elustati.
Bändi algusaegadel üritas Jim seda ühele ajakirjanikule kuidagimoodi selgitada: „Doorsi kontsert on avalik koosolek, mille meie oleme erilise dramaatilise arutelu tarvis kokku kutsunud. Kui me esineme, siis me osaleme ühe maailma loomises ning me tähistame seda koos publikuga.”
Paar päeva enne lendu Pariisi, kus ta suri, andis Jim mulle intervjuu, mis jäi tema viimaseks sõnavõtuks ajakirjanduses: „Minu jaoks polnud need niinimetatud esinemised kunagi näideldud. Need olid tõsised, nagu elu ja surm, püüe sõnumit edastada, hõlmata paljusid inimesi varjatud mõttemaailma.”
Oli 1960ndate teine pool ja bändid laulsid armastusest ja rahust ning jagasid omavahel LSDd, kuid Doors oli teistsugune. Muusikaja paanikajumala Paani smaragdroheline maailm polnud kuskil mujal hiilgavamalt esindatud kui Doorsi muusikas: hingetu galopp loos „Not to Touch the Earth”, õõva aimdus laulus „Celebration of the Lizard”, oidipaalne luupainaja laulus „The End”, kakofooniline piin loos „Horse Latitudes”, sünged, kahtlased alatoonid laulus „Can’t See Your Face in My Mind”, ähvardav hukatus loos „Hyacinth House”, ahvatlev teadvuse kaotus, mida võib leida laulust „Crystal Ship”.
Kui muusika lõppes, järgnes tüünus, rahu, eluga ühenduses olemise ning olemasolemise tunde kinnitus. Põrgut näidates viis Doors meid taevasse. Surma esile manades tekitas ta meis elusolemise tunde. Õudusega silmitsi seatuna saime vabaks ja võisime temaga koos rõõmustada. Kinnitades meie lootusetust ja kurbust, näitas Doors meile teed priiusesse. Või vähemalt üritas.
Kirjeldus jumalanna Isise saladustesse pühendamise riitusest on säilinud vaid ühe isiku meenutusena, tekstina, mis tõlgituna kõlab nii: „Lähenesin surma piirile, nägin Persephone läve, rändasin läbi kõigi elementide ja tulin tagasi, nägin südaööl valget valgust kiirgavat päikest, jõudsin nii taevaste kui manalajumalateni ning võisin neid vahetult kummardada.”
See kõik juhtus öösel. Koos muusika ja tantsu ja etendusega. Kontsert kui rituaal, initsiatsioon, loits. Vabastati ebatavalised elemendid, mis on olnud sadu tuhandeid aastaid eetris, meis kõigis suikunud, vaid äratamist ootamas.
Muidugi võivad psühhedeelsed uimastid, aga ka alkohol sündmuste käivitumisele kaasa aidata. Üks Kreeka muusikaloolane esitab oma kirjelduse Bakchose initsiatsioonist katarsisena: „See on Bakchose initsiatsiooni eesmärk, et depressiivne ärevus inimestes, mida tekitab nende eluolu või mõni ebaõnn, pühitaks rituaalsete helide ja tantsudega minema.”
Iidsete paganlike müsteeriumite fragmendid tekitavad ahvatleva lummuse: pimedus ja valgus, agoonia ja ekstaas, ohverdus ja õndsus, vein ja tungaltera (hallutsinogeenne seen). Muinasrahvastele piisas teadmisest, et on olemas saladimensioonidesse viivad uksed, mis võivad avaneda neile, kes neid täies usus otsivad. Sellised lootused ja vajadused pole vahepeal kuskile kadunud. Jim Morrison teadis seda. Morrison oli minu teada esimene rokkstaar, kes rääkis rokenrolli müütilistest vihjetest ja arhetüüpsest väest, rokkkontserdi rituaalsetest omadustest. Säärase tegevuse eest nimetas ajakirjandus teda pretensioonikaks sitapeaks: „Ära tähtsusta end üle, Morrison, see on kõigest rock’n’roll ja sina oled tavaline rokkar”.
Jim teadis, et nad eksivad, aga ei hakanud vaidlema. Ta mõistis ka seda, et solvates teda, alavääristavad kriitikud tema kuulajaskonda. Jim teadis, et muusika on maagiline, ettekanne on palvus, ja ta teadis, et rütm võib mõjuda vabastavalt. Jim oli liigagi teadlik rütmi ja muusika tähtsusest rituaalides, nii et Doorsi kontsertide inimest muutev mõju ei saanud olla juhuslik.
Oma lemmikfilosoofilt Friedrich Nietzschelt otsis Jim lohutust ja julgustust manitsusest: „ütle elule jah”. Ma ei uskunud kunagi, et Jim otsis surma, nagu paljud on väitnud, ning tänini on mul raske arvustada tema valikuid, kuidas ta otsustas elada ja surra. Jim valis pikaealisuse asemel intensiivsuse, et olla, nagu Nietzsche ütles, „see, kes ei eita”, kes ei ütle ei, kes julgeb end ise vormida.
