käes, ettevõttele kuulus Âbādānis asuv maailma suurim rafineerimistehas. Nõukogude luure teadis, et 1943. aasta septembris olid kaks USA naftaettevõtet – Standard Oil of New Yersey ja Sinclair Oil – alustanud Iraani valitsusega salaläbirääkimisi naftakontsessiooni saamiseks Lõuna-Iraanis.
Beriale tegi veelgi rohkem muret luureinfo, et teised liitlased püüdsid kõigiti takistada NSV Liidule puurimisõiguste andmist põhjas. 1944. aasta suvel teatas ta Nõukogude poliitbüroole: „Britid ja tõenäoliselt ka ameeriklased töötavad salaja selle nimel, et meile naftavälju ei antaks.”
Septembris saatis Stalin Teherani naftaläbirääkimistele ühe oma soosikutest, asevälisminister Sergei Kavtaradze. Läbirääkimised ei läinud hästi. Vastavalt venelaste üleskirjutusele tema vestlusest šahhiga alustas Nõukogude ametnik kaebustest, et neid ei rahulda kahe riigi vaheliste suhete praegune olukord. Ta nõudis kui „oma õigust” kohe jõustuvat litsentsi, mis annaks NSV Liidule õiguse otsida viie aasta jooksul Iraani Aserbaidžaanis naftat. Talle öeldi ära ja teatati, et naftakontsessioonide osas ei tehta mingeid otsuseid enne, kui sõda on läbi. Kavtaradze sai äärmiselt pahaseks ja süüdistas Iraani NSV Liitu diskrimineeriva ühepoolse poliitika ajamises. Hiljem ütles ta Iraani peaministrile, et sel otsusel saavad olema „õnnetud tagajärjed … Te olete NSV Liidu suhtes ebalojaalsed ja ebasõbralikud”. On üsna kahtlane, kas ta oleks peenema käitumise puhul suuremat edu saavutanud. Iraanlased olid otsustanud mitte anda NSV Liidule võimalust alaliselt kanda kinnitada. (9)
Stalinit ei üllatanud, et ta emissar naasis koju tühjade kätega. Siiski ei teinud ta midagi kiirustavat, et saada NSV Liidu lõunapiiril naftavälju, mis, nagu ta arvas, oleks andnud talle puhvetsoonina piiri kindlustamisel veel ühe edemuse. Selles järgus oli palju tähtsam eesmärk võita sõda ja säilitada head suhted lääneliitlastega. Kuid mõni nädal pärast Saksamaa alistumist NSV Liidu ees algasid nõukogulaste sellesuunalised pingutused taas. Kavtaradze saadeti uuesti Teherani läbi rääkima, kus talle taas ära öeldi. Nüüd ütles Iraani valitsus, et medžlis teeb otsuse pärast uusi valimisi ja võõrvägede lahkumist Iraani pinnalt. See õhutas nõukogulasi kasutama ähvardusena Aserbaidžaani separatistide ülestõusu, et Iraanile rohkem survet avaldada ja abitut Cəfər Pişəvərit oma tööriistana pruukida.
Tabrīzi riigipöörde ajastatuse otsustasid Nõukogude juhid Moskvas. See algas, kui Stalin leidis, et iraanlased on juba piisavalt kaua mängida saanud. Ta arvestas, et nüüd, mil sõda on läbi, on tal vähe kaotada, kuigi tuli välja, et ta eksis sügavalt. Lääneliitlased olid kindlad, et Venemaa sekkumine Iraanis on vaid eelmäng täiemõõdulisele sissetungile Lähis-Itta ja Türki, olgugi et selle kohta oli vähe kindlaid tõendeid.
Päev pärast seda, kui Pişəvəri avaldas oma „autonoomia” deklaratsiooni, pöördus Iraan abipalvega Suurbritannia ja USA poole. Nii muutus kohalik vaidlus, mis seni oli käinud põhimõtteliselt vaid nafta üle, potentsiaalselt ohtlikuks rahvusvaheliseks vahejuhtumiks, pannes paika järgnevate aastate külma sõja käitumismustrid. Maailmal tuli tutvuda üliriikidevahelise umbusu ja mittemõistmisega (kuigi see mõiste polnud veel kasutusele võetud, mõlemal poolel olid nõrgad luureallikad, täispuhutud retoorika ja kartus näidata nõrkust). Ameeriklased nõudsid, et nõukogulased lõpetaksid mässuliste toetamise ja võimaldaksid Iraanil taaskehtestada Tabrīzis oma võim. Nõukogulased vastasid, et nende ettevõtmised on hädavajalikud korra tagamiseks ja sealse Punaarmee garnisoni kaitsmiseks.
Nägelemine Iraani pärast oleks peaaegu põhja lasknud Moskvas toimunud välisministrite konverentsi, mis algas nädal enne 1945. aasta jõulusid. Kohtumine pidi lahendama teemad, mis puudutasid rahulepinguid Korea ja Itaaliaga, Ungari, Rumeenia ja Bulgaari uute valitsuste koosseisu ja rahumissiooni koostamist Hiina jaoks. Kuid kui Stalin teatas, et Venemaa ei pea end enam seotuks suure kolmiku Potsdami konverentsil sõlmitud kokkuleppega tõmmata väed Iraanist välja järgneva aasta 2. märtsiks, varjutas Iraani küsimus kõik ülejäänu. Stalin ütles, et kardab „õõnestustegevust ja sabotaaži Bakuus”, kuigi see oli vaid petujutt. Kõik osalised leppisid kokku kohtuda Iraani küsimuse arutamiseks taas uuel aastal, kuid tegelikult jõudsid nad sellega surnud seisu. (10)
Oli siiski keegi, kes ei üritanudki oma viha ja pettumust varjata. USA president Harry Truman oli alates Valgesse Majja kolimisest veetnud kaheksa kuud, et püüda välja mõelda, kuidas nõukogulastega hakkama saada. Ta tunnistas, et oli olnud ebajärjekindel, käitunud isegi vastuoksuslikult, mis oli viinud ta olukorda, kus, nagu ta ühele oma peaabidest pärast jõule ütles, „me võime end leida suvalisel päeval sõjast Iraani pärast”. Nüüd otsustas ta järgida selget joont. 1946. aasta jaanuari alguses kirjutas ta riigisekretär James Byrnesile:
„Venelased on alates Potsdamist tekitanud aina peavalu. Praegune Vene vägede viibimine Iraanis ja tõsiasi, et need õhutavad seal mässu … on solvang, mille taolist ma pole varem näinud. Pole mingit kahtlust … et Venemaa kavandab sissetungi Türki ning Musta ja Vahemerd ühendavate väinade hõivamist … Kui Venemaale ei näidata raudset rusikat ega öelda karmi sõna, on tulekul järgmine sõda. Ainus keel, mida nad mõistavad, on „mitu diviisi teil on?”. Arvan, et me ei peaks rohkem kompromissidega mängima … Olen tüdinud nõukogulaste nunnutamisest.”
Ajaloo kõige hävitavama sõja aegsetel partneritel oli läinud vaid kuus kuud, et muutuda vaenlasteks – selleks jäid nad järgnevaks neljaks aastakümneks. (11)
2.
Ameerika sajand
„Sõda on põrgu … kuid Ameerikal on sõjast põrgu,” ütles läbinägelik kolumnist Walter Lippmann peagi pärast Jaapani üle saavutatud võitu. USA teise maailmasõja kogemus oli täiesti erinev kõikide teiste sõdinud riikide omast. Viimased olid talunud suuremaid raskusi ja kaotanud ilmselgelt rohkem elusid. Kuid Ameerika oli ainuke riik, mis väljus sõjast paremas olukorras, kui oli sinna 1941. aastal astunud.
Keegi ei olnud üritanud riiki sisse tungida ja seda hõivata, ühtki linna ei olnud puruks pommitatud. Ameerika maakohtades ei olnud halavaid põgenikke, kes otsisid meelheitlikult toitu ja varjualust, nagu suuremas osas Euroopast ja Aasiast. USA mandrialal ei olnud ühtki otsest sõjategevuse ohvrit. Umbes 420 000 teenistuses hukkunud või teadmata kadunuks jäänud ameeriklast oli üsna mõõdukas hulk, arvestades, et sõda käis kolmes maailmajaos. Suurbritannia kaotused, 330 000 teenistuses olnut, olid muidugi väiksemad, kuid selle elanikkond on vaid pool USA omast. Ja USA ning Suurbritannia kaotused kokkupanduna olid ikkagi väiksemad kui NSV Liidu kaotused ainuüksi Leningradi blokaadi ajal. (1)
Ameerika majandus õitses nagu ei kunagi varem. Aasta SKP 1940. ja 1945. aasta vahel kahekordistus 102 miljardilt dollarilt kuni 214 miljardi dollarini. Töötus langes 14,6 %-lt ajalooliselt madala 1,2 %-ni. Sõda vedas USA depressioonist välja. Muidugi oli mõnele kaubale, näiteks piimale, suhkrule, bensiinile, rehvikummile, mõningatele lihaliikidele ja taimeõlile ning isegi kirjutusmasinalindile kehtestatud normid, kuid enamiku inimeste elustandard tõusis märkimisväärselt, sest sissetulekud kasvasid üle 50 %. Sõda ühtlustas majandust, mis oli USA majanduses ajalooliselt ebatavaline. 5 % rikkaimate sissetulek langes peaaegu viiendiku võrra ja jäi selliseks, kuni vahe vaeseimatega hakkas 1970. aastatel taas suurenema.
Ameerika oli maailma viljaait ja tööstus. 1946. aasta alguses toodeti USAs kaupu rohkem kui kogu ülejäänud maailmas kokku. Sõja ajal oli USA loonud uue rahandussüsteemi, mis tagas, et USA dollarist sai maailma peamine kaubavahetuse vääring ja see kestab ka kahekümne esimesel sajandil. Enamik ameeriklasi ei uskunud mitte ainuüksi seda, et USA sõdurid olid sõdinud kõige rohkem ja võitnud sõja, vaid arvasid ka õigustatult, et Ameerika raha oli liitlasi aidanud muus osas.
Sõjajärgselt vajasid ameeriklased esialgu veidike aega, et võitu tähistada. Pärast seda olid nende nõudmised endiselt lihtsad. Presidendi nõunik Dean Acheson, kellest sai kolm aastat hiljem riigisekretär, ütles otse ausalt välja: „Ma võin selle panna kolme lausesse, mida USA rahvas välispoliitikalt ootab. 1. Tooge poisid koju. 2. Ei mingit Jõuluvana mängimist. 3. Ärge laske end narrida.” Lisaks tahtsid nad turvalisust, mida rikkus võis anda.
Enne teist maailmasõda asus ainukene tõsiselt võetav USA sõjaväebaas väljaspool kodumaad Filipiinidel. Kuid Pearl Harbour