enne sõda Berliinis elanud, naasis sinna 1946. aasta alguses ja kirjeldab seda oma memuaarides „Berlin Days” nii:
Kõige vapustavam mulje ei tulenenud nägemisest, vaid aurast. 1938. aasta Berliin ründas inimese kõrva elavate ja kimedate crescendo’dega, karmide … valjude detsibellidega, autopasunate prääksumise, pidurite krigina, trammikolina, ajalehemüüjate hüüetega. Kuid nüüd kerkis iga heli esile nagu aeglane trummilöök ja jäi üksinda heljuma, sageli oli see puutaldadega kingade klobin, käsikäru krigin, puuküttel liikuva bussi suhin, sõjaväeveoki mootori müra. Linnaelule iseloomuliku pideva müra puudumine ajas rohkem segadusse, kui puruks pommitatud või tühjaks põlenud majade sakiliste müüride nägemine … selleks olin ma valmis, aga mitte sosinaisse soikunud linnaks. (3)
Ka teistes linnades oli hävitustöö peaaegu täielik. USA ja Suurbritannia õhurünnakutes oli hävinud rohkem kui kolm ja pool miljonit linnakorterit ja palju sadu tuhandeid Nõukogude suurtükitules, kui Punaarmee läände liikus.
Kolmandik kuni pool Saksamaa elamispinnast oli hävinud, see oli ilmselgelt suurem kahju, kui Luftwaffe oli tekitanud Suurbritanniale Blitzi ajal. Kölnist oli hävitatud 70 %, Hamburgist 53 %, Hannoverist 51 %, Dortmundist 60 %. München oli sedavõrd kannatada saanud, et ühel hommikul pommivarjendist maapinnale naastes näis säravale päevikupidajale Victor Klempererile, et „see pilt pani tõepoolest igaühe mõtlema viimse kohtupäeva lähenemisele”. Üks teise maailmasõja järgse aja parimaid ajakirjanikke Anne O’Hare McCormick New York Timesist on kirjutanud, et „miljonid inimesed elasid keskaja kombel, ümbritsetuna kahekümnenda sajandi katkisest tehnikast.” (4)
Algul olid liitlased kavatsenud olla Saksamaa vastu karmid. Ameerika missiooni teatis JC1067 pärast Euroopa võidupäeva kuulutas: „Sakslastele tuleb selgeks teha, et … nende halastamatu sõda ja natside fanaatiline vastupanu hävitasid Saksamaa majanduse ning muutsid kaose ja kannatused möödapääsmatuks … Sakslased ei pääse vastutusest selle eest, mida nad on iseendale kaela tõmmanud. Saksamaad ei okupeerita kui vabastatud, vaid kui lüüasaanud vaenulikku riiki.” Sõjajärgsete planeerijate kõige suurem mure oli, kuidas tagada, et Saksamaa ei hakkaks militaristide kihutusel kasutama taas oma võimsust, et alustada Euroopas sõda. Ja nii ameeriklased kui ka britid mõtlesid probleemile, kuidas lahendada vahekord NSV Liiduga, kui Saksamaa on võidetud.
Kahe viimase sõja-aasta jooksul oli Franklin Roosevelti üks lemmikfinantsiste, USA rahandusminister Henry Morgenthau, kes oli 1930. aastatel arendanud välja paljud uue kursi poliitikad, koostanud plaani. Morgenthau tahtis jagada Saksamaa väikesteks regioonideks, riisuda täielikult paljaks igasugusest tööstusest ja suutlikkusest toota tänapäevaseid relvi ning muuta riik agraarseks, pöörates Saksamaa talumajandusliku põllunduse teele, et sel ei jätkus jõudu alustada naabrite vastu uut sõda. Kuid kui USA sõdurid ja ohvitserid Saksamaale jõudsid, nägid nad, kui ebarealistlik ja mõtlematult julge see plaan oli. Sõjaministeeriumi vanemametniku John McCloy sõnade kohaselt, kes saadeti pärast Euroopa võidupäeva Trumani isikliku emissarina Euroopasse, olid tingimused „hullud, palju hullemad, kui te kujutledagi suudate” – ja olukorda tuli kiiresti parandada.
Washingtonis mõeldi asi varsti väga mõjuka ja kogenud kaitseministri Henry Stimsoni juhtimisel uuesti läbi, Stimson oli nõustanud USA presidente juba esimese maailmasõja eelsest ajast. Ta ütles Trumanile, et Saksamaa taolist riiki ei saa suruda tagasi põllumajanduslikule tasemele, ilma et tekitaks kasvulava järgmise sõja jaoks. Kui õitseng ühes maailma otsas aitab luua õitsengut teises, nagu ameeriklased kindlalt uskusid, kehtib seesama ka vaesuse kohta. „Pealesurutud vaesus on isegi hullem, sest see hävitab hinge mitte ainult ohvritel, vaid ka alandab võitjat. See oleks täpselt samasugune kuritegu, nagu see, mida sakslased ise … kavandasid oma ohvrite suhtes. See oleks kuritegu tsivilisatsiooni enda vastu … [Morgenthau ettepanekud] on avalik tunnistus selle kohta, et lootus lõpetada sõda mõistliku majandusliku ja poliitilise kokkuleppega on läbi kukkunud.” Trumanile oli midagi samasugust öelnud ka üks tema ametieellasi, president Herbert Hoover, kui nad kohusid pärast võitu Valges Majas. „Sa võid saada kättemaksu või rahu, kuid mitte mõlemat.”7 Truman jõudis otsusele. Ta heitis Morgenthau plaani kõrvale ja peagi ka Morgenthau enda, lastes ta tseremoonitsemata lahti. President läks koguni nii kaugele, et iseloomustas Morgenthaud kui „puupead ja tobu, kes ei tea ööd ega mütsi”. See oli ilmselgelt läbinisti julm, sest isegi kui Morgenthau ei teadnud Saksamaast kuigi palju, siis tundis ta eduka pankurina kindlasti raha.