Tõenäoliselt sai Jim julgustust Nietzsche tsitaadist: „Elujaatus veel kõige võõristavamate ja kalgimate probleemide küüsiski; elutahe, mis oma ammendamatuse ülimate vormide ohvriski rõõmu tunneb – seda nimetasin ma dionüüsiliseks, seda käsitasin ma kui silda traagilise luuletaja ja psühholoogiani. Mitte et hirmust ja kaastundest vabaneda, mitte et ohtlikust afektist järsu tühjakslaadimise teel puhastuda, vaid et hirmu ja kaastunde kohal ise olla igavese saamise iginauding – olla nauding, mis ka hävitamislusti enesesse suleb.”7 Jim suri oma täitmatu elujanu, mitte surmalembuse tõttu.
Nietzsche, Van Gogh, Rimbaud, Baudelaire, Poe, Blake, Artaud, Cocteau, Nijinsky, Byron, Coleridge, Dylan Thomas, Brendan Behan, Jack Kerouac, kes elasid elu talumatult intensiivselt – olid hullud, hukatusele määratud, kirjanikud, luuletajad, maalijad, kunstnikud, kes jonnakalt trotsisid autoriteete ning jäid kompromissitult truuks oma tegelikule olemusele – see oli klikk, kellega Jim end kõige tugevamalt seostas ning kelle eeskuju järgis. Poeet või artist olla tähendas enamat kui lihtsalt kirjutamist, maalimist või laulmist, see tiitel nõudis visiooni ja julgust seda järgida, hoolimata mistahes vastupanust. See, mis ei tapnud, tegi tugevamaks, ja kui inimesel olid vajalikud eeldused olemas, oli ta haruldane ja imeline, ning kui tal neid polnud, ei saanud ta neid ka teeselda.
Kui üks fänniajakiri küsis Jimilt, kuidas ta kuulsuseks ette valmistus, vastas ta: „Ma ei lõiganud enam juukseid”. Kuid ta jättis ütlemata, et „hakkasin LSD-d tarvitama”. Nagu paljud teisedki, tarvitas Jim narkootikume selleks, et teadvust laiendada, et pääseda maailmadesse, mis oleksid muidu tema ees hermeetiliselt suletud. Jim teadis, kuidas šamaanid suhtlevad oma sisemaailmaga peyote abil ja milliseid elamusi koges Castaneda Don Juani vahendusel, ning tarvitas samuti psühhedeelseid aineid. Sarnaselt Coleridge’i ja oopiumisööjatega oli ta võlutud tehisparadiisist, hüpnagoogilisest ülesehitusest, piimjast merest ja tähitust ööst. Nagu Huxleyle, meeldis ka Jimile keeruline geomeetria ning iidsed saladused, mis on juba peaaegu ilmutuslikud. Ja samuti nagu romantilised poeedid, nautis ta oma meelte mõjutamist kõige ettejuhtuvaga – veini, hašiši, viskiga. Kui tema eluajal oleks absint saadaval olnud, oleks Morrison seda joonud.
Teoses „Usulise kogemuse mitmekesisus” kirjutas William James8 seda, mida Jim juba ise teadis: „Kainus ängistab, ahistab ja keeldub; joove avardab, liidab ja ütleb ’jah’.” Ja kui nägemused teda enam ei rahuldanud ega üllatanud, kui joove ei pakkunud enam soovitud laiendatud taju, kui ekstaasijumalast Dionysosest sai purjusoleku kehastus Bakchos, pöördus Jim aina sagedamini alkoholi poole selleks, et vaigistada valu ja otsida lohutust teadvusetusest.
Algul jõi ta puhtast naudingust. „Mulle meeldib juua,” tunnistas ta. „See lõdvestab inimesi ja ärgitab vestlust. See on justnagu hasartmäng: lähed õhtul välja jooma ja ei tea, kuhu sa järgmiseks hommikuks jõuad. See võib olla hea ja võib olla katastroof – nagu täringumäng. Enesetapp või aeglane allaandmine.”
Ja lõpuks jõi ta lihtsalt sellepärast, et seda alkohoolikud teevadki.
Poeediks olemine on midagi enamat kui luuletuste kirjutamine. Luuletajaks olemine nõuab pühendumust: võtta omaks tragöödia, mis sulle saatusest määratud, ning järgida oma saatust mõnuga ja väärikalt.
Nüüd, kakskümmend aastat pärast Jimi surma on Morrisoni/Doorsi lugu kandunud müütide maailma. Jimi lühike traagiline elu on tüüpiline lugu meie noorusjumalustest ja taaselustumistest. Ta on igavesti noor nagu Orpheus, ta sureb ja sünnib uuesti nagu Dionysos. Ja sarnaselt Adonise mõrva, Mithra ohverduse ning Antinouse õnnetu surmaga poleks ta suutnud elada, hävitamata müüti, millele tema publik tugines. Üks peamisi põhjusi, miks Jim Pariisi läks, oli see, et ta ei suutnud enam vastata selle mütoloogia ootustele, mille ta oli ise aidanud luua. Sest Jim Morrison ei tahtnud olla jumal. Jim Morrison tahtis olla luuletaja.
Tõenäoliselt pole tänapäeva poeeti, kes oleks kirjutanud võõrandumisest, üksildustundest, hirmust ja eraldatusest paremini kui Jim Morrison. Me oleme sissemüüritud, kommertsialiseeritud, isoleeritud, poputatud, ekraanide lummuses, programmeeritud, ajupestud; materialismist, konsumerismist ja kapitalismist juhinduvad, me ei taju oma südamelööke, oleme vaid ähmaselt