hoidis Nõukogude võim kinni relvade toel saavutatust.
Ida-Euroopa ei olnud USA või Suurbritannia „ära anda”. Nõukogude väed olid suurema osa sellest alast juba hõivanud. Ei Jalta konverentsi ajal, mis toimus enne Saksamaa alistumist, ega ka hiljem ei oleks saanud lääs selle ala päästmiseks midagi ette võtta. Jaltas, viis kuud enne tuumapommi katsetamist, arvasid ameeriklased, et nad vajavad Jaapanisse tungimiseks nõukogulaste abi.
Lääneliitlased polnud kaugeltki mitte naiivsed, pigem küünilised. Nad lasid venelastel idarindel võidelda ja surra, et D-päeva saabudes hukkuks vähem Ameerika ja Briti sõdureid. Mida kaugemale Churchill ja Roosevelt Prantsusmaale tungimist edasi lükkasid, seda rohkem alasid hõivas idas Nõukogude armee. See oli otsekohene ja kaalutletud arvestus: mida rohkem hukkus venelasi, seda rohkem jäi ellu britte ja ameeriklasi. Kes julgeb öelda, et neil ei olnud õigus? 1946. aastal ja veel aastaid hiljemgi on poliitikud ja ajaloolased arvanud, et lääne juhid olid olnud realistlikud ja praktilised. Selline sõjajärgne kokkulepe oli parim, mis nad saavutada võisid, ja Hitleri alistamise eest piisav hind. Lääneliitlaste arvustajad pole kunagi suutnud näidata, mil viisil oleksid nad võinud saavutada soodsama kokkuleppe ja mida oleksid nad pidanud tegema, et vältida Nõukogude ülemvõimu Ida-Euroopas.
Mõni sõna ka geograafia ja terminite kohta. Olen täiesti teadlikult võtnud selles raamatus vabaduse kasutada vaheldumisi termineid Ida-Euroopa ja Kesk-Euroopa. Ma ei soovi kellegi varvastel tallata. Sellest, mida tähendab Kesk-Euroopa, kus see lõppeb ja kust algab Ida-Euroopa, on kirjutatud terveid raamatuid. Minu jaoks tähendavad need siin raamatus üht ja sama puhtalt selleks, et vältida sõnakordusi, kus see võimalik on. Sama kehtib Nõukogude Liidu, NSV Liidu ja Venemaa kohta. Olen täiesti teadlik, et Vene ei ole seesama, mis Nõukogude. Kasutan neid vabalt puhtalt stiili huvides. Kirjutan siin peamiselt külmast sõjast, mis algas mõni kuu pärast ajaloo kõige hävitavama sõja lõppu. Nälja ja haiguste kõrval oli 1946. aastal enamiku inimeste suurim hirm uus üleüldine sõda, sedapuhku Saksamaa alistanud liitlaste vahel. Külm sõda ei olnud kuidagi välditav, sest erinevused lääne ja Stalini-taolise mehe diktatuuri vahel olid sedavõrd suured, et kestev koostöö ja usaldus polnud kunagi tõsiselt võetavad. Nagu ma näitan, komistasid juhid ja nende rahvad arusaamatustele ja mõnikord tahtlikule poliitikale, võistlevatele aadetele, põrkuvatele huvidele ja pürgimustele, millel olid mitme põlvkonna vältel kohutavad tagajärjed miljonitele inimestele – sealhulgas väiksemas mõõdus ka minu enda jaoks, kes ma põgenesin raudse eesriide taga valitseva hirmuvalitsuse käest. See on rohkem kui minu lugu. See on osa minu juurte otsinguist.
1.
„Olen tüdinud nõukogulaste nunnutamisest”
Võimuvõtt oli peaaegu veretu. 1945. aasta 15. detsembril edastas Aserbaidžaani rahvavalitsuse uus peaminister Loode-Iraanis oma pealinnast Tabrīzist hämmastunud rahvale esimese teadaande. Ta kuulutas, et siitpeale ei ole tema noor riik enam Iraani provints, mida valitseb Teheranist kauge ja „võõras” šahh. Sellest saab autonoomne vabariik. Ametlikuks riigikeeleks saab pärsia keele asemel turgi murre, mida räägib enamik asereid. Uus põhiseadus tagab vabadused, mida Iraani isevalitsejad on pikka aega alla surunud. Pangad riigistatakse. Saab olema „tööd kõigile, kes seda tahavad”. Talupoegadele antakse maad, mis võetakse kaugeleulatuva sotsialistliku revolutsiooni käigus ära eemalviibivatelt suurmaaomanikelt. (1)
Seyid Cəfər Pişəvəri oli kommunistliku diktaatori vähetõenäoline rahvuslasest tuleõhutaja. Turd viiekümne kahe aastane mees oli hea huumorimeelega ja alati laia naeratusega näol. Ta oli enamiku oma elust olnud ajakirjanik, aga ka väiksemat mõõtu Kominterni tegelane ning veetnud õõnestustegevuse eest üheksa aastat Iraani vanglas. Enamus tema perekonnast elas juba aastaid NSV Liidus, üks vendadest oli Punaarmees sõjaväearst. Kuni eelnenud aasta alguseni oli ta olnud üsna tundmatu, kui mõne tulise aseri rahvuslust edendava artikli autorsus välja arvata. Lühikest aega oli ta pälvinud tähelepanu Teherani pahemliberaalse haritlaskonna seas, kui ta võitis valimitel koha Iraani parlamendis medžlis, kuid šahhivalitsus ei lasknud tal kohta vastu võtta. Seejärel kadus mees tundmatusse, kust tema enesegi suureks üllatuseks valis ei keegi muu kui Kremlis asuv Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin isiklikult ta juhtima uut korda Kesk-Aasia strateegiliselt tähtsas osas, mis piirnes Nõukogude Aserbaidžaaniga.
