nüüdse Cape Canaverali lähistel osana sõjaaja titeuputusest James Douglas Morrison.
Jimi isa lahkus uuesti kuus kuud pärast poja sündi, et asuda taas teenistusse Hellcatide piloodina lennukikandjal Vaiksel ookeanil. Järgmised kolm aastat elasid Clara ja tema väike poeg Steve’i vanemate juures Clearwateris. Elu otse Mehhiko lahe ääres asuvas majas käis rangete reeglite järgi ning majaelanikud järgisid viktoriaanlikke norme: laps räägib siis, kui kana pissib … kui midagi ebameeldivat ignoreerida, siis see kaob ise ära … puhas tuba, puhas hing. Jimi isapoolsed vanavanemad olid üles kasvanud usklikus Georgia osariigis. Kumbki neist ei suitsetanud ega joonud.
Abikaasa eemaloleku ajal käitus Clara laitmatult, kuid mehevanemate kitsarinnalisuse ja Clearwateri igavuse järel oli ta siiski ülirõõmus, kui Steve Atlandilt ligi aasta pärast sõja lõppu, 1946. aasta lämbel südasuvel tagasi tuli.
Kolimine ja lahusolekud, mis iseloomustasid Morrisonide pereelu sõja ajal, jätkusid terve Jimi lapsepõlve. Tema isa esimene sõjajärgne ametipost oli Washingtonis, aga seal viibis ta vaid pool aastat, enne kui ta Albuquerque’sse saadeti, kus ta oli aasta aega instruktorina ametis sõjaväe ühes aatomirelvaprogrammis. Selleks ajaks oli nelja- aastane Jim saanud õe.
Just Albuquerque’ lähistel, sõites vanematega Santa Fe maanteel, juhtus see, mida Jim hiljem kirjeldas dramaatiliselt kui oma „elu kõige tähtsamat hetke”. Nende teel oli kummulikeeratud maastur ning nad nägid teele paiskunud, vigastatud ja surevaid indiaanlasi.
Jim hakkas nutma. Steve peatas auto, et üritada kannatanuid aidata, ning saatis ühe pealtnägija telefoni otsima ja kiirabi kutsuma. Jimmy – nagu ta vanemad teda seitsmenda eluaastani kutsusid – vaatas üha nuttes läbi autoakna kaootilist avariipaika.
Steve istus uuesti autosse ja nad jätkasid sõitu, kuid Jimmy ei suutnud rahuneda. Ta läks aina enam endast välja ja nuuksus hüsteeriliselt.
„Ma tahan aidata, ma tahan aidata …”
Clara hoidis teda süles ja Steve lohutas poissi. „Kõik on korras, Jimmy, kõik on korras.”
„Nad surevad! Nad surevad!”
Viimaks ütles isa: „See oli unenägu, Jimmy, see polnud päriselt, see oli unenägu.”
Jim nuuksus edasi.
Aastaid hiljem rääkis Jim oma sõpradele, et just siis, kui nende auto õnnetuspaigalt lahkus, suri üks vigastatud indiaanlastest ja tema hing asus Jimi kehasse.
Steve saadeti 1948. aasta veebruaris taas lennukikandja pardal merele „erirelvade ohvitseriks”. Nüüd elas Morrisonide pere Põhja-Californias Los Altoses, Jimi viiendas kodus viimase nelja aasta jooksul. Siin läks Jim kooli ja siin sündis tema vend Andy.
Seitsmeaastaselt pidi Jim taas kolima, kuna Steve’i ametikohustused viisid pere jälle Washingtoni. Aasta hiljem, 1952. aastal saadeti Steve Koreasse lennukikandjate õhurünnakuid koordineerima, ning ülejäänud pere läks tagasi Californiasse, seekord Claremonti, Los Angelese lähistele.
Mõned inimesed arvavad, et säärase pidetuse negatiivne mõju on ületähtsustatud ja et laps, kelle pere sageli kolib, on küll juurteta, kuid sellise elu positiivseks omaduseks on mitmekülgsed kogemused. Sellistele ja sellesarnastele väidetele vaatamata ei saa probleeme eitada.
Esiteks teab sõjaväelase pere, et ta ei jää kuskile pikemaks ja tal on harva võimalust valida, kuhu ja millal järgmiseks kolitakse. Mereväelase pere teab, et isegi rahuajal on pikki perioode, mil isa on laeval ja erinevalt maaväelastest ei saa ta pereliikmeid kaasa võtta. Perekond õpib vähese varaga hakkama saama, leppides vaid hädavajalikuga, nagu näiteks mööbel, lauanõud ja voodipesu. Jimil ja ta õel-vennal oli küll mänguasju, aga neid polnud palju.
Suur osa perekondi ei ürita eriti palju sõprussidemeid luua, kuna teab, et need suhted kestavad vaid aasta või paar. Teised aga pingutavad just rohkem, et sõpru leida ning kurnavad end vaimselt ära või on nii pealetükkivad, et eksivad käitumisnormide vastu.
