oli kõigest kaheksateistkümneaastane punapea. Tedretähnid katsid tema käeselgi, kahvatut habrast hirvelikku nägu, ning olid puistatud üle kogu keha nagu kaneelikübemed. Oma pikki juukseid kandis ta lahkukammitult, lahtiselt. Selgete (ebatavaliselt) suurte lavendlivärvi silmadega, oli ta otsekui Walter või Margaret Keane’i maalitud: haavatav, habras, hurmav.
Ta sündis 1946. aasta 22. detsembril California osariigis Weedis, mõne miili kaugusel (indiaanlaste pühast) Shasta mäest. Tema isa oli sarnaselt Jimi isaga olnud merelennuväes – küll sihturi, mitte piloodina – ja oli nüüd kaptenleitnant USA mereväe reservvägedes ning Orange’i keskkooli direktor (linna järgi oli Orange’i maakond oma nime saanud). Tüdruk rääkis Jimile, et oli Los Angelese linnakolledži kunstikursuselt välja langenud ning otsib mingit sisukat tegevust.
Aastaid hiljem rääkis Pamela, et Jim õpetas talle, milline on elu. Pamela pidas end „Jimi loominguks”. Jim õpetas talle filosoofiat, kirjutades lõigu iga filosoofi kohta Platonist Nietzscheni, tutvustas talle Lääne mõtlejate suuri ideid. Jim andis talle oma märkmikud lugeda ja tüdruk võttis endale kohe tema luuletuste valvuri ameti.
Jim luges taas Aldous Huxley esseed „The Doors of Perception”: „Enamikku neist teadvuse muundajaist ei saa võtta ilma arstiretseptita, või kui, siis vaid ebaseaduslikult ja tõsise riskiga. Läänemaailmas on piiramatult kasutada lubatud vaid alkoholi ja tubakat. Kõik muud keemilised Uksed Seinas kannavad narkootikumi silti ja nende loata kasutajad on narkomaanid.”19 Jimile tegi selline kirjeldus nalja ja ta hakkas ainete valikut ning hulka suurendama.
Nüüd kasutas Jim kõike kättesaadavat, et teadvust muundada. Ava taju uksed … murra teisele poole … asu maanteele öö lõpus … külasta kummalisi kohti kullakaevanduses … ratsuta mao seljas – need rabavad väljendid, mida ta hiljem oma lauludesse puistas, olid kirjutatud märkmikusse rannal, ühel soojal sügispäeval. Ta oli haaratud oma isikliku visiooni ja sõnastuse avastamisest.
Ta neelas happetablette nagu röstitud pähkleid – või aspiriini, sest nüüd olid need sellise välimusega: esimesed Owsleylt San Franciscost, algupärane „valge välk”, puhas ja odav ja … klõnks. Ja kanep, loomulikult – seda toodi Mehhikost kottide kaupa. Ja siis „suhkrutükid”.
Break on through to the other side
Break on through to the other side
Break on through to the other side
Jim otsustas, et on aeg ka Londonis elavale perekonnale oma plaanidest rääkida. Ta kirjutas neile, et üritas pärast kooli lõpetamist tööd leida, aga inimesed naersid tema filmidiplomi välja, nii et nüüd on ta bändis ja laulab – ja et mida nad sellest arvavad?
Jimi isa oli rabatud ja kirjutas äärmiselt laitva kirja. Ta meenutas Jimile tema klaveriõpingutest loobumist ja seda, kuidas poiss keeldus koos perekonnaga jõululaule laulmast … ja nüüd kavatses ta bändi luua? Pärast seda, kui isa oli maksnud neli aastat tema kõrgkooliõpingute eest?
„Igatahes,” ütles kiiret karjääri tegev staabiohvitser, „minu arvates on see lollus”.
Jim polnud kriitikat kunagi hästi talunud ja ta ei kirjutanud oma vanematele enam kordagi.
Millalgi oktoobris ilmus muusikatööstuse ajakirjadesse, mida Jim ja Ray nüüd iga nädal lugesid, Billy Jamesi pilt. Kolmekümne kolme aastane kunagine näitleja Billy oli tegelenud Bob Dylani suhtekorraldusega pärast seda, kui ta Columbia plaadifirmaga lepingu sõlmis, ning 1963. aastal kolis Billy Californiasse, et sama tööga seal jätkata. Mõnda aega saatis teda edu, see tähendab, et ta täitis ettevõtte kõik tavapärased soovid, aga siis võttis ta omaks muusikute elustiili, muutudes viimaks nii palju, et ei suutnud enam suhelda oma idaranniku sõpradega ja peaaegu ühegi ülemusega Columbias. Niisiis anti Billyle uus ametinimetus – talendiotsingu ja arendamise juht –, mis oleks piisavalt hägune, et kataks suurema osa ettevõtte ametitest. Tema jaoks oli uus nimetus roheline tuli, mis võimaldas otsida huvitavat materjali.
Ray ja Jim vaatasid fotot. Billyl oli habe.
„Äkki ta on lahe,” ütles Ray.
