ringkondades. Ma ei saa enam pidada seda seltsimeest oma esimeseks asetäitjaks … Saadan selle ainult teile kolmele. Ma ei saada seda Molotovile, sest ei usalda mõningate teda ümbritsevate inimeste meelsust … Ma palun teid kutsuda Molotov välja ja lugeda talle see telegramm täies ulatuses ette …”
Nad tegid nagu kästud: „Me kutsusime M-i välja … ta tunnistas, et on sooritanud mitu tõsist viga. Kuid ta pidas usalduse kaotust tema vastu ebaõiglaseks ja poetas mõne pisara.” Stalini rahustamiseks sellest ei piisanud. Molotov pidi üles näitama täielikku kuuletumist ja tema lipitsevat vastust on isegi tänapäeval ebamugav lugeda. 6. detsembril saatis Molotov Stalinile telegrammi, milles tunnistas, et oli hälbinud „võltsliberalismi ja sooritanud ränga oportunistliku vea, mis tõi nende riigile kahju”. Ta jätkas: „Teie … sõnumit täidab sügav umbusk minu kui enamlase ja inimese vastu, mida ma võtan kogu oma tulevases töös kui kõige tõsisemat hoiatust. Püüan tegudega võita tagasi teie usalduse, mida iga aus enamlane näeb mitte isikliku usaldusena, vaid ühtlasi partei usaldusena, mis on mulle kallim kui minu elu.”
Molotov viidi üle madalamale ametikohale ja alandused jätkusid, sealhulgas arreteeriti ja vangistati tema armastatud naine Polina. Sellegipoolest jäi ta partei ja riigi kõrgeimale tasemele, kuigi teda paslikult karistati ja terroriseeriti. (15)
Nõukogude kodanike jaoks oli Stalin riik, selle arhitekt 1930. aastatel ja selle kaitsja suures isamaasõjas. Enamiku maailma kommunismiusuliste jaoks on ta siiamaani tunglahoidja ja pärast sõda tema ümber rajatud isikukultus on kasvanud kirjeldamatute mõõtmeteni. Tema pildid ja büstid olid NSV Liidus igal pool. Üks vana enamlane on meenutanud, et kui ta esines avaliku kõnega, ei tahtnud keegi, et teda märgataks esimesena plaksutamist lõpetamas.
Stalin ütles, et see on lihtsalt poliitiline vahend ja sotsialism vajab kangelasi. Nagu ta ütles oma klikile: „Venelased on tsaristlik rahvas … nad vajavad tsaare.” Ta nägi suurt vaeva, et seda kujutist häilida, pöörates oma tavalise üksikasjaliku tähelepanu väikseimatelegi pisiasjadele. 1946. aastal toimetas ta omaenese lühieluloo, mis pidi avaldatama järgmise aasta 1. jaanuaril. Ta töötas teksti isiklikult ülima hoolega läbi, see töö oli liiga tähtis, et seda kellelegi teisele usaldada. Kui ta polnud rahul, lisas ta lauseid. NSV Liidu ja selle uue impeeriumi isand lisas oma käega käsikirja: „Seltsimees Stalini geenius võimaldas tal ette näha vaenlase plaane ja lüüa neid. Lahingud, milles Nõukogude väge juhtis seltsimees Stalin, on sõjakunsti suurepärased näited …” Kuigi Stalin täitis oma ülesannet partei ja rahva juhina suure oskusega ja nautis kogu Nõukogude rahva vääramatut toetust, ei lasknud ta kunagi mõjutada end väikseimalgi edevuseilmingul, kõhklusel või eneseimetlusel. (16)
4.
Stunde Null – nulltund
Veel kuu aega pärast juhtumit leitakse söeee juurest ikka veel kehi. Kolm päeva enne aastavahetust oli Peine lähedal söekaevanduses, mis jääb Hannoverist veidi itta, pärastlõunane vahetus just lõpetamas, kui nelikümmend kuus kaevurit kukkus kaevandusliftiga mitmesaja jala kõrguselt alla šahti surnuks ning veel tosinaid sai vigastada. Kaevandus asus Saksamaa tööstuse südames Ruhrimaal ja oli seega riigi tööstuslikuks taassünniks elutähtis. See ala oli Suurbritannia jurisdiktsiooni all. Kohe algatati uurimine. 1946. aasta lõpuks jõudis Arthur Street, Suurbritannia okupatsioonitsooni kõrgeim tsiviilametnik järeldusele, et õnnetuse põhjustas hoolimatus ja inimlikud faktorid, mida oleks saanud vältida.