Britid olid juba jõudnud samale järeldusele: karistav rahu oleks kohutav ja jätaks Euroopa laastatuks, võimetuna taastuma. Välisministeeriumisse tulnud kabineti märgukiri selgitas asja: „Kui me ei tee abistamiseks midagi, võime järgmisel talvel kaotada selle, mille võitsime eelmisel kevadel sedavõrd kohutava hinnaga … Meeleheitel inimesed kalduvad hävitama oma ühiskonna struktuuri, et leida vrakirisudes mingit lootuse aseainet. Kui laseme … [Saksamaal ja Euroopal] nälga ja külma jääda … [kaotame] osa selle korra alustest, millest sõltusid lootused maailmarahule.” Venelased nägid asju sootuks teisiti. Nõndanimetatud suures isamaasõjas oli surma saanud kakskümmend viis miljonit Nõukogude kodanikku, kaheksa miljonit neist olid sõdurid. Sakslased olid oma teel läbi tuhandete Venemaa, Ukraina ja Valgevene külade vägistanud ja rüüstanud. Nüüd pidi löödud Saksamaa maksma oma kuritegude eest reparatsioone ning kaotama võimaluse kunagigi veel haududa sõda NSV Liidu vastu. Nõukogulaste jaoks oli Saksamaa ja ülejäänud Euroopa, eriti aga Lääne-Euroopa taassünd kõrvalise tähtsusega; veel üks põhjus, miks sõjaaegsete liitlaste suhted lagunesid koost, lõpetades nende mõistuseabielu. (5)
Sõja lõpul polnud lääneliitlastel selget ettekujutust, mida nad võiks või peaks Saksamaaga ette võtma. George Kennan, riigidepartemangu tähtsamaid poliitikategijaid sõjajärgsel perioodil, on hiljem meenutanud: „Tol hetkel, kui me võtsime … vastutuse, ei olnud meil mingit programmi majanduse taastamiseks oma tsoonis.” Kuid kuni nad asjade üle järele mõtlesid, halvenes saksa rahva olukord veelgi. Paljude ellujäänute jaoks olid sõjajärgsed kuud hullemad kui sõja ajal kogetu. Alates 1943. aasta lõpust, mil paljud sakslased hakkasid mõistma, et nad on sõda kaotamas, muutus Saksamaal üldlevinuks lause: „Nautige parem sõda, rahu saab olema kohutav”. Kehv saak, lõhutud transpordiühendused ja kuri talv olid laastanud juba niigi napid toiduvarud. Jagamine neljaks okupatsioonitsooniks – Ameerika, Briti, Prantsuse ja Nõukogude vahel – oli otsustatud juba Jalta konverentsil 1945. aasta veebruaris. Selleks ajaks oli võit Euroopas kindel, kuid keegi ei teadnud täpselt, kuhu ja millal liitlaste väed jõuavad, kui Saksa vägi lõpuks alla annab. (6)
Toidupuudus oli kõige teravam Briti okupatsioonitsoonis. Britid okupeerisid Saksamaa tööstuskeskust, kuid seal oli vähe põllumaad. See kant ei suutnud end ise toita ja sõltus Saksamaa põllumajanduslikes piirkondades, nüüd NSV Liidu võimu all olevates Tüüringis, Saksimaal ja Pommeris toodetavast toidust. Briti välisministeeriumi märgukiri Churchillile veidi enne tema ametist lahkumist hoiatas, et „Saksamaa viletsus saab olema suur, millist pole nähtud keskajast saati”. Ja nii ka läks. (7)
1945.–46. aasta talvel valitses Saksamaal üleüldine nälg, kõige hullemini kannatas aga Briti okupatsioonitsoon. Montgomery oli sõja lõpus öelnud, et tal on sakslaste vastu vähe kaastunnet, kui nad nälgivad, sest nad on ise selles süüdi. Kuid hiljem, kui ta oli näinud oma silmaga alatoitluse tagajärgi, muutis ta meelt. 1946. aasta alguses saatis ta ministrite kabinetile pakilise märgukirja, et kui ei saadeta lisatoitu, järgneb katastroof. „Näljahäda tingimused võtavad sellise ulatuse, mida tsiviliseeritud inimesed ei saa sundida peale oma löödud vaenlasele,” ütles ta. Umbes samal ajal saatis kindral Lucius Clay, Montgomery USA ametikaaslane, samasisulise telegrammi oma ülemustele Washingtoni. „Veidi külma ja nälga … [on] hädavajalik, et panna saksa rahvas mõistma nende põhjustatud sõja tagajärgi,” kirjutab ta, „kuid need … kannatused ei tohi ulatuda määrani, mis toovad kaasa nälja ja haigused.” Clay ütles ka Londoni ametnikele, et Briti okupatsioonitsoonis jagatavad toiduratsioonid „võimaldavad vaevu elu sees hoida.” (8)
ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsioon, mis toitis pagulasi sundsiirdlaste laagrites Saksamaal, kuid mitte Saksamaa kodanikke, soovitas, et töötav täiskasvanu