type="note">33 kus fikseeriti Tartu Ülikooli kliinikute olemasolu. Esimeses punktis anti uuele lapsele ka ametlikult nimi – Tartu Ülikooli Kliinikum. Nii võibki ministrit nimetada Kliinikumi ristiisaks ja 30. septembrit asutuse nimepäevaks. Teises punktis fikseeriti juhatuse koosseis, mis vastas rektori käskkirjas toodule, lisatud oli vaid tervishoiuministeeriumi poolt määratud juhatuse liige, kelleks oli ministri esimene asetäitja Vello Ilmoja. Järgnes loetelu Kliinikumi koosseisu kuuluvatest asutustest, kusjuures enamikel muudeti ka nimi. Kliinikum ise aga paiknes tervishoiuministeeriumi haldusalas. Seega moodustus haiglate ühendus järgmistest osadest:
1. Maarjamõisa haigla,
2. Maarjamõisa polikliinik,
3. TÜ psühhiaatriakliinik,
4. TÜ lastekliinik,
5. TÜ nakkushaiguste kliinik,
6. TÜ kopsukliinik,
7. TÜ radioloogia- ja onkoloogiakliinik,
8. Eesti endokrinoloogiakeskus,
9. TÜ naistekliinik,
10. TÜ nahakliinik,
11. TÜ hambakliinik,
12. TÜ spordimeditsiini ja taastusravi instituut. (Tervishoiuministri käskkiri nr 124, 30.09.1992.)34
Loetelust puudub Tartu spordimeditsiinikeskus.
Järgmistes punktides kohustati juhatust lähtuma oma tegevuses seadustest ja määrustest, tagama tervishoiuasutusele vajalikud aruanded ja esitama põhikirja kavandi kuu aja jooksul. Kuna käskkirja projekti koostasid Raul Talvik ja Urmo Kööbi, siis uusi uudiseid sealt Kliinikumi kohta ei tulnud. Esitatud põhikiri sai aga hävitava kriitika osaliseks kultuuri- ja haridusministeeriumilt: ebaselge raha liikumine, vanadest põhikirjadest jäänud rudimendid (selge tööandja puudumine professorite ja dotsentide puhul, tasustamise segased alused – varem tasustati kõiki ülikooli egiidi alt jne).
Rahandusministeerium ei pidanud üldse vajalikuks ei raviasutuste ühenduse ega ammugi selle juhtorgani – Kliinikumi juhatuse moodustamist, kuna see tekitavat juurde asjatut bürokraatiat.
Seega tekkis huvitav organisatsioon – juriidiline isik Kliinikumi juhatus, millele allusid juriidiliste isikutena raviasutused. Samas reaalselt allusid sellele vaid peaarstid, kellele korraldati hiljem uus konkurss (vastasel korral poleks neil üldse mingeid alluvussuhteid kellegagi olnud).
Juhatus jätkas aga oma joont, nüüd moodustati uus komisjon põhikirja kohendamiseks prof Heinart Sillastu juhtimisel.
20. septembril sai võimule isamaaline Mart Laari valitsus. 3. veebruaril 1993 külastasid Tartut tollane sotsiaalminister Marju Lauristin ja haridusminister Paul-Eerik Rummo. Kohtuti arstiteaduskonna laiendatud nõukoguga. Tartlastest pidasid ettekanded prof Lembit Allikmets, prof Raul Talvik ja Vello Ilmoja. Juttu tuli tervishoiu olukorrast, Kliinikumi põhikirja kinnitamisest, prekliiniliste instituutide hoone ehitamisest, sündide järsust vähenemisest jms. Muuhulgas juhtis minister tähelepanu tervishoiu puudustele, milleks olid rahvatervise madal areng Eestis ning patsiendikeskse eetika ja seadusandluse nõrkus (vt Postimees, 4. veebruar 1993). Kliinikumi põhikirja kinnitamine olevat plaanis koos riigihaiglate põhimäärustega. Paraku läks seadusloome teist teed ja riigihaiglaid ei tekkinudki, kuigi vastav põhimäärus kinnitati. Loomulikult jäi siis ka Kliinikumi põhikiri hetkeks unarusse.