Muidugi leevendavad sõjaväelinnakute tuttavlikkus ja kamraadlus pisut uue kogukonna võõristust. Näiteks on ohvitseri perekond alati teretulnud ohvitseride maaklubis, kus ta saab läbi käia omasarnaste sageli kolijate seltskonnaga. Eriti kehtib see mereväe kohta, mille ohvitserid moodustavad suhteliselt väikese ja lähedase rühma. Neil aastail olid Steve’i ja Clara paljud lähimad sõbrad teised mereväeohvitserid ja nende kaasad, kellega eluteed ikka ja jälle ristusid. Kuid lapsed saavad oma sõbrad tavaliselt koolist ning mereväelaste lastel tuleb sagedamini uusi sõpru otsida.
Mereväelaste äärmiselt liikuvat kogukonda uurinud psühholoogid on leidnud sealt hulgaliselt vaimseid probleeme, alates alkoholismist ja abielutülidest kuni anoomia ning „juurtetuse tundeni”. Tõenäoliselt üks tähtsamaid tegureid on isa sagedane eemalviibimine. Ema roll muutub pidevalt, sõltuvalt sellest, kas isa on parasjagu kodus või ei, ning lastes tekib autoriteedi suhtes segadus ja trots.
Kui Jim oli veel väike, leppisid Clara ja Steve kokku, et nad ei tõsta kunagi lapse vastu kätt, et nad üritavad muul moel kasvatada, lastega arutleda, teha neile selgeks, kui nad on vea teinud. Mõnikord kaasnes selle kasvatusviisiga sõnaline nahutamine, vahel aga jäine vaikimine.
„Selle tegelik tagamõte,” räägib Andy nüüd, „oli püüd panna meid nutma. Nad ütlesid meile, et me käitusime valesti ja selgitasid, miks ei tohi valesti käituda. Ma üritasin alati võimalikult kaua vastu pidada, aga nad oskasid meiega hästi manipuleerida. Jim sai lõpuks selgeks, kuidas mitte nutta, aga mina seda kunsti ei omandanud.”
Selleks ajaks, kui Steve jõudis Koreasse (1953. aasta alguseks) oli Jimist saanud pisut tüse, aga nägus poiss, kelle tarkus, loomulik sarm ja head kombed tegid temast õpetajate lemmiku ning viienda klassi vanema. Samas võis ta täiskasvanuid oma praalimise ja kõnepruugiga jahmatada. Ta sõitis rattaga käed lahti, ning visati skautide seast välja skaudijuhiga ülbitsemise eest. Ta kiusas oma venda.
Jim elas Claremonti kodus ühes toas Andyga ja vihkas häälekat hingamist, eriti siis, kui ta luges või vaatas televiisorit või üritas magama jääda. Andyl oli aga krooniline kurgumandlite põletik, mis öösiti hingamist raskendas.
Mõnikord ärkas Andy õhku ahmides, üritades meeleheitlikult hingata ning avastades, et ta suu on teibiga kinni kleebitud. Kõrvalvoodis teeskles Jim magamist või vappus allasurutud naerust.
Kui nad tagasi Albuquerque’sse kolisid, läks Clara osaajaga sekretäritööle. Jim astus aastatel 1955–1957 seitsmenda ja kaheksanda klassi läbimiseks Albuquerque’ koolisüsteemi. Üks pereliikmetest on märkinud, et sel perioodil liitusid kolm last „üksuseks, et võidelda pideva kolimise vastu”, kuid New Mexico osariigis elamise ajal märkasid vanemad ka seda, et Jim tõmbub endasse. Just siin kaotas ta huvi muusikakursuste vastu, keeldus osalemast perekondlikes ettevõtmistes, hakkas palju lugema. Siin toimus ka eelkirjeldatud kelgusõit.
Pärast kaheaastast New Mexico mägede karges õhus viibimist kolisid Morrisonid 1957. aasta septembris taas, seekord Põhja-Californiasse, Alamedale. Alameda on väike saar San Francisco lahes, tähelepanuväärne oma mereväelennuvälja poolest – see on suurim tööstuskompleks lahepiirkonnas ja USA mereväe suurim lennubaas terves maailmas. See oli Jimi üheksas kodukoht ja siin veetis ta oma keskkooli esimesed poolteist aastat.
Tema ainukeseks siinseks tõsisemaks sõbraks oli pikk, ülekaaluline ning unise häälega klassivend Fud Ford. Ta tutvustas Jimile Alameda keskkooli seltskonna eripärasid. Fud rääkis Jimile, et rattaga sõitmine pole lahe (Jim käis edaspidi kaks kilomeetrit kooliteed jala) ja et puhaste Levise teksastega kooliskäimisele vaadatakse viltu.
„Mu ema peseb neid iga nädal,” ütles Jim. „Mõnikord kaks korda nädalas.”
Fud kehitas lootusetult õlgu.
Jimi nägu selgines. „Mul on mõte. Ma panen teise püksipaari naabri, Rich Slaymakeri trepi alla. Siis saan püksid ära vahetada, kui kodust välja tulen.”
See oli ilmne katse üldsuse tunnustust pälvida. Seda võib öelda ka tema katsete kohta tähelepanu püüda. Kord sidus ta nööriotsa ümber kõrva, pistis teise otsa suhu, ja kui keegi