üks hääl.
Jim seisis kortermaja rõdu käsipuul ühel jalal, kuue meetri kõrgusel maapinnast.
„Kuule poiss, kas sa oled täis või?”
Naer.
Jim toetas parema jala käsipuule ning tõstis vasema, libastus ja hakkas kätega vehkima. Ta hakkas kukkuma. Kõige lähemal seisnud poiss ja tüdruk haarasid Jimist kinni ning tõmbasid ta peoseltskonda tagasi.
„Te poleks pidand seda tegema,” ütles Jim tüdrukule. „A no sa oled okei, sa võid.” Jim naeratas oma vastupandamatu poisiliku sarmiga.
Mary oli katoliiklane ja oli kunagi kavatsenud nunnaks hakata. Ta oli vaikne, nagu Jimgi, ja jättis seetõttu täiskasvanuliku mulje. Ta rääkis Jimile, et õpetab poole kohaga kohalikus Fred Astaire’i nimelises tantsustuudios, et ta tahab kunagi filmitantsijaks saada. Jim sai talle kohe sümpaatseks, öeldes, et tahab stsenaariume kirjutada ja filme teha.
„Kas sa luuletusi kirjutad?” küsis Jim.
„Mõnikord. Aga ma ei näita neid kunagi kellelegi.”
„Mul on mõned luuletused …”
„On või?”
Suvevaheaja viimasel nädalal muutus Jim tähtsaks osaks Mary Francese elust. Jimi õhutusel hakkas tüdruk päikeseprille kandma, minnes sellega vastuollu kohalike kommetega. Ta proovis esimest korda alkoholi. Seejärel ütles ta oma vanematele, et hakkab nädalavahetustel Jimil külas käima, kui poisi kursus septembris Tallahassees Florida ülikoolis (FSU) peale hakkab.
Igal õhtul seisis Jim aluspükste väel keset väikest magamistuba ja venitas end, sirutudes varvastel lae poole. Ta teatas oma korterikaaslasele, et teeb seda selleks, et pikemaks kasvada, ning näis, et ta ise usub seda. Alexandriast lahkudes kaalus Jim kuuskümmend kilogrammi ning oli 174 sentimeetrit pikk, ja ta ütles, et on pärast seda kasvanud ligi kolm sentimeetrit.
Ta elas koolist pooleteise kilomeetri kaugusel, modernses kolme magamistoaga majas koos viie üliõpilasega. Varasemast teadis ta neist vaid kahte, teised olid juhuslikud korterinaabrid. Nagu Jimil tavaks, hakkas ta kohe oma kaaslasi „proovile panema”. Ta oli Elvisest vaimustatud ning nõudis vaikust alati, kui raadios Elvise plaate mängiti. Jim keeras heli maksimaalsele valjusele ning istus lummatult raadio ees. Kui vanavanemad talle elektriteki saatsid, keeldus ta edaspidi maksmast oma osa küttearvest. Halloweeniõhtul, kui lapsed uste taga kommi küsimas käisid, tekitas ta kõigis piinlikkust, kui ta, võttes lapsi vastu, seljas ainult keep, avas selle hõlmad, kui lapsed pakutud kommide vastuvõtmiseks tuppa astusid.
Jim tegi pahandust ka bussis, kui ta koos korterikaaslastega kooli sõitis. Kord andis ta bussijuhile kahekümnedollarilise ja vaidles vihaselt, kui too teatas, et tal pole vahetusraha. Teinekord läks ta bussi tahaotsa ja hakkas häälekalt nõudma, et kõik mustanahalised istuksid ette. Ühel päeval istus ta bussijuhi taga kümneaastase tüdruku kõrval ja naeratas tüdrukule.
„Tere,” ütles ta.
Tüdruk istus kangelt oma istmel ja heitis Jimile kartliku pilgu.
„Etskae, kui kena sa oled,” ütles Jim taas oma maakahäälega.
Tüdrukul oli piinlik.
„Küll sul on aga illosad koivad,” ütles Jim.
Bussijuht vaatas tahavaatepeeglisse ja nägi, et Jim naaldub tüdruku poole ning paneb käe tema põlvele.
Buss peatus järsult teeserval ja juht pööras istmel ümber.
„Välja, noormees. Marss välja!”
„Oi ei, kallis härra, palun,” vingus Jim. „See oli täiesti süütu kompliment. Ta meenutab mulle nooremat õde. Mul tekkis korraks koduigatsus, härra.”
Bussijuht andis viimaks järele ning ütles Jimile, et ta võib bussi jääda, kui ta teisi ei käperda.
Kõik Jimi korterikaaslased olid bussis ning tegid näo, et ei tunne teda. Aga kui buss ülikoolilinnaku juurde jõudis, astus Jim esimesena bussist välja, pööras ümber, lehvitas neile ning hõikas: „Hei, semud!”
Nemad lehvitasid talle automaatselt vastu. Seejärel hüüdis Jim: „Minge perse!”, kummardas, naeris ja marssis minema.
