tulenevalt. Suur Kliinikum muutus tasapisi kombinaadiks kõigi selle vigade ja eelistega, aga eks vead paistavad rohkem silma. Seetõttu hakkasid ka peaarstid otsima uusi väljakutseid. Nii lahkusid 1997. aastal nakkushaigla peaarst dr Urmas Krass (asemele asus dr Malle Keis), onkoloogiahaigla peaarst dr Vladimir Järv (dr Peeter Padrik), naistekliiniku peaarst dr Tiiu Aro (dr Ursula Klaar, tema järel dr Aivar Ehrenberg). Kõikidel juhtudel, arvestades eelseisvat reorganiseerimist, töötasid uued juhid ajutiste kohusetäitjatena. Äreva olukorra tõttu oli lahkumisi ilmselt tegelikust vajadusest oluliselt rohkem.
Pidev rahaline surutus ja tollal laialt levinud ettekujutus „liigsest arstide arvust” hakkas mõjuma ka personalile. Ajavahemikus 1993–1997 vähenes Kliinikumi personal ligikaudu kahesaja inimese võrra (3693-lt 3507-ni).
Arstide poolt täidetud kohtade arv vähenes 740-lt 596-le. Kuigi põhiosas oli tegemist kohakaaslusega, oli siiski ka lahkumisi. Samas tõusis arsti keskmine palk igal aastal: 1994. aastal oli see 2075 krooni, 1997. aastal juba 5108.
1993. aastal oli juhatuse ettekujutus Kliinikumi tulevasest struktuurist tõepoolest poolik, eeldati, et samaaegselt eksisteerivad korraga kaks omavahel raskesti kokkusobitatavat allasutust. Ühelt poolt erialakliinikud, mida juhivad ülikooli professorid, teiselt poolt juriidiliste isikutena haiglad, mida juhivad peaarstid. Tegelikult oli siia sisse programmeeritud tõsine konflikt, mida juhatus püüdis leevendada, valides vabanevatele peaarstide kohtadele võimaluse korral kliinikute juhatajaid. Põhilises osas oli Kliinikum raviasutus, kuid ravikvaliteedi tagamiseks pidid kõik tohtrid kaasa lööma ka teadus- ja õppetöös. Finantside kasutamise eest vastutasid peaarstid, ravitöö kvaliteedi eest kliinikute juhatajad. Kogu personal pidi olema ühine – ei tohtinud teha vahet akadeemilise ja kliinilise osa vahel. See probleem oli pärandusena kaasa toodud eelnenud formatsioonist. Eelarve ja rahastamise osas oldi kindlad, et Kliinikumi olemasoluks on vajalik riiklik toetus mingi protsendi ulatuses käibest. Juba esimesel tegevusaastal õnnestus tänu minister Marju Lauristini toetusele saada 7,1 miljonit krooni.
1993. a suvel jätkas juhatus endises koosseisus vastavalt tervishoiuministri käskkirjale 30. septembrist 1992, sest uut ministri käskkirja polnud veel saabunud. 28. juunil saatis juhatus allasutustele esimese dokumendi, mis sisaldas kinnitatud põhikirja ja määrust selle kohta, et Kliinikumi kohad hakkavad olema valitavad. Kinnitati Kliinikumi nõukogu koosseis, millesse kuulusid kõik kliinikute juhatajad ja peaarstid.39 Ühtlasi paluti teavet töökohtade vajaduse, koormuse ja õppetöö mahu kohta. Vastavalt põhikirjale kuulusid need probleemid juhatuse töövaldkonda. Selleks viidi läbi ka esimene küsitlus vajamineva personali kohta. Komisjon tegi töö ära, aga tõsiseid tulemusi polnud. Olukord oli liiga ettearvamatu selleks, et ükski kliinik oleks soovinud tõsiseid samme ette võtta.
Tegelikult hakkas juhatus tööle siiski septembris pärast uue koosseisu kinnitamist. Esimeses otsuses jätkati haiglate ja kliinikute nimede ühtlustamist, kinnitati peaarstide uued palgad, seni oli neid määranud sotsiaalministeerium.40 Hilisema stomatoloogiakliiniku allüksuste – stomatoloogiapolikliiniku ja hambaproteesikeskuse – ühendamine lükati edasi, kuid samas kohustati neid esitama eriala arengukontseptsioon.
Esimeseks meditsiiniliseks probleemiks kujunes koronaarkirurgia taasloomine Tartusse. Teatavasti oli prof Toomas Sullingu poolt juhitud rühm juba aastaid tagasi lahkunud Tallinna, kus neile loodi head tingimused vastvalminud kiirabihaiglas. Hiljem lahkusid nad ka Tartu Ülikooli koosseisust tervishoiuministeeriumi alluvusse. Tõsi, dr Sullingu töörühm avaldas soovi suunduda Kliinikumi alluvusse, olles töökohaga Tallinnas, sellest aga juhatus keeldus. Hiljem lagunes rühm kaheks kiirabihaigla ja Keila haigla vahel, Tallinnast Tartusse aga ei soovinud keegi tulla. Tartus ei jäänud muud üle kui alustada läbirääkimisi koronaarkirurgiakliiniku loomise üle Kliinikumis. Läbirääkimised kardioloogiakliiniku juhtkonnaga ja koosolekud kardiokirurgidega jätsid probleemi lahtiseks. Kolleegid keskendusid rohkem vajaliku varustuse muretsemisele, mille hind ületas kordi Kliinikumi võimalused, samas väideti, et operatsioone võiks ka kohe teha. Juhatus oli pandud raskesse olukorda, kuna polnud kindlust, et isegi vahendite olemasolul operatsioone tegema hakatakse. Seetõttu eelistati siiski taotleda luba kompuutertomograa-fi ostmiseks.