Street teatas Suurbritannia sõjakubernerile, välimarssal Bernard Montgomeryle, et kuna kaevandamiskogemusega vaneminsenere nappis ohtlikul määral, ei järgitud kaevanduses turvaeeskirju. Tross, mis pidi lifti šahtis kohal hoidma, katkes. Reeglite järgi tuli kogu kaevurite transpordivarustust kontrollida korrapäraselt – vähemalt kord nädalas. Kuid seda šahti poldud kontrollitud juba nädalaid, sest kaevandusel ei olnud enam ohutusinseneri. „Klamber, mis trossi kohal hoidis, oli korralikult kinnitamata … teine šaht, mille kaudu oleks saanud vigastatuid evakueerida, ei olnud töökorras ja liftiuksed olid halvasti kinnitatud,” teatas Street oma raportis. Ta meenutas Montgomeryle, et rohkem kui pooled Saksamaa söekaevanduste juhid ja vaneminsenerid olid vallandatud, sest nad kuulusid natsiparteisse. Nende hulka kuulusid ka Peine omad. (1)
Mõni päev pärast selle raporti lõpetamist kutsuti Street jälle uurima, sedapuhku veel hullemat juhtumit. 20. veebruari varasel pärastlõunal kärgatas Dortmundist umbes kahekümne kilomeetri kaugusele jäävas Unnas Monopol-Grimbergi kaevanduses võimas gaasi ja söetolmu plahvatus. Ligi viissada meest jäi maa alla lõksu. Vaid mõni nädal varem oli enamik kaevanduse inspektoreid ja juhte vallandatud nende natside hulka kuulumise pärast. Ajutise meetmena oli nende asemele toodud ammu pensioneerunud inspektorid, kes ei tulnud enam tööga toime, või noored, keda värvati kaevandustesse tööle, kuid kel oli väga vähe kogemusi. Päästemeeskond, kes saadeti lõksujäänud kaevureid vabastama, oli seda mõõtu õnnetusega toimetulemiseks täielikult treenimata ja asjatundmatu. Unna kaevandusse oli üldse jäänud vaid üks juhtivtöötaja, kes kaevandust tundis ja kellel kogemusi oli. Kuid, nagu Street Montgomeryle oma teises raportis Ruhri kaevandusõnnetuse kohta mõne nädala pärast ütles, ei sobinud see mees, peainspektor, oma ametisse.
„Plahvatuse päeva keskööks hakkas selgeks saama, et operatsioonid ei kulge ühegi väljatöötatud plaani kohaselt, kuigi oli olemas piisavalt materjali ja vajalikud seadmed,” ütles Street. Ettevõtmist juhtiv inspektor kannatas mingi tõsise häire all. „Ta ei ole võimeline keskenduma oma tööle ja [oli] äärmiselt närviline. Nädal varem olid kaevanduse töötajad teatanud temast kui innukast natsionaalsotsialistist ja okupatsioonivõimu uurijad, kelle töö oli puhastada Saksamaa fašismist, olid ta arreteerinud. Ta vabastati kuni edasise uurimiseni ja tal lubati mõneks ajaks tööle naasta. Kuid ta oli murtud ja hirmunud mees – sobimatu päästetööde juhtimiseks,” sedastas Street. Järgmise päeva varastel hommikutundidel vabastati kriisi juhtimiseks vangist kaevanduse endine direktor – teada-tuntud natsitegelane juba 1930. aastate algusest, mees keda naabruskonnas jälestati. Mõne kiire ja tulemusliku võttega õnnestus tal päästa 57 lõksu jäänud kaevurit, kuid 417 hukkus. See oli Saksamaa ajaloo kõige hullem kaevanduseõnnetus.
Need kaks õnnetust oleksid võinud juhtuda nagunii. On vähe tõenäoline, et kaevanduste tippjuhtkonna puudus selleaegsel Saksamaal oli ainuke, või ehk peamine õnnetuse põhjus. Aga paljud sakslased arvasid, et on, ja pidasid okupatsioonivõimude püüdu otsida välja ja mõista hukka „tavalised” natsid, ebaõiglaseks, kasutuks ja isegi kahjulikuks. Asjale pihta saanud, hakkasid liitlased, vähemasti lääne okupatsioonitsooni inglased, ameeriklased ja prantslased olukorda peagi sama pilguga nägema. Unna ja Peine õnnetused tõstsid rabivalgusse dilemma, mille ees liitlased seisid, ja märgivad okupatsiooni pöördepunkti, kus see muutus kättemaksuaktist paternalismiks, reformimisinnust rahvahulkade valitsemiseks. Sakslased nälgisid, okupatsioonitsoonidesse tulvas miljoneid meeleheitel pagulasi. Kõige pakilisem vajadus oli elustada riigi lootusetusse olukorda aetud majandus ja ehitada taas üles hävitatud sotsiaalne taristu. Söekaevandusteta ei olnud Saksa tööstuse käimalükkamine võimalik.
Ja seda ei saanud teha ilma natsideta. Kuu aega pärast plahvatust Monopol-Grimbergi kaevanduses kirjutas Arthur Street oma ülemustele Londonis: „Me oleme liiga avatud ohtudele, mis tulenevad liiga rabavast poliitikast tööstuse denatsifitseerimisel. Need … [kaevandus-]õnnetused näitavad, et oleme oma praeguse poliitika elluviimisel ohtlikult kiirustanud.” Kuue sõjajärgse kuuga oli Suurbritannia okupatsioonitsoonis nende natsitegevuse uurimise ajaks vallandatud, vangistatud või tegevusest eemaldatud 333 kaevandusametnikku. Mõne nädala jooksul pärast Unna õnnetust said 313 neist oma töö tagasi. (2)
Sakslased ütlevad selle kohta Stunde Null – nulltund. Loomulikult pole sellist asja olemas, ei elus ega ajaloos ei alga nüüd ja kohe mitte miski. Kuid täielikult lööduna, tingimusteta alla andnuna ja võõrvägede poolt okupeerituna näis see sakslastele just nii. Rohkem kui viis ja pool miljonit neist olid hukkunud sõjas, mille tagajärjel oli nende riik füüsiliselt ja ülejäänud maailma silmis ka moraalselt täielikult hävitatud. Kaose ja varemete vahel nõudis lihtsalt ellujääminegi suurt vaimu ja keha pingutust. Ja paindlikkust. Neliteist kuni viisteist miljonit sakslast olid kodutud, sinna