Mida sa kirjutad?”
„Ah, ei midagi erilist,” vastas Jim. „Lihtsalt mõned laulud.”
„Laulud?” küsis Ray. „Lase tulla.”
Jim kükitas liivale, Ray põlvitas tema ees. Jim toetas käed kahele poole maha ning, silmad kinni pigistatud, lasi liival sõrmede vahelt läbi voolata. Ta valis esimese salmi loost „Moonlight Drive”. Sõnad tulid aeglaselt ja ettevaatlikult.
Let’s swim to the moon/uh huh
Let’s climb through the tide
Penetrate the evenin’ that the
City sleeps to hide …
Kui ta lõpetas, ütles Ray: „Need on kõige kuradima lahedamad laulusõnad, mida ma eales kuulnud olen. Teeme rokkbändi ja teenime miljoneid dollareid.”
„No just,” vastas Jim. „Ma mõtlesin sama.”
Ray oli nurgelise välimusega – selle kohta öeldakse tavaliselt „kondine”. Ta oli üle 180 sentimeetri pikk ja kõhn, kaaludes umbes 72 kilogrammi. Kuid tema õlad olid ebaharilikult laiad, lõug tahtejõuline ja kandiline, prillid raamideta, silmad kaalutlevad, intelligentsed. Kui ta oleks uskunud Hollywoodi klišeedesse, oleks ta võinud pakkuda end rolli, milles oli hiljuti olnud – kooli lõpetanu, kes võtab end tõsiselt, või ehk range noor linnakooliõpetaja Kansase äärealal. Kuid temas oli ka pehmust. Tema kandilisel lõual oli lohk ja tema hääl oli alati vaoshoitud, lahke, rahustav. Rayle meeldis mõelda endast kui kõigi suurest vennast: korralik, intelligentne, täiskasvanulik, tark, äärmiselt kaastundlik ja võimeline kandma suurt vastutust.
Ta oli Jimist neli aastat vanem, sündinud 1939. aastal Chicagos lihttöölistest vanemate pojana. Olles õppinud kohalikus konservatooriumis klassikalist klaverimängu ja omandanud DePauli ülikoolis majandusbakalaureuse kraadi, astus Paul UCLA õigusteaduskonda. Kaks nädalat hiljem lahkus ta koolist ja läks Ameerika Panga Westwoodi harukontorisse juhi praktikandiks. Seal püsis ta kolm kuud, enne kui naasis UCLA-sse, seekord filmikunsti õppima. Need õpingud katkestas lagunenud armusuhe 1961. aasta detsembris, kui Ray astus sõjaväeteenistusse. Kuigi tema teenistus oli kerge – klaverimängimine sõjaväeansamblis Okinawal ja Tais (kus talle hakkas kanep meeldima) –, tahtis Ray jälle minema pääseda, nii et rääkis sõjaväepsühhiaatrile, et hakkab vist geiks muutuma. Ta vabastati aasta enne teenistuse lõppu ja jõudis UCLA filmikooli tagasi samal ajal, kui Jim kooli astus.
Ray hakkas tegema esmaklassilisi filme – kõik autobiograafilised ja kõik ülistasid tema jaapani-ameerika verd sõbratari Dorothy Fujikawa sensuaalsust. Ühes neist, filmis „Evergreen”, oli stseen, mis oli arvatavasti inspiratsiooni saanud Alan Resnais’ filmis „Hiroshima Mon Amour” vahelduvatest kaadritest aegluubis teineteise poole jooksvast poisist ja tüdrukust – Ray filmis kohtus ta viimaks Dorothyga duši all, alasti. Teaduskond tahtis, et Ray seda stseeni monteeriks ja ta jäi nõusse, aga kui mitu tudengit teda järeleandlikkuse pärast kritiseeris, siis taganes ta oma lubadusest ning jagas tudengifilmide linastusel detsembris flaiereid, milles selgitas, miks tema filmi ei näidata. (Kunagi hiljem näidati nii seda kui teisi Ray tehtud filme ja kiideti neid.) Juunis, kui ta sai magistrikraadi, ütles osakonna juht Colin Young, et Ray on üks väheseid üliõpilasi, kes on valmis tegema täispikki filme. Isegi ajakiri Newsweek tunnustas Ray esimesi töid.
Ray kohtus Jimiga John DeBella kaudu ja neist said lühikese ajaga üsna head sõbrad, mitte kunagi väga lähedased, aga neid ühendas intellektuaalsus ja naiivne nietzschelik filosoofia. Nad olid paljuski teineteise vastandid. Ray ei unustanud kunagi habet ajada ja tema püksid olid alati viigitud. Jim oli sihilikult lohakas, kandis määrdunud T-särke ja teksaseid, ning kui õhtuti oli jahe, kandis ta tahmast keevitajajakki, mille oli hankinud kasutatud riiete poest. Ray oli uurinud idamaist mõtteviisi ning hakkas 1965. aastal õppima Maharishi Mahesh Yogi transtsendentaalset meditatsiooni, samas kui Jim sellele selja pööras, uskudes, et Õige Tee on sillutatud narkootikumide ja šamanismiga. Ray oli esteet, samas kui Jim nautis – mõnikord ülemäära – kõike dionüüsilist. Kuid samas tõmbas neid teineteise poole, ja kui nad Venice’i rannal kohtusid, kutsus Ray Jimi enda poole elama – ta võivat elutoa diivanil magada ja päeval saaksid nad laulude kallal nokitseda, kui Dorothy tööl on. Jim kolis kohe tema juurde ja koostöö algas.