Marco Polo ajal oli Tabrīz olnud üks maailma suurimaid linnu, hommikumaa peavärav – „imeliste aedadega kaunis linn … kaupmeeste jaoks erakordselt hea asukohaga,” nagu seda on kirjeldanud üks Venezia rännumees. Pärast seda, kui Timur Tabrīzi 1392. a vallutas, käis sellest mõnesaja aasta jooksul üle ajalugu ja hulk vallutajaid. 19. sajandi keskpaigaks oli Tabrīz tolmune ja unine linn, kus elas umbes 100 000 enamasti vaest käsitöölist, kaupmeest ja põldurit. Aiad olid ammu juba kadunud. Üldise rüveduse ja savihüttide seas seisis mõni suur hoone. Nüüd jõudis see kolgas taas maailmalavale. Kui külmal sõjal on kusagil alguskoht, siis on see Tabrīzis. Mõne järgnenud nädala jooksul teadsid vaid üksikud Moskvas, Londonis ja Washingtonis väga kõrgetel kohtadel asuvad inimesed, kui lähedale oli maailm jõudnud uue sõja vallandumisele.
Pişəvəri seadis end sisse kõige suuremas ja toredamas hoones, mis oli säilinud – tohutu suures kuid inetus palees, mis oli kunagi kuulunud Iraani provintsi kubernerile. Ta pidas kohut 18. sajandi Prantsusmaa kullatud stiilis sisustatud hiiglaslikus vastuvõturuumis. Ukse taga valvasid Nõukogude sõdurid. „Eksitaval kombel ei näinud ta sugugi välja kui Nõukogude Gauleiter,” kirjutab üks külastaja. „Ta oli umbes 163 sentimeetrit pikk, terashallide juustega ning väikeste harjasvurrudega terava kongus nina all… [Ta kandis] säravsinist saržülikonda ning kulunud mansettide ja määrdunud kraega särki, mis oli lõpuni kinni nööbitud, kuid lipsu tal polnud. Tal olid talupoja karmid käed ja mustus sõrmeküünte all.” (2)
Lääne diplomaatide arvates kuulus tegelik võim väikesele, šikilt riietatud Məhəmməd Hacı Qulam-oğlu Biriyale, neljakümnendate eluaastate keskpaika jõudnud kurjakuulutavale tegelasele, kes oli NSV Liidu Sõprade Seltsi juhina teinud revolutsiooni õhutamiseks ära palju. Biriya oli varasemalt olnud andekas flöödimängija ja Tabrīzi Kojameeste Liidu juht. Tema ametlik tiitel oli propagandaminister, kuid palju tähtsam oli see, et ta juhtis salapolitseid, mille töötajad olid saanud väljaõppe Vene nõuandjatelt NKVD-st. Viimastel päevadel olid nad tegelenud vastaste arreteerimisega, korjates kokku hästi tuntud antikommuniste ja muid tõenäolisi vastaseid.
Pişəvəri kaltsudes Rahvaarmee oli kolm päeva varem võtnud üle Tabrīzi ja selle ümbruse politseijaoskonnad, peapostkontori ja raadiojaama – klassikalised revolutsiooni sihtmärgid – ning sulgenud kõik tähtsamad linna viivad teed. Kuid võimuvõtt poleks olnud edukas ilma välisabita. Tabrīzis ja selle lähistel oli kolmkümmend kuni viiskümmend tuhat Nõukogude sõdurit. Üks Vene väesalk oli paukugi tegemata piiranud sisse linnaservas asuva Iraani armee peakorteri ja garnisonilt relvad ära võtnud. Teherani keskvalitsus saatis teele väikese vabastamisüksuse, kuid Nõukogude vägi peatas selle mässulise provintsi piiril kaht linna ühendaval peateel. Komandör pööras oma sõdurid ringi.
Nõukogude Liit väitis, et nad abistavad vabadust armastavaid asereid, kellest paljudel olid NSV Liiduga perekondlikud sidemed, ja nad sekkusid, et vältida tarbetut verevalamist. Kuid see oli vale. Rangeima salastatuse varjus, et säilitada usutav eitamise võimalus, olid nõukogulased alustanud provintsi ülevõtmise kavandamist juba 1945. aasta suvel. Tõendid selle kohta ilmusid lagedale alles viis aastakümmet hiljem, pärast NSV Liidu lagunemist. Riigipööret rahastasid ja korraldasid pedantse täpsusega tegelased Moskvast ja Bakuust, Aserbaidžaani NSV pealinnast. Rünnakukäsu andis Stalin isiklikult ja talle anti edaspidi teada igast olulisest üksikasjast. Ametlikult juhtis operatsiooni Moskvast NSV Liidu ülemnuhk Lavrenti Beria, kuid kruvid ja mutrikesed vastutasid kohaliku kommunistliku partei juhi, Bakuus asuva Mircəfər Bağırovi ees.
Strateegia otsustati Moskvas 6. juulil tähtsaimate Nõukogude juhtide kohtumisel, kus anti Bağırovile volitus „organiseerida separatistlik liikumine … mis agiteeriks autonoomse Aserbaidžaani provintsi loomisele”. Sellega määrati Pişəvəri juhtima uut organisatsiooni, mida Kremli ametnike nõudmisel nimetati Aserbaidžaani Demokraatlikuks