Ta laenas ühelt korterikaaslaselt Thunderbirdi ning tagurdas sellega vastu telefoniposti. Ta jõi nende õlut, sõi nende toitu ja kandis luba küsimata nende rõivaid. Ta kandis hoolega kõik oma teod ning teiste reaktsioonid oma päevikutesse, nagu oleks ta antropoloog ja korterinaabrid tema uurimisalused.
Vähem kui kolme kuuga keeras Jim ühiselu pea peale. Kõik majanaabrid olid pidevalt ärevil ja ootasid, mis järgmiseks juhtub. Lõpp saabus ühel detsembriõhtul, trimestri lõpul, kui Jim liiga valjult Elvist kuulas. Majanaabrid ütlesid Jimile, et ta peab hakkama paremini käituma või välja kolima. Jim ei andnud järele. Ta vastas neile, et see on nende probleem, tema ei tee midagi sellist, millega oleks raske elada, ja miks nad nõuavad temalt käitumise muutmist, kui tema neilt muutumist ei nõua. Seepeale paluti tal lahkuda. Jim jäi nõusse, kolis samal õhtul oma asjad välja ning oli järgmiseks päevaks läinud.
Ta seadis end sisse väiksesse vagunelamusse tüdrukute internaadi taha, kolme kvartali kaugusele linnakust. Selle koha eest maksis ta kuus 50 dollarit, poole summast, mille vanavanemad talle saatsid. Ka vanemad saatsid Jimile raha – iga kord, kui ta neile kirjutas.
„Tal oli raha saamiseks kohustus saata iga kuu üks kiri,” räägib vend Andy. „Ta ei kirjutanud oma kohtingutest või sellistest asjadest. Ta jutustas lugusid. Kuidas ta oli kinos, kui seal tulekahju puhkes ja kõik olid paanikas ning rüselesid ukse poole ja tema oli ainuke, kes jäi rahulikuks. Ta astus lavale, istus klaveri taha ja hakkas laulma, rahustades publiku nii maha, et nad pääsesid ohutult välja. Üks teine kiri kirjeldas detailselt, kuidas ta vaatas üht meest sohu uppumas.”
Jim võttis teisel trimestril kaks talle mõju avaldanud kursust. Üks vaatles protestifilosoofiat, käsitledes neid mõtlejaid, kes olid filosoofia traditsioonide suhtes kriitilised, skeptilised või lausa mässasid nende vastu: Montaigne, Rousseau, Hume, Sartre, Heidegger ja Jimi lemmik – Nietzsche. Teine kursus oli grupikäitumisest, rahvahulkade psühholoogiast.
Professor James Geschwender oli tumedajuukseline, lühike, tüse mees, ja Jim oli üks tema parimaid tudengeid. „Ta võis professoriga vapustavatesse vestlustesse laskuda,” räägib kursusekaaslane Bryan Gates, „ja meie ülejäänud istusime seal keeletuina. Jim näis nii palju teadvat inimloomusest. Ta läbis kursuse suurema vaevata. Mina pidin raamatute lugemiseks pingutama, aga tema jättis mulje, nagu oleks ta need ise kirjutanud. Professor tunnustas teda loengus ja teatas meile, et Jimi viimane essee oli parim, mida ta on näinud tudengilt, kel on Jimi-sarnane napp ettevalmistus. Tegelikult, lisas ta, ei peaks sellist kirjutist ka ükski doktorant häbenema.”
Veel keskkoolis käies luges Jim Norman O. Browni freudilikku tõlgendust ajaloost „Life Against Death” ja Jimi köitis tema teose põhiseisukoht, et inimkonda tuleb vaadelda kui kogumit, mis pole suuremalt jaolt oma ihadest teadlik, on elu suhtes vaenulik ja alateadlikult enesehävitusele kalduv. Brown kirjutas, et ihade mahasurumine tekitab mitte ainult isiklikke neuroose, vaid ka sotsioloogilise patoloogia. Jim järeldas sellest, et inimrühmadel võivad olla seksuaalneuroosid samamoodi nagu üksikisikutel ja et neid hälbeid saab kiiresti ning tõhusalt kindlaks teha ja seejärel „ravida”.
Õppejõud oli kütkestatud! „Viimased loengud keskendusid sellele teesile,” räägib Bryan, „ja rääkisid vaid Geschwender ning Jim. Meie jäime kõrvale. Me ei saanud aru, millest nad räägivad.”
Jim soovis innukalt oma teooria proovile panna ning õhutas kolme oma tuttavat linnakus kõnepidajat segama.
„Ma võin vaadata rahvamassi,” rääkis ta sõpradele. „Mulle piisab nende vaatamisest. See on hästi … ee … teaduslik ja ma saan sellele rahvamassile psühholoogilise diagnoosi panna. Piisab meist neljast, kui me õigetel kohtadel asume, et rahvas ümber sõrme keerata. Me saame neid ravida. Me võime nendega vahekorda astuda. Me võime nad mässama panna.”
Jimi