lavastaja Sam Kilman tutvustas talle kirjutisi Antonin Artaud’lt, kes 1930ndail ja 1940ndail hullumajas viibides kirjutas üleskutseid teatrirevolutsiooniks: „Me peame aru saama, et teater on nagu katk, soniv ja nakkav; see on selle paeluvuse saladus”. See meeldis Jimile.
„Jimiga oli huvitav töötada,” ütleb Keith Carlson, näitleja, kes oli tema lavapartner „Tummas teenris”. „Mitte ühelgi õhtul, kui ootasin eesriide tõusmist, polnud mul aimugi, mida ta teha kavatseb. Temaga oli keeruline kokku mängida, kuna ta esitas oma rolli iga kord väga erinevalt. Ta ei keskendunud dialoogile või minule või muudele traditsioonilistele tugipunktidele. Ta mängis stseene ja kandis oma read ette toonil, mis näis täiesti motiivitu või vähemalt ootamatu. Oli pidevalt tunda eelaimuse allhoovust, valitses tunne, et kohe kaob igasugune kontroll.”
„Tol ajal [1963. a] välditi laval igasugust siivutust, kuid meil olid mõned väga toredad sündsusetud proovid. Ühelgi etendusel küll vulgaarsusi ei esitatud, aga Jimi puhul ei saanud kunagi milleski kindel olla.”
„Su isa on nüüd kapten, Jim,” ütles ema, „ühe maailma suurima lennukikandja [Bon Homme Richard] kapten. Sellel alusel on kolm tuhat meest ja need mehed peavad sinu isast lugu – nad peavad temast lugu seetõttu, et ta on laitmatu. Mis mulje see jätaks, kui tema poeg, tema lihane poeg ilmuks kohale biitniku välimusega?”
Natuke enne oma pere juurest Coronadost lahkumist 1964. aasta 8. jaanuaril, et alustada õpinguid Los Angelese ülikoolis, külastas Jim oma isa Atlandil õppustel – värskelt lõigatud soenguga. Kahjuks polnud see sõjaväe jaoks küllalt lühikeseks lõigatud, nii et kui Jim „Bonny Dicki” (nagu laeva kutsuti) pardale jõudis, viidi ta joonelt laevajuuksuri juurde, et teha talle täpselt samasugune soeng nagu kaptenil endal – külgedelt ja kuklalt peaaegu olematuks pöetud, pealaele jäeti vaevalt nii palju, et sai lahku kammida. Jim oli vihane, kuid ei öelnud midagi.
Kapten oli rahulolev, aga valvas. Ta viis Jimi komandosillale ja tutvustas teda ohvitseridele. Jim surus neil kätt ja lasi end lahkelt tutvustada, kordagi naeratamata. Ametlik mereväefotograaf tegi mõned pildid. Samal päeval heideti üle parda mõned inimkujulised sihtmärgid ning Jimile anti automaat ja pakuti võimalust ookeanil ulpivaid objekte tulistada.
Kui Jim sel pärastlõunal toimunust jutustas, oli tema hääles kibedust. Ta ütles, et kui isa kolme tuhandet meest säärase autoriteediga kamandamast koju tuli, siis tundus talle, et kodus kamandas vägesid hoopis ema.
„Ema käskis isal prügi välja viia,” rääkis Jim. „Ta karjus isa peale. Ja mu isa tegi, mis kästi. Ta viis prügi välja.”
Nädal hiljem, taskus piisavalt raha väikese korteri üürimiseks umbes kilomeetri kaugusel ülikoolist, läks Jim õppeaasta keskel registreeruma koos kahekümne tuhande teise tudengiga California suurimas linnakus. Erinevalt vanemast harust Berkeleys oli California ülikool (UCLA) peaaegu apoliitiline. Üliõpilased olid päevitunud, sportlikud ja hea välimusega, nende riietus vaba, klassivahedeta.
Kui Jim 1964. aastal sinna jõudis, oli filmikoolis algamas periood, mida professorid nüüd kuldseks ajastuks kutsuvad. Teaduskonnas olid ühed parimad režissöörid, teiste seas Stanley Kramer, Jean Renoir ja Josef von Sternberg. Üliõpilaskonnas oli mitu hiilgavat ning püsimatut isikut, nende hulgas noor Francis Ford Coppola. Võib-olla kõige tähtsam oli aga see, et osakonnas valitses meeltülendav, peaaegu anarhistlik meelelaad, mis võis anda Jimile põhjust hiljem kirjutada: „Filminduses on hea see, et pole mingeid eksperte. Filminduses puuduvad autoriteedid. Kes tahes võib ise läbi töötada ja koguda kokku terve filmiajaloo, mida teistes kunstides teha ei saa. Pole eksperte, seega võiks teoreetiliselt iga tudeng olla sama tark kui ükskõik milline professor.”
Jimi esimesed kuus kuud UCLA-s polnud millegi poolest tähelepanuväärsed, kui välja arvata lihavõttepuhkus, kui ta koos kahe oma kinematograafia kursusekaaslasega – tõsine New Yorgist pärit habemik intellektuaal ja vanem iiri tüdruk – veetis kolm joomapäeva Tijuanas.
