(3)
ADP varustati relvadega, et luua kolme tuhande võitlejaga partisanirühm, mis pidi hiljem kasvama üle Rahvaarmeeks. Kuid et varjata selle päritolu, nõudsid Kremli ametnikud, et „varustus peab olema välismaine”. Pişəvərile anti miljon dollarit konverteeritavas valuutas, mis oli sel ajal Moskva jaoks suur summa. Novembri lõpuks kandis ADP Kremlile uhkusega ette, et on loonud kolmkümmend üksust, igaühes sada meest, varutud on 11 000 vintpüssi, 1000 püstolit, 400 kuulipildujat, 2000 granaati ja rohkem kui miljon kuuli, ning mehed on „valmis võitlema ükskõik kellega, kes seisab teel … Aserbaidžaani autonoomia saavutamisel.” (4)
Riigipööre üllatas Iraani asereid, kellest enamik polnud kuigi rahvusmeelsed. Vaesus, eemalviibivate maaisandate saamahimu ja veenappus olid märgatavalt pakilisemad mured, nagu teatasid Moskvale selle enda agendid ja kohapeal viibivad sõjaväelased. Iraani valitsejad, sealhulgas endine šahh olid aeg-ajalt üritanud keelata turgi keelt, mida sügavasti põlati, kuid neist seadustest ei hoolitud kuigivõrd. Iraani arvukad rahvad olid sajandeid omavahel üsna hästi läbi saanud. Juba sajandeid polnud mingit verevalamist olnud. Samas venelasi kartsid kõik selle kandi rahvad, mitte ainult aserid. Tõsi, Teherani valitsejad olid kaugel ja hoolisid aserite tunnetest vähe, kuid vähemasti olid nad moslemid. Kui mitte arvestada kommuniste ja mõningaid Tabrīzi rahvusäärmuslasi, tundsid vaid vähesed inimesed sidet teiselpool NSV Liidu piiri elavate aseritega, kes edendasid oma elu jumalat salgava ja patuse Nõukogude võimu all.
Biriya teadis, et temal ja nõukogulastel saab olema raske südameid ja mõistusi ADP poolele üle võita. Üsna varsti pärast võimuhaaramist võttis ta appi tavapärased veenmismeetodid. Hõimujuhid ja väljapaistvad isikud, kel oli julgust vastu hakata, pandi vangi ja mõni ka tapeti. Vastalised sunniti kiiresti vaikima.
Üks väheseid õhtumaalasi, kes nägi lähenevat võimuvõttu ette, oli John Wall, Briti konsul Tabrīzis. Wall oli jälginud vägede liikumist ja kohvikujutte turul ning saatnud Londonisse hulga hoiatavaid telegramme, millele ta sai harva vastuseid – kuni riigipöördeni. Nüüd oli ta tuleviku osas pessimistlik. Ta nägi, kuidas tema Nõukogude ametikaaslane käitus pigem kui mõni Balti riigi komissar, mitte välisriiki saadetud diplomaat. „Venelased on kindlamad kui kunagi oma otsuses säilitada provintsis ülemvõim,” teatas ta detsembri keskel. „Teheraniga ei ole raudteeühendust, kuid Bakuuga on ja sinna „autonoomne” Aserbaidžaan suundubki … [see] tundub olevat pigem Venemaa kui Iraani osa.”(5)
Stalin ei hoolinud aserite rahvuslikest pürgimustest karvavõrdki. Ta jälestas neid ja pidas seda väiklaseks šovinismiks. Kui keegi tema alamatest Nõukogude vabariikides autonoomiat nõudlema hakkas, oli ta esimene vaistlik reaktsioon jõhkrate repressioonide alustamine. Stalini rahvusküsimuse lahendamise põhiviis oli kiskuda välja terve rahvas ja küüditada see õppetunni andmiseks kodumaast tuhandete kilomeetrite taha võõrale alale. Just nii käitus ta kasahhide, kalmõkkide, tšetšeenide, tatarlaste ja paljude teistega, mõrvates teel paljusid. Kuid kui talle sobis, oli ta valmis kasutama rahvustundeid ja mängima rahvuspoliitikal. Stalinil polnud kunagi eesmärki anastada Iraani ala ja kehtestada seal nõukogude kord, nagu ta oli teinud Ida-Euroopas. Tema peamine eesmärk seal kandis oli lihtsam ja palju mõõdukam: ta tahtis saada Lõuna-Aserbaidžaani naftakontsessiooni. Tema liitlased, Suurbritannia ja USA, olid lõpetanud teise maailmasõja, omandades naftapuurimisõigused riigis, mis oli saamas maailma suurimaks naftatootjaks, ja ta mõistis, et kui ta ei esita oma nõudmist praegu, jääb NSV Liit nendest ilma. Seega oli ta naftaväljade saamiseks valmis hirmutama iraanlasi ja riskima lääneliitlaste raevuga. See oli maailma esimene naftakriis.
Iraan oli suurema osa teisest maailmasõjast veetnud NSV Liidu ja Suurbritannia okupatsiooni all. Kõik liitlased pidasid Iraani oma võitluses Natsi-Saksamaa vastu elutähtsaks. Pärast seda, kui sakslased tungisid 1941. aasta juunis Nõukogude Liitu ja Hitleri vastu moodustati nn suure kolmiku liit, vedas USA suurema osa NSV Liidule tarnitavast varustusest Pärsia lahte. See oli ilmne varustustee ja eluliin, ilma milleta ei oleks NSV Liit püsima jäänud, nagu nentis vastu tahtmist isegi Stalin. See algas nirena, kuid kui Ameerika pärast Pearl Harbourit sõtta astus, saadeti Lõuna-Iraani relvi, lahingumoona, seadmeid ja igat laadi sõjavarustust, samamoodi toitu. Sealt viidi see teid pidi NSV Liitu, millel oli Iraaniga 1700 km pikkune piir.
