nad rahule,” ütles ta Beriale pärast Kurtšatoviga kohtumist. „Me jõuame nad alati ka hiljem maha lasta.” (9)
Stalin tekitas teistes suure kolmiku juhtides tahtmatut lugupidamist kui mitte imetlust. Ta pidas Franklin Roosevelti ja Winston Churchilli põhimängijateks, kellega võis asju ajada enam-vähem võrdsel alusel. Nende järeltulijaid ta aga põlgas. Harry Truman oli tema arvates „lärmaks poodnik”, kes näitas üles vähe arukust. Samuti Clement Attlee, Stalin pidas Suurbritannia uut peaministrit kergekaallaseks – narriks, kes ei ta, kuidas kasutada võimu. Ta lihtsalt ei suutnud mõista, kuidas Churchilli annete ja suurusega kuju oli kaotanud 1945. aasta juulis Suurbritannia üldvalimised, mis oli veel üks põhjus „kodanliku demokraatia” umbusaldamiseks. (10)
1946. aasta alguseks oli Stalin võidukast triumviraadist ainukesena võimul. Kuid kuuekümne seitsme aastasena polnud ta enam see mees, kes varem. Vahe Nõukogude propaganda loodud kangelaskuju ning kommunismiusu ülempreestri ja Kremlis oleva põdura olekuga mehe vahel oli suur. Nooruses oli Stalin olnud kena, isegi silmatorkavalt kena, kuigi suurtes inimrühmades mitte kuigi väljapaistev või muljetavaldav. Kuid nüüdseks nägi ta välja lühem, kui tema 160 sentimeetrit oleks seda eeldanud, ja tal oli kujunenud esiletükkiv vats, mida ei suutnud varjata ei kottpüksid ega nelinurksed vabalt langevad hallid frentšid. Isegi ametlikel puhkudel, kui ta kandis kaubamärgina valgeid univorme, mille ta oli ise enda jaoks kujundanud, nägi ta välja lihav. Ta niheles ning kärbunud vasak käsi rippus kangelt küljel. Lapsepõlves põetud rõugete armid tema nahal tulid järjest rohkem esile. Stalini vurrud olid hõredad ja nikotiinilaikudega, mis olid jäänud piibust, mida talle meeldis täita paberossitubakaga. Tema hambad olid inetut värvi ning silmad sealt, kus kunagi hõõgus merevaik, kollased – kuid need süttisid endiselt ähvardava ja vihase tulega, kui ta kuulis midagi, mis talle ei meeldinud.
Nõukogude juht oli endiselt fenomenaalselt nutikas ja luges ahnelt kõike alates Venemaa ja Euroopa ajaloost kuni Ameerika luuleni. Kui ta tähelepanuväärne mälu ka pisut tuhmuma hakkas, oli see endiselt väga võimas. Tal näis kohane tsitaat alati käepärast olevat. Mõni kuu varem oli ta Jalta konverentsil ühel seltskondlikul koosviibimisel tsiteerinud Ameerika delegatsioonile pikalt nii Walt Whitmanni kui ka statistikapoognaid USA terasetoodangu kohta. Stalin oskas välismaistele juhtidele ja diplomaatidele võimsalt muljet avaldada, ta oli põrgulikult nutikas, nagu ütles Truman, kes ilmselt ei teadnud, mida generalissimus oli temast arvanud.
Anthony Eden, kes oli näinud Stalinit osalemas kõigil sõjaaja konverentsidel, ütles sõja lõpu poole, et ta võiks määrata Stalini pealäbirääkijaks suvalisele konverentsile ükskõik millisesse delegatsiooni: „Ta ei vihastanud kunagi. Ta isegi ei ärritunud peaaegu kunagi. Ta saavutas soovitu paljude peente nõksudega, näimata seejuures kangekaelne.” Edeni kõige tähtsam ametnik Sir Alexander Cadogan nõustus öelduga. Ta kirjutas oma naisele Jaltast, et Stalin oli suurest kolmikust kõige muljetavaldavam. „Ta istus seal esimesed poolteist tundi või nii sõnagi ütlemata. Keegi ei oodanud, et ta teeks seda. President [Roosevelt] lõhverdas, PM [Churchill] õitses, kuid Joe lihtsalt istus seal, jättis kõik meelde ja pigem lõbutses. Kui ta vahele lõikas, ei kasutanud ta kunagi liigseid sõnu ja rääkis ainult asjast.” Ametlikul puhul umbes samal ajal kirjutas Cadogan Stalinist lihtsalt, et ta oli suur mees.
Stalin oli alati olnud kannatlik. Tõustes järk-järgult kommunistlikus parteis ja riigis absoluutse võimu juurde, kalkuleeris ta alati ja oskas oodata tegutsemiseks õiget hetke. Kuid vanemas eas oli ta tihti äkiline, ärrituv ja ettearvamatu. „Viimastel aastatel hakkas Stalin nõrgenema,” ütles Molotov, tema aastakümnete pikkune ustav teener. „Skleroos tabab aastatega eri määral kõiki, kuid tema puhul oli see märgatav.” Ta kaotas kannatuse ja muutus upsakaks, mis pole riigimehe puhul hea omadus. Stalini teine käsualune Nikita Hruštšov nõustus, et pärast sõda polnud ta pea päris korras … Ta oli väga närviline. Kõige ohtlikumad olid tema viimased aastad. Ta kõikus äärmuste vahel. Stalin suutis endiselt võluda ja manipuleerida, kuid nüüd muutus ta järjest autokraatlikumaks. (12)
Ta ei taotlenud enam midagi muud kui ainuvalitsust. Isegi 1930. aastate suure puhastuse ajal ja sõja-aastatel kalduti kollegiaalse valitsemisviisi poole. Nüüd Stalin lihtsalt andis juhiseid. „Mõnikord, kui jutt talle meeldis, siis ta kuulas, mida teised rääkisid,” meenutas Hruštsov, „muul juhul ta aga urhatas nende peale ja sõnastas kohe, kellegagi nõu pidamata, ministrite nõukogu otsuse, misjärel dokument avaldati. See oli täiesti meelevaldne valitsusviis.”