Ülejäänud kevadsemestri järgis Jim oma mugavat režiimi – loengud hiiglaslikus, puudega ääristatud, õppehooneid täis puistatud linnakus; pikad üksildased lugemistunnid ülikooli raamatukogudes või oma tillukeses korteris; ja pühapäeviti telefonikõned taksofonist Maryle Floridas, makstes vaid esimese kolme minuti eest, kuid rääkides tavaliselt tund või kauemgi, andmata telefonioperaatorile märku, kui kõne läbi sai.
Pärastlõunal ja õhtuti käis Jim tavaliselt mehhiko restoranbaaris Lucky U, mis asus ligi kilomeetri kaugusel üliõpilaslinnakust, üsna sõjaveteranide haigla lähedal. Talle meeldis see koht. Seal olid baaridaamid ja pimedad mehed, kes lükkasid oma jalutute sõprade ratastoole, jalutu lükkamissuunda hüüdmas. Mõnikord jäid invaliidid purju ning kaklesid, pekstes üksteist karkudega. See meenutas Jimile üht Nelson Algreni lugu; ta pidas seda „kenaks kohaks”, kus juua.
Nädalavahetustel käis Jim Venice’i rannas. Venice oli 1950ndatel biit-põlvkonna meka ning piirkonna boheemlaslik kultuur polnud kuskile kadunud. Luuletajad, maalikunstnikud ja üliõpilased elasid kunagiste elegantsete viktoriaanlike majade odavates suurtes tubades, või hurtsikutes lagunevate kanalite ääres.
Kui kätte jõudis suvi, läks Jim tagasi Coronadosse. Pärast nelja kuud viletsat või puudulikku toitumist oli ta kõhn, kuid saavutas peagi oma iseloomuliku tüseduse. Seejärel reisis ta taas Mehhikosse, seekord koos venna ja ristiisaga – erruläinud mereväeohvitseriga, kes oli koos Steve’iga Atlandil aega teeninud. Andy meenutab seda kui joomareisi. „Sõitsime mõnesaja kilomeetri kaugusele Ensenadast. Jim näitas mulle, kuidas elu käib. Jõin õlut ja tema tassis mind baarist baari ning vaidles hispaania keeles mehhiklastega, kui need üritasid teda vahetusrahaga petta. Ta vestles prostituutidega, jooksis koerte eest põgenedes mööda linnatänavaid. See oli vahva.”
Tagasi San Diego piirkonda jõudes käisid Jim ja Andy sageli väeosa kinos ning vahel sokutas Jim kinno veini ja jõi end täis. Sõjaväebaasides näidatakse sageli pärast seansi lõppu riigilippu ning mängitakse hümni. Ükskord kostis üle saali Jimi hääl: „Ohhh sayyy cannn youuuu see …” Ta oli ainuke, kes laulis.
Jimil polnud Coronados eriti midagi teha, tal hakkas igav ja ta muutus rahutuks. Peagi hakkas ta paluma, et tal lastaks varem kooli naasta, et ta saaks ajalookursuse tagantjärele ära teha. Ta lahkus augusti alguses, lubades, et otsib osaajaga töö. Suve lõpuks oli Jim teatrikunstide raamatukogus abitöötaja, kes pidi raamatuid tagasi riiulitesse panema ja tagastustähtaja ületanutele meeldetuletusi saatma – palgaks 1,25 dollarit tunnis. See oli lihtne amet, aga ta ei suutnud seda kohta hoida. Oktoobris tuli uus raamatukogutöötaja ning vallandas Jimi, kui ilmnes, et poiss ei suuda õigel ajal tööle ilmuda.
Siis jõudis Mary kohale. Ta leidis kiiresti töö UCLA meditsiinikeskuses ja Jimi pettumuseks hankis endale eraldi korteri. Ta rääkis, et otsib endale agendi ja püüab saada tööd tantsijana – võibolla võiksid nad kunagi koos filmi teha. Sõbrad ütlevad, et Jim oli sel UCLA sügisel tavapärases heas tujus. Isegi kui olukord polnud päris täpselt selline, nagu ta oli oodanud, oli ta oma armastatud Maryga viimaks ometi koos Californias.
Jim hakkas filmikooli kõige mõistatuslikumate ja kummalisemate üliõpilaste seast väikest sõprade ringkonda koguma. Need neli, kes olid talle kõige lähedasemad, olid eraldi võetuna võrdlemisi naiivsed ja süütud, kuid üheskoos mõjusid nad kurjakuulutavate või vähemalt pisut pahelistena.
Neist veidraim oli Dennis Jakob, äärmiselt intelligentne, uje, kuid sageli sõjakas esmakursuslane, keda selja taga kutsuti Rotiks või Nirgiks tema sibava kõnnaku ja pikkade tundide kaupa montaažimasina kohal töötamisest küüru vajunud selja tõttu. Dennis oli nagu kurjast vaimust vaevatud, tõeline Nõukogude režissööri Sergei Eisensteini taaskehastus. Hiljem sai temast Francis Coppola assistent filmi „Tänapäeva apokalüpsis” juures.
Jimile meeldis ta muu hulgas sellepärast, et Dennis oli lugenud sama palju või rohkemgi raamatuid kui Jim. Kõige sagedamini arutlesid nad Nietzsche tööde üle. Selleks ajaks, kui nad kohtusid, oli Jim lugenud läbi suurema osa saksa filosoofi teostest. „Moraali genealoogiast” ja „Teispool head ja kurja” oli ta lugenud juba keskkoolis käies. Värskemad leiud olid „Tragöödia