Kliinikumi tekke lugu 1989–1999. Raul Talvik

samas küsimuses omakorda haridusministeeriumi poole, sealt aga mingit vastust meieni ei jõudnud. Läbirääkimised rektoraadiga, ka arstiteaduskonna abil, jäid samuti tulemusteta. Kui tervishoid läks pärast haigekassade loomist üle töö eest tasustamise süsteemile, sundis see Kliinikumi tahes-tahtmata tasuma majanduskulusid oma arvelt. Selline tegevus oli küll seadusega keelatud, kuid teine võimalus – avalik konflikt ülikooliga, ei huvitanud ka kedagi. Kulud aga tasapisi tõusid ja ulatusid juba üle miljoni krooni aastas. Ka pöördumine sotsiaalministeeriumi kaudu haridusministeeriumi poole 12. mail 1994 jäi tagajärjeta.

      Tegelikult käisid samaaegselt sisemiste tegevustega ka läbirääkimised mitmesuguste võimuorganitega, mille tulemusena valitsuse 25. oktoobri 1993. aasta määrusega nr 328 arvati Kliinikumi hooned riigivara hulka („Tartu Ülikooli Kliinikum täies koosseisus”).42 See oli esimene samm Kliinikumi kui ühtse riikliku organisatsiooni poole. Nüüd vähemalt polnud neid hooneid kellelgi nii lihtsalt võimalik erastada.

      Samal, 1994. aastal moodustati Kliinikumi reformikomisjon, kuhu kuulusid prof Helgi Silm, prof Jaak Maaroos, prof Rein Teesalu, dr Urmas Siigur, dr Jaan Kelk, jurist Siiri Toomiste. Komisjoni esimeheks oli dekaan prof Ants Peetsalu. Reformikomisjon fikseeris kolm eesmärki: tervishoius juhtpositsiooni saavutamine, õppe-, teadus- ja ravitöö integreerimine (kõik töötajad tegelevad kõigi kolme suunaga, kuigi erineva intensiivsusega) ja allüksuste isemajandamise printsiibi sisseviimine Kliinikumis. Selle saavutamiseks oli vaja täita kolm eeldust, milleks olid juriidiline side sotsiaalministeeriumi ja ülikooliga, Kliinikumi kui ühe tervikliku majandustsooni loomine (seda võib nimetada ilmselt esmakordseks ühtse Kliinikumi märkimiseks), ühise tööandja olemasolu (selle all mõeldi ilmselt ülikooli alluvuses olemist, mis realiseerus hiljem töötajate kohakaaslusena). Nagu elu näitas, osutusid toodud eeldused teostatavaiks. Paraku tänu kohalikele poliitilistele põhjustele jäi ühtse asutuse teke siiski hilisemale ajale. Reformi põhimõtted omakorda baseerusid personali seisundi muutustel, peeti vajalikuks luua ametikohtade tasemed vastava palga ja kohtadele valimisega. Samuti toetas reformikomisjon Kliinikumi lülitamist ülikooli koosseisu. See kõik viidi ellu umbes viie aasta pärast.