Samasse ajajärku jäid ka esimesed läbirääkimised arstide liiduga lepingu sõlmimise asjus. Kuna peaarstid olid arstide liidu tõsise surve all, otsustas juhatus, et leping peab tulema kogu Kliinikumi kohta üks, eraldi lepinguid sõlmida pole soovitav. Lepingu tekst oli põhiliselt sama, mis veidi varem sõlmiti Viljandi haiglaga. Täiesti vajalike sätete hulgas leidus ka rida punkte, mis oluliselt piirasid juhtkondade tegevust. Nii tuli arstide liiduga kooskõlastada uute kohtade avamist või sulgemist, tohtrite vallandamist või ümberprofileerimist ehk siis kõike, mis arste puudutas. Nagu ütles juriidiline konsultant: selle teksti järgi pole juhtkonda vajagi. Pealegi oli 1994. aastal kätte jõudmas uus finantskriis, mille ajal juhtkondade tegevuste piiramine oleks olnud hukutav. Muide, Viljandi haiglas vahetati kogu juhtkond mõne aja pärast välja, sest haigla tegevus osutus halvatuks. Nii jäigi Kliinikumis leping sõlmimata veel aastateks.
Üsna pea aga selgus, et vajadused ideoloogilise ja paberliku töö järele ületasid oluliselt võimalused, mida omasid nn kohakaasluse alusel töötavad juhatuse liikmed. Seetõttu otsustati võtta tööle täiskohaga tugev administraator, kes sai ametinimetuseks kantsler. Sellele kohale kandideeris ja võeti hiljem tööle teadustöö kogemusega spordiarst Üllar Kaljumäe. Kaljumäe osutus suurepäraseks administraatoriks, kellel oli paljude heade omaduste kõrval oskus vormistada ja koostada dokumente ning neid korras hoida.
Tema ajal muutusid juhatuse koosolekud sisukamaiks: päevakord ja vajalik dokumentatsioon oli alati enne koosolekut valmis ja info toimunu kohta läks Kliinikumi perele regulaarselt välja. Kuna ta tundis lähemat huvi juuraküsimuste vastu, siis seda tema huvi läks teatud perioodidel eriti vaja.
Esimesed probleemid ülikooliga
1993. aasta mais valiti Tartu Ülikooli rektoriks prof Peeter Tulviste. Üsna pea tekkis Tartu Ülikooli rektoraadiga ridamisi probleeme. 1994. aastal lõpetas ülikool ravitasu maksmise arstiteaduskonna kliinilistele õppejõududele. Eks selline tasu oli muidugi nõukogude aja igand, kuid see tagas õppejõu kohustuse praktiseerida, seega ka kliinilise kogemuse ja teatava palgalisa, aga mis tähtsaim – andis võimaluse ja põhjuse töötada haiglas. Muidugi, tol ajal poleks riik veel kontrollinud, kas ja mis õigusega arst haiglas töötab, kuid seadusandluse loogika järgi pidi selleni (litsentsideni) kunagi jõutama. Ravitasu maksti tollal haridusministeeriumi poolt ja õppeasutusele tundus see olevat täiesti asjatu kulu. Kliinikumi sellest ei teavitatud, mistõttu midagi ette võtta ka ei jõutud. Nii juhtuski, et osa õppejõude, eriti suuremates haiglates, sai õiguse kohakaaslusele, osa aga jäi ilma igasuguse juriidilise õiguseta haiglas töötada, seega ilma ka rahast. Enamik õppejõududest jäi siiski tööle, kuigi oli neid, kes ravitööst täielikult loobusid. Paraku on tõsi ka see, et džinni laskis pudelist välja arstiteaduskonna nõukogu ise, kes 1990. aastal tõstatas probleemi ravitasudest ja 15. oktoobri nõukogu koosolekul 1991 võttis vastu otsuse „Ravitasu määramise uuest korrast kliinikulist tööd tegevatele arstiteaduskonna õppejõududele”. Nõukogu otsustas teha ülikooli valitsusele, rektorile ja EV haridusministeeriumile järgmised ettepanekud:
Maksta kõigile kliinilist tööd tegevaile täiskoormusega teaduskonnas töötavatele õppejõududele (assistendid, vanemõpetajad, dotsendid, professorid, kateedrijuhatajad) ravitasu 50 % ulatuses vastava kategooria arstipalgast.
Poole ja veerandkoormusega teaduskonnas töötavatele kliiniliste kateedrite õppejõududele maksta ravitasu 0,25 % vastava kategooria arstipalgast.
Otsus kehtib kuni kindlustusmeditsiini süsteemi rakendumiseni EV tervishoiusüsteemis. Selle rakendumisel tasustatakse õppejõudude ravitöö haigekassade kaudu. (Arstiteaduskonna nõukogu otsus, 15.10.1991.)41
Otsuse komistuskiviks oli tegelikkus: ehkki kindlustusmeditsiin käivitus 1992. aastal, polnud arstiteaduskonna nõukogul võimu peaarstide üle ja otsus selle kohta, et haigla maksab ravitasu lisatasuna, jäi paberile. 1994. aastaks oli see taotlus ununenud ja ravitasu maksmise lõpetamine