Jimi hääl oli nõrk, aga nad olid Rayga ühel nõul, et see on suuresti enesekindluse küsimus, mis paraneb harjutades. Nad töötasid laulude kallal kaks nädalat järjest Ray väikeses kopitanud korteris, Ray klaveri taga ning närviline Jim, laulusõnad igaks juhuks peos (kuigi tal olid need kõik peas), seisis kangelt ja liikumatult, soovides, et see kärbes, kes talle ilmselt kurku oli sattunud, juba minema lendaks. Seejärel viis Ray Jimi oma vanematekoju, kus tegid proovi Rick & the Ravens.
Jimi laulusõnad käisid Ray vendadele üle mõistuse. Ilmselgelt ei mõistnud Rick ja Jim Manzarek ei Jimi ega tema sõnu, kuid nad olid nõus tema koostööd tegema. Ka teistele inimestele oli Jim mõistetamatu. Kui Ray kohtus juhuslikult kahe oma endise filmikoolisemuga ja ütles, et on koos Jimiga bändi loonud, olid nood jahmunud. „Sa tegid Morrisoniga bändi? Jumala eest, Ray, mille kuradi pärast sa midagi sellist teed?” Jimi peeti endiselt küll intelligentseks, aga siiski ekstravagantseks veidrikuks. Paljud kursusekaaslased ei uskunud mingi hinna eest, et bändil, mille liikmeks on Morrison, võiks edu olla.
Ray jäi talle truuks, kuna nägi Jimis midagi, mida teised ei märganud, midagi sellist, mida Jim ise alles hakkas tajuma. Kõige silmanähtavam muudatus ilmnes välimuses. Jimi kaal oli langenud 74 kilogrammilt 58-le ning ta oli kaotanud oma iseloomuliku pontsakuse – nüüd oli ta kõhn ja nõtke. Uue välimusega kaasnesid pikad, kõrvade tagant turritavad juuksed, mis langesid peaaegu õlgadeni, raamistades nägu, mis oli kaotanud senise ümaruse ning muutunud väga kenaks. Muutus oli põhjalik.
Kuid suurim muutus seisnes selles, mida Jim tundis. See oli teatav peadpööritav, sädelev enesekindlus, ebamaine külgetõmme, mis näis temani toovat kõik, mida ta vajas.
Peagi pärast seda, kui Jim kohtus Ray perekonnaga, hakkasid nad ühiseid proove tegema Santa Monicas bussijaama taga asuvas majas, kus nendega liitus uus trummar, John Densmore, kellega Ray oli kohtunud mediteerimisgrupis.
Johnil oli Jimiga palju ühist. Mõlemal oli tugevad keskklassi juured – Johni isa oli arhitekt. Mõlemal oli vend ja õde. Keskkoolis oli mõlemal vabaaineks spordiala – Johnil tennis, Jim hiilgas ujumises. Rayd ja Johni aga ühendas huvi jazzi vastu, samuti äsjaalustanu entusiasm ja pühendumus Maharishi joogale.
Rayle ja Jimile ütles John, et ta on kergesti ägestuva loomuga ning loodab, et mediteerimine aitab tal oma ärritumist kontrolli all hoida. Ta oli kahekümneaastane ja elas endiselt vanemate juures (millega ta kohe Jimi pilkenoolte märklauaks sattus), kuid ihkas kodust pääseda, ning lootis, et toimiv bänd pakub talle vabanemisvõimaluse. Järgnevatel aastatel töötasid John ja Jim koos Doorsis, kuid neist ei saanud kunagi lähedasi sõpru.
John oli mänginud trumme alates kaheteistkümnendast eluaastast. Los Angelese lääneosas ülikooli kolledžis mängis ta timpanit ja soolotrummi, seejärel läks kolledžis üle džässile, millega oli algust teinud juba Santa Monicas, seejärel läks Los Angelese kooli ja viimaks langes välja San Fernando koolist.
Pärast kahenädalast harjutamist sõitsid Ray ja tema vennad koos uue laulja ja trummariga ning juhusliku bassimängijaga (tüdruk, kelle nime kõik on unustanud) Los Angelese World Pacificu stuudiosse Kolmandal tänaval. Bändil Rick & the Ravens oli leping Aura Recordsiga ning välja antud paar lugu, kus Ray laulis esinejanime all Screaming Ray Daniels. Pärast singli avaldamist vajus bänd märkamatult unustusse ja Aura otsustas pakkuda poistele natuke tasuta stuudioaega, selle asemel, et nendega veel mõned lood välja anda. Kolme tunniga salvestasid nad kuus laulu. „Selle tulemusel,” ütles Jim aastaid hiljem, „oli meil atsetaat-demo, millest tegime kolm koopiat.”
Need olid plaadid, millega Jim, Ray, John ja mõnikord Dorothy Fujikawa plaadifirmast plaadifirmasse käisid, et tutvustada laule, mille Jim oli sel suvel Venice’is kirjutanud, sealhulgas „Moonlight Drive”, „My