„Et jumal Dougal MacKenziele armuline oleks, kui tema vend Colum sureb.” Siis ta nagu märkas, et mina olen ka seal, ütles: „Aa, tirts, mis meil täna õhtusöögiks on?” ja rohkem selle kohta midagi ei öelnud.” Jenny mustad kulmud, kenad ja jämedad nagu ilukiri, kerkisid imestunult.
„Mulle tundus see imelik, sest olin kuulnud – kõik ju olid –, et Colum on päris vigane ja Dougal teeb pealikutööd tema eest, kogudes renti ja lahendades tüliküsimusi ja viies klanni lahingusse, kui vaja.”
„Jah, seda küll. Aga…” Otsisin sõnu, millega seda kummalist läbipõimunud suhet iseloomustada. „Noh,” ütlesin lõpuks naeratades, „võib-olla kirjeldab seda kõige paremini üks vestluskatke, mida juhtusin pealt kuulma ja kus Colum ütles Dougalile: „Tead, mees, kui MacKenzie vendadel on kahepeale üks aju ja üks riist, siis mina olen oma osaga rahul!””
Jenny purskas üllatunult naerma ja jäi seejärel mulle otsa vaatama, küsiv pilk silmapõhjas, nii oma venna moodi.
„Ah või sedaviisi on need asjad? Ma ükskord imestasin, kuidas Dougal Columi pojast, väikesest Hamishist rääkis; see kiindumus näis tugevam olevat kui onu oma.”
„Sa taipad poolelt sõnalt,” jäin mina omakorda talle otsa vahtima. „Lausa hetkega. Mul läks ei tea kui kaua, enne kui taipasin, ja ometi nägin ma neid mitu kuud iga päev.”
Ta kehitas tagasihoidlikult õlgu, kuid ta huulil mängles põgus naeratus.
„Ma kuulen,” vastas ta lihtsalt, „ma kuulen, mida rahvas räägib – ja mida ta ei räägi. Siin mägismaal käib pidevalt üks kohutav tagarääkimine. Nii et…” – ta hammustas niidi läