Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

kõnetasid, oli Katie Miller, kes oli Jimist aasta või paar noorem ning nägi välja nagu noor Tuesday Weld21: rikkumatu, blond, hõljuv.

      Katie oli tundlik tüdruk, ta polnud oma võimetes kindel, mistõttu alustas oma ütlusi alati vabandusega. Kuid enim häda tõi talle tema lahkus. Ta justkui üritas olla ema eest kõikidele koolis kohatud hulkujatele. Ta pakkus Jimile võimalust tema korteris ööbida, millal aga soovib, tegi talle häid toite ning lubas tal iga kell oma autot kasutada, kui Jimil transpordivahendi vajadus tekkis. Mõnikord kadus Jim Katie teadmata tema autoga mitmeks päevaks ära, jättes Katie jalameheks. Teinekord elas ta päevade kaupa tüdruku korteris, pööras kõik pea peale, kiusas Katiet, õiendas temaga õelalt, hooples joobnult oma eelmiste naistega, ähvardas lõhki lõigata hiiglaslikud maalid, mis tüdruk oli koolis teinud ja korteriseintele riputanud. Samas Jim rahustas teda: sa oled suurepärane, ütles Jim, sa oled imeilus.

      „Sa peaksid kindlasti Jimiga kohtuma,” rääkis Katie oma sõbrannale Rosanna White’ile, kes oli samuti kunstitudeng. Rosanna oli kuulnud mõnda Katie lugu ja ei olnud sellest mõttest vaimustuses, aga kui ta viimaks Jimiga kohtus, oli ta poisist võlutud. Jim käis sageli palja ülakehaga, ja kui ta oma pikajuukselist pead pööras ja kaelalihaseid pingutas, siis nägi ta Rosanna arvates välja nagu elluärganud Kreeka skulptuur. Rosannat võlus ka tema hääl, mis nendel juhuslikel kohtumistel kuue kuu jooksul ei tõusnud kunagi sosinast valjemaks. Rosanna tunnistas, et kardab Jimi, kuid pakkus talle sellegipoolest musta diivanit oma korteris, luues nii Jimile veel ühe ööbimiskoha, kui ta tagasi rannale ei jõudnud.

      Rosanna korteri lihtsus oli vastandiks Katie rikkalikule elamisele. Rosanna sõi looduslikke toite, nii et süüa polnud kunagi palju, ja kuna ta ei suitsetanud kunagi marihuaanat, polnud tal ka kanepisuitsetajatele meeldivat rämpstoitu. Ta jõi isegi veini harva, nii et Jim pidi oma varud kaasa tooma. Samas oli tüdrukul orgaaniline šampoon, mis Jimile meeldis, ja sageli leidis loengust koju jõudnud Rosanna ta vannitoast, poseerimas peegli ees teksastes ning kulunud pidžaamasärgis, põsed sisse tõmmatud nagu modellil, näol läbitungiv, näljane ilme nagu Vogue’i ajakirja modellidel, kohendades oma sugemata, veel niiskeid juukseid.

      „Jim,” ütles ta, „miks sa oma juukseid ei kammi?”

      Jim sättis veel korra juukseid ja vaatas Rosannat peaaegu koomiliselt seksika pilguga. „Kuna ma tahan, et need näeksid välja nagu linnutiib”. Seejärel pani ta käed rinnale risti ja silitas oma õlavarrelihaseid läbi õhukese flanelli, piieldes tüdrukut turtsakalt.

      Ühel õhtul üsna varsti pärast tutvumist tuli Jim Rosanna juurde koos John Densmore’i ja Katiega. Teised lahkusid peagi ning võõrustaja jäi Jimiga omaette. Rosanna, keda järjest rohkem häiris Jimi ennasttäis olek ja sosistamine, otsustas kõik välja öelda. „Mis jama see on!” ütles ta, kui Jim sosistama hakkas. „Tegelikult sa ei räägi ju nii. Lõpeta ära.”

      Jimi sosin muutus nüüd libekeelseks flirtimiseks, ta ütles Rosannale, et too tahab temaga tegelikult voodisse minna. „Ah, ära aja, Jim,” vastas tüdruk vastikusega. „Ära käitu nii võltsilt. Sa oled pidevalt pilves, meil pole midagi ühist. Ma ei saa sinuga praegu isegi rääkida, kuna ma arvan, et sa oled kivis22 ja käitud võltsilt. Jim, sa näitled.”

      Jim tormas kööki ja oli sekund hiljem tagasi Rosanna terasest lihanoaga. Tüdruku ees seistes haaras Jim tema paremast randmest ja väänas käe selja taha. Selle liigutusega läksid Rosanna pluusinööbid lahti ja Jim pani tera vastu tüdruku kõhtu.

      „Sa ei või minuga nii rääkida,” sosistas ta. „Ma lasen sul vere välja.” Tal näis tõsi taga olevat.

      Keegi astus korterisse. Jim pöördus ringi ja nägi John Densmore’i, kes oli ootamatult tagasi tulnud. Ta vaatas uuesti Rosannat ja siis nuga oma käes. Ta naeris. „Hei, kuule, mis see veel on? Nuga? Kust see siia sai?”

      Hiljem palus Rosanna vabandust ja siis palus Jim vabandust ning küsis, kas võib tema diivanil ööbida. Rosanna oli nõus.

      Millalgi novembris helistas Jim Rayle. Kell oli kaheksa hommikul ja Jim oli LSD-st pilves. Ta tahtis kokku saada ja proovi teha. Ray vastas, et on liiga vara. Jim käis peale ja ütles, et kui Ray kohe kohale ei tule, siis on lugu läbi, Doors kerigu põrgu, tema lahkub. Ray ütles Jimile, et varsti näeme.

      Möödus mitu tundi ja Jim oli koos Felix Venable’iga Phil Oleno juures kodus, narkootikumi mõju hakkas lahtuma. Nad vestlesid hiljuti nähtud piltidest, kus oli kujutatud võrke, mille ämblikud LSD ja meskaliini mõju all kudunud olid. Oleno otsis välja raamatu, mille ta oli UCLA raamatukogust võtnud, ja avas selle vastavate fotode kohalt. Happe mõju all ämblikud punusid geomeetrilise võrgu, meskaliinivõrgud olid suvalised, kaootilised, ebaloogilised, võib-olla (nagu Jim arvas) hullumeelsed. Nad otsustasid, et peavad kuskil proovima meskaliini kõige puhtamal kujul, peyote kaktusena. Selleks tuli sõita kõrbesse, Arizonasse.

      Nad võtsid kolmekesi suuna itta Phili lagunevas Chevrolet’ kabrioletis, millel puudusid esimene ja tagurpidikäik. Vaevalt Los Angelesest välja jõudnud, läbisõidul Hawthorne’ist, peatus auto Jimi häälekal nõudmisel, Jim hüppas välja, jooksis ühe noore türuku juurde, suudles teda ja tormas tagasi. Just siis peatus Chevy ees politsei patrullauto. Jimi temp polnud märkamata jäänud. Politseinikud küsisid temalt dokumenti, vestlesid tüdrukuga ja said teada, et ta on kõigest neljateistkümneaastane.

      „Ära’nd jama,” lärmas Jim, „lased äkki kohe maha? Kuule, persevest, sitapea, lase mind maha.”