Liitlaste algne mure oli, kuidas saavutada Iraani erapooletus sõjas Saksamaaga. Selle valitseja, šahh Rezā Pahlavī, ning teda ümbritsev sõjaväelaste ja suurnike klikk olid üsna natsimeelsed. 1930. aastatel oli Iraan arendanud Saksamaaga tihedaid kaubandussidemeid ning Teheranis oli sadu Saksa ärimehi, poliitilisi nõustajaid ja luurajaid. Augustis 1941 avaldasid Suurbritannia ja Venemaa koos šahhile survet, et ta sakslased välja saadaks, kuigi nad teadsid, et ta tõrgub nõustumast. Nagu India ministeeriumi ametnikud Suurbritannia välisministrile Anthony Edenile ütlesid: „Kõige suuremat tulu tõuseks šahhi kõrvaldamisest.” (6)
Vene vägi sisenes Iraani põhjast ja britid lõunast. Iraani vägi loobus vastupanust. 16. septembril loobus šahh troonist oma poja, kahekümne ühe aastase kogenematu Mohammed Rezā kasuks, keda isa oli sinnamaani poliitikast ja igat laadi avalikust elust eemal hoidnud. Uue šahhi esimesi ettevõtmisi oli sakslaste väljasaatmine. Iraanlastel ei olnud tõenäoliselt kahju näha lahkumas oma korrumpeerunud, meelevaldset ja lodevat valitsejat, kes oli ise seitseteist aastat varem haaranud võimu sõjaväelise riigipöördega ja kelle vastased kippusid „kaduma”. Kuid viisi, kuidas ta lahkus, pidasid iraanlased enda jaoks solvavaks ja välist sekkumist pandi väga pahaks, eriti linnakeskklassi hulgas.1
Seitsmekümnetuhandeline Nõukogude vägi hõivas Lääne- ja Põhja-Iraani mõne nädalaga, valvates varustusteid ja kasutades Tabrīzi oma baasina. Umbes viiskümmend tuhat Briti sõdurit kontrollisid riigi lõunaosa, elutähtsaid Pärsia lahe sadamaid ja Teherani ümbrust. Šahh kirjutas alla kolmikkokkuleppele, andes sellega okupatsioonivägedele ulatuslikud õigused Iraani turvalisuses ja kaitseküsimustes ning sisepoliitikas, kuid ainult sõja kesteks. Kokkuleppe kohaselt pidid okupatsioonijõud kuue kuu jooksul pärast sõja lõppu lahkuma. Pärast võidupäeva võtsid iraanlased poliitilise võimu riigis enda kätte tagasi ja soovisid näha võõrvägede kiiret lahkumist.
Kolm kuud pärast Jaapani lüüasaamist hakkasid britid oma garnisoni kokku tõmbama, kuid venelased jäid võimutsema. Sõja ajal olid okupatsiooniväed üldjoontes hästi läbi saanud. Näiteks ülistas Briti Tehreani saadik Sir Reader Bullard oma teadetes nõukogulaste püüdu aidata nälja ajal toita nende okupeeritud alale jäänud elanikkonda. Pärast sõda kerkis kiiresti pinnale aga umbusk. Tundus, et Suurbritannia ja Venemaa mängivad Kesk-Aasia mõjuvõimu peale taas 19. sajandi Suurt mängu. Seda kiplinglikku pilti muutis siiski uus mõjur: esimest korda andsid oma kohalolu Iraanis ja kõikjal mujal Lähis-Idas tunda Ameerika Ühendriigid.
Enne teist maailmasõda polnud USA-l Iraaniga peaaegu mingisugused kaubandussidemeid ja diplomaatilised suhted olid kõige madalamal tasemel. 1936. aastal sattusid isegi need ohtu, kui Iraan kutsus peaaegu aastaks tagasi oma saadiku; see oli tingitud vaidlusest, mis järgnes New York Daily Heraldis ilmunud artiklile, kus šahh Rezā Pahlavī kohta öeldi, et tal on halvad kombed ja teda võrreldi tallipoisiga. Muidu mainiti riigidepartemangu analüüsides Iraani harva. 1943. aastal teatas aga president Franklin Roosevelt, et Iraani turvalisus ja õitseng on USA tulevaste strateegiliste vajaduste valguses esmatähtis. 1944. aasta lõpuks oli Iraanis üle viie tuhande ameeriklase – tehnikud, insenerid, majandusinimesed, poliitilised ametnikud ja luurajad. Mõni neist tegeles NSV Liidu abistamise Lend-lease’i programmiga, teised samahästi kui juhtisid Iraani rahandust ja tervishoidu. Nagu riigidepartemangu Lähis-Ida divisjoni juht Wallace Murray hooples: USA on peagi olukorras, kus ta muljetavaldava nõunike hulga kaudu tegelikult valitseb Iraani. (7)
USA mõju Iraanis muserdas Briti vana kooli ametnikke, kes nägid selles õigustatult Suurbritannia maine allakäiku. Bullard saatis hulga pahaseid telegramme, milles ta kaebas pealetükkivate ameeriklaste labasuse ja eneseupitamise üle, kes ei teadnud, kuidas Pärsia suurnike ees käituda. Kuid ameeriklaste tulek tegi väga murelikuks ka nõukogulased, eriti Stalini, kes adus nüüd, et USA on uus võimas võistleja aladel, kus Venemaa on ajalooliselt nõuelnud oma huvisid.
Stalin mõistis, et pärast sõja lõppu võivad