest, kes on sokutatud Kanada ja USA valitsusasutustesse ja kes töötavad seal nõukogulaste heaks. Pearsoni käsutuses oli aga vaid osa väga keerulisest loost – ta ei teadnud, et see ülejooksmine oli toimunud juba peaaegu kuue kuu eest ning et USA, Kanada ja Suurbritannia valitsused olid seda teavet seni enda teada hoidnud. Pearson teatas, et Kanada peaminister Mackenzie King oli teinud hiljuti erivisiidi Washingtoni, et edastada president Trumanile kõik üksikasjad.
Selle raadiosaatega algas Guzenko afäär – sõjajärgsete aastate esimene suur spiooniskandaal, milles oli olemas nii keeruline vandenõu kui ka vastuvandenõu, mis sünnitasid arvutuid spiooniromaane ja filme. Nagu Pearsoni põhiallikas oli lootnud, vallandas skandaal spionaažihüsteeria, mis pööras Ameerika, Suurbritannia ja kogu lääne avaliku arvamuse täielikult nõukogulaste vastu. FBI direktor J. Edgar Hoover oli Pearsonile andnud vaid loo luustiku. Ta arvestas, et see innustab Trumani administratsiooni kasutama karmimat kätt õõnestajate ning kommunistide vastu nii kodus kui ka välismaal. See, et Sügav Kurk, kes mõni nädal enne saadet Pearsonile arvukates telefonivestlustes üksikasju lekitas – nad olid vestelnud ka tol hommikul, kui saade eetrisse läks – oli Hoover ise, tuli välja alles aastaid hiljem, hulk aega pärast seda, kui nii tema kui ka Pearson olid surnud.
Igor Guzenko oli Nõukogude sõjaväeluure (GRU) tähtsusetu šifreerimisametnik NSV Liidu Ottawa saatkonnas. Kahekümne kuue aastane, abielus, tütre isa ja järgmine laps tulekul, nautis ta lääne elu.