Ta huvitus sügavalt oma lähikondlaste eraelust, kuid ajaga irdus ta tavamaailmast ja Vene rahvast järjest rohkem ning piirdus suhtlemises ainult valitseva eliidi teiste liikmetega. „Ta ilmus sageli ette teatamata kellegi koju ja püüdis välja selgitada, milline hierarhia neil perekonnas valitseb,” on meenutanud Lavrenti Beria poeg Sergo Beria, kes osales sageli nendel visiitidel. „Ta hoolitses, et tema alluvate perekonnad ei näeks teineteist liiga sageli – Stalin kartis, et sõprused võivad viia temavastaste liitude moodustamiseni. Ta ei lasknud neil eemalduda isegi mõneks tunniks, ilma et oleks teadnud, kus nad on. Ükskõik kui pikk vestlus nende vahel tekitas temas kahtlust. Talle ei meeldinud, kui nad õhtuti oma kodus pidusid pidasid. Iga koosviibimine, kus ta ise kohal ei viibinud, oli kahtlane.
Stalini seltskonnaelu piirdus tema „äripartneritega”. (13) Mõni kord nädalas einestasid Stalini seltsis Kremli võimukandjad ja mõnikord külalised ka mujalt, enamasti Ida-Euroopa kommunistlikest parteidest; kokku saadi tavaliselt Kuntsevos, tema suvilas, mis asus Moskvast umbes viisteist kilomeetrit lääne pool. Osalemisest keeldumine oli mõeldamatu. Nagu üks Stalini biograafe seda nimetab, segunesid „söögitoavalitsuses” töö ja lõbu. Need olid võikad bakhanaalid, kus Stalini semusid rituaalselt alandati, pakkumaks punasele tsaarile meelelahutust. Kuid need kokkusaamised võisid olla ka surmtõsised. Kord pärast sellist joomatuuri oli Hruštov koos teise parteijuhi, plaanikomitee juhi Georgi Malenkoviga tagasiteel oma Moskva korterisse. Silmanähtava kergendusega oli ta vajunud istmele ja sosistanud: „Keegi ei tea kunagi, kas ta läheb koju või vanglasse.” (14)
Vanemaks saades muutus Stalin õelaks oma kaaskonna suhtes, meeste vastu, kes olid – muidugi pärast teda ennast– kõige võimukamad inimesed Nõukogude Liidus ja tekitasid hirmu omaenese alluvates.
Ta oli alati nõudnud oma alluvatelt kuulekust ja lõputut ohvrimeelset tööd, aga aja kuludes hakkas ta nõudma ka ülimat orjameelsust. Pärast sõda võttis ta pikki puhkusi ja viibis kolm või neli kuud aastas pealinnast eemal, tavaliselt Sotšis või Krimmis. Need eemalviibimised ei pakkunud tema Kremli lähikondlastele tingimata kergendust, sest Moskvast eemal olles oli juht sageli eriti tujukas ja raske ning alandas neid kaugelt telegrammitsi saadetud noomitustega. Kui juht oli linnast ära, õppisid nad olema veelgi ettevaatlikumad.
Euroopa võidupäevale järgnenud kuudel ja kogu 1946. aasta jooksul oli Stalin Molotovi peale vihane. Molotov oli ustav kommunist juba revolutsioonieelsetest aegadest, Lenin kasutas tema kanguse ja formaalsuse tõttu mehe kohta hüüdnime Raudperse. Terane vaatleja Lev Trotski, kes Molotovi jälestas, kirjeldas teda kui keskpärasuse kehastust. Sellegipoolest peeti Molotovi – ainukest meest, kes oli surunud kätt Hitleri, von Ribbentropi, Churchilli, Roosevelti, Trumani ja Mao Zedongiga – kõige tõenäolisemaks kandidaadiks juhi kohale, kui Staliniga peaks midagi juhtuma.
Lääne ajakirjanduses hakkasid ilmuma kõlakad, et suure diktaatori tervis käib alla. Üks Norra ajaleht nimetas Molotovi NSV Liidu teiseks kodanikuks. Väike nupuke 1945. aasta 3. detsembri New York Timesis väitis, et Nõukogude poliitbüroo saatis Stalini puhkusele ja Reutersi teade samast päevast kuulutas, ekslikult muidugi, et ajakirjanduse tsensuuri lõdvendamise taga NSV Liidus on Molotov. Sellest piisas, et Stalin asuks Molotovi paika panema.
Sel ajal oli võim poliitbüroos jagatud nelja tähtsaima Stalinile alluva liikme vahel: Molotov, Malenkov, Beria ja kaval Armeenia majandusmees Mikojan. Kaks päeva pärast New York Timesi nupukese ilmumist saatis Stalin neile Krimmist salvava telegrammi, milles ta süüdistas Molotovi, et too laseb välisajakirjanduses avaldada vale suunitlusega artikleid, mis sisaldavad pilkeid Nõukogude valitsusese kohta. Sellest eraldi kirjutas ta ülejäänud kolmikule, aga mitte Molotovile:
„Kellelgi meist ei ole õigust muuta poliitikat ühepoolselt, kuid Molotov on võtnud omale sellise õiguse.