1993. aasta 15. veebruari koosolekul koos Tartu haigekassa juhataja Raivo Rebasega oli arutusel lähenev finantskatastroof. Leiti, et teiste maakondade haigekassad, eriti Tallinna oma, tasuvad arveid väga halvasti. 1. jaanuariks 1993 olid teised kassad Tartu haigekassale võlgu 7,7 miljonit krooni (1992. aastaks ettenähtud kogusumma oli 22,8 miljonit krooni).35 Kuna kehtiva korra järgi pidi Tartu haigekassa maksma esmalt ise ära kõik arved ja siis saama raha tagasi, tekkis olukord, kus kolmandik haigekassa eeloleva aasta raha oli juba ära kulutatud. Nii raviti siis teiste haigekassapiirkondade patsiente tartlaste arvel või hoopis võlgu, seepärast otsustati pöörduda riigikogu poole tervishoiu rahastamise printsiipide muutmise taotlusega. Enne seda aga viidi 17. veebruaril 1993 läbi avalik arutelu, kuhu kutsuti ka ajakirjanikke. Ülevaade arutelust ilmus kahe päeva pärast Postimehes. Jõuti arvamusele, et 1993. aastaks planeeritud summast võib ravida ainult Tartu elanikke. 1993. aasta kriisi põhjustena toodi esile haigekassade erinev rahastatus ja tsentraalvõimu nõrkus sellest tuleneva teiste haigekassade maksedistsipliini puudumisega arvete tasumisel. Tervishoiupoolsed abinõud, milleks olid haiglavoodite sulgemine kolmandiku võrra ja kohtade koondamine, polnud andnud tulemusi.
Urmo Kööbi: ”Arvestades ülikooli kliinikute praegust finantseerimist, tuleks meil 50–60 % töötajatest koondada ja loobuda teiste piirkondade haigeid ravimast.” (Vilja Kallaste. Iga haige peab saama ravi, sõltumata tema soost, vanusest, elukohast. – Postimees, 19.02.1993.)
Peaarstid valmistasid ette pöördumise riigikogu poole, milles paluti kiiresti töötada välja Eesti tervishoiu põhimõtted ja tervishoiuseadus ning tagada seaduslikult ravikindlustusmakse laekumine haigekassades. Samuti sooviti, et võetaks kiiresti vastu uus haigekassade põhimäärus ja koos sellega muudatused ravikindlustusseaduses. Kuna Kliinikumi juhatus oli veel legaliseerimata, siis administratiivselt ta selle kriisiga kokku ei puutunud.
Kokkuvõtte 1993. aasta ravikindlustusalasest seadusloomest ja põhjustest, mis hiljem viisid järgmisel aastal uue kriisini, annab Georg Männik oma ülevaates ravikindlustuse arengu kohta Eestis:
Samas tulenevalt seaduse nõrkusest tekkisid reaalsed konfliktid Ravikindlustuse Assotsiatsiooni, haigekassade, raviasutuste ja apteekide vahel. /…/ Peamine probleem antud juhul oli see, et haigekassad ei olnud nõus edasikindlustamisega ehk siis osalema teiste piirkondade, kus maksulaekumised olid madalad, riskide kandmisel. Järelikult oli ühemõtteliselt ohustatud raviteenuste eest tasumise solidaarne printsiip, mis on kohustusliku ravikindlustuse eeltingimus.
Halb oli see, et käivitati uuesti hulgaliselt erinevaid, peaasjalikult ametnikest koosnevaid komisjone ja asjatundjad jäid neist välja. Arvan, et parem kaasatus oleks aidanud mõnedele hädadele varem leevendust leida. (Georg Männik)36
5. aprillil 1993. aastal arutleti juhatuse koosolekul peale tavaliste finantsküsimuste ka Kliinikumi struktuuri küsimusi. Arutelu põhiteema sõnastati järgmiselt: „Kuidas majandada ja juhtida Maarjamõisa haiglas olevaid kliinikuid – see on Kliinikumi lõppmudel.” Võib öelda, et juba siis viidati ühtsele Kliinikumile. Räägiti ka uuest põhikirjast, mis kinnitati küll alles 16. juunil 1993 valitsuse väljasõiduistungil Tartus.
Aasta viimased koosolekud olid pühendatud erinevate haiglate esindajate kuulamisele, et saada ülevaadet olukorrast. Halvas seisus oli nakkushaigla, teised said omadega kuidagi hakkama.
Kokkuvõte
Tuleb tõdeda, et Kliinikum sündis aeglaselt:
30. september 1991. Rektori käskkirjaga määratakse esialgne juhatus eesmärgiga käivitada ülikooli kliinikute moodustamine.
20. detsember 1991. TÜ nõukogu otsus „Arstiteaduskonna olukord ja perspektiivid”, kus fikseeriti ära loodavate kliinikute koosseisud juba raviasutuste kliiniliste osakondade tasemel.
10. veebruar 1992. Tartu linnavalitsuse otsus raviasutuste üleandmise kohta Tartu Ülikoolile.
2. juuli 1992. EV ülemnõukogu otsus Kliinikumi haiglate jätmisest riigi haldusesse.
5. september 1992. Valmib esimene iseseisva Kliinikumi põhikirja projekt.
30. september 1992. Tervishoiuminister Andres Korgi käskkiri, millega moodustatakse juhatus, fikseeritakse nimeliselt Kliinikumi raviasutused ja antakse raviasutuste koondisele nimi Tartu Ülikooli Kliinikum (Kliinikumi nimepäev).
16. juuni 1993. Kliinikumi põhikirja kinnitamine.
Tegemist oli uue ideega – esimese suurhaigla loomisega Eestis. Pealegi oli plaan viia see mingil määral tervishoiusüsteemist