Kui Billy naasis lõunalt, leidis ta koridoris veeautomaadi kõrval, oma kabineti ukse taga seismas Jimi, Ray, Dorothy ja Johni. Ta noogutas hajameelselt, kutsus külalised sisse, võttis armulikult demoplaadi vastu ja kuulas nende reklaamjuttu, millest sai kohe aru, et seda on korduvalt esitatud. Ta lubas, et helistab, tõenäoliselt päeva või paari pärast. Kaks päeva hiljem helistas Billy sekretär Jimile. Ta ütles, et Billy tahaks neid oma kabinetis näha niipea kui võimalik.
„Ütlesin neile, et võin nende plaadi produtseerida, kui nad tahavad, aga kuigi mulle tundus, et annet neil on, polnud ma kindel, kas plaat stuudiost kaugemale jõuab,” meenutab Billy. „Niisiis teadsin, et pean veel ühes Columbia produtsendis nende vastu huvi tekitama. Kuna ma eeldasin, et see võib raskeks osutuda, pakkusin neile lepingut viieks ja pooleks aastaks, millest kuus kuud on siduvad – selle aja jooksul on firma nõus salvestama vähemalt neli plaadipoolt ja välja andma vähemalt kaks. Ma ei tahtnud, et nad oleksid lepinguga ettevõtte külge seotud enam kui kuueks kuuks, juhul kui midagi ei toimu.”
Jim ei suutnud oma õnne uskuda. Columbia. Dylani plaadifirma.
Vaatamata sellele edusammule hakkas bänd lagunema, üks Ray vendadest lahkus ja teine vahetati välja. Uustulnuk oli Robby Krieger, kitarrist, kes käis Johni ja Rayga samal mediteerimis- kursusel.
Üheksateistkümneaastane Robby oli nelikus noorim. Ta oli ka kõige tagasihoidlikuma välimusega. Tal olid krussis pruunid juuksed, ähmased rohekad silmad, millel oli uimane pilk – see tulenes mõnede arvates kas narkootikumidest või halbadest kontaktläätsedest. Iseäralikule välimusele lisandus kõneviis – konarlik, nagu oleks ta magama jäämas, lauselõppudes hääl tõusis küsivaks või hääbus sosinaks. Kuid välimus võib olla petlik. Selle loiu lapse välimuse taga oli terav taip ja peen huumorimeel, mõlemad päritud isalt, kes nõustas valitsusasutusi ja äriettevõtteid planeerimises ning rahanduses.
Sarnaselt Johniga oli Robby põline californialane – sündinud kahemunakaksikuna 1946. aasta 8. jaanuaril Los Angeleses –, ja õppinud ülikooli juurde kuuluvas keskkoolis. Aga Robby oli käinud keskkoolis ka Pacific Palisadeses (jõukas Los Angelese rannaäärelinnas) ja Menlo Parkis, stiilses äärelinnas San Francisco lähistel. Ta oli veetnud aasta California ülikoolis Santa Barbaras ja siis mõne aja UCLA-s, kus muutis oma eriala kolmandat korda ning õppis parajasti füüsikat, kui John kutsus teda kokku saama mõnede tüüpidega, kes olid oma grupi nimeks pannud Doors.
„Doors?” ütles Robby hajameelselt naeratades. „Tase!”
Robby ja John olid varem mänginud bändis nimega Psychedelic Rangers. Senini oli Robby arvanud, et see on ebatavaline nimi.
Robby rääkis Jimile, et oli kitarri hakanud mängima viieteistkümneaastaselt ja kaheksateistkümneselt püüdnud saavutada flamenkomuusikute Montoya või Segovia taset. Kuid ta vahetas muusikaeelistusi sama sageli nagu koole, liikudes kiiresti flamenkolt folgile, sellelt omakorda bluusile ja läks siis roki peale üle. Eriti meeldis talle folgirahvas, rääkis ta Jimile, ning meenutas aega, kui ta käis Stanfordi ülikoolis Joan Baezi kuulamas. Jim hakkas muidugi Dylanist jutustama. Siis pani Robby oma pillile juhtme järele ja mängis nagu muuseas slaidkitarri. Jim oli slaidkitarri plaatidel kuulnud, kuid see oli esimene kord, kui ta seda lähedalt nägi. Mõnda aega soovis ta, et Robby seda igas loos mängiks.
Muusikajutud ning proovid jätkusid ja neli bändiliiget muutusid järjest lähedasemaks. Nad olid iga päev koos – Ray pool, Robby juures, kus tema vanematel oli ühes kõrvaltoas klaver, või ühe sõbra majas Venice’is. Nad harjutasid pärastlõunati, viis päeva nädalas. Mõnel nädalavahetusel nad esinesid – enamjaolt bar mitzvah’tel20, pulmades ja tudengipidudel –, keskendudes peamiselt tuntud lugudele, nagu näiteks „Louie, Louie” ja „Gloria”, kuid mängisid vahepeal ka mõne oma loo. Jim, kes oli endiselt liiga häbelik ja ebakindel, et kuitahes väikese publikuga silmitsi seista, pööras tantsupõrandale selja, või kui ka oli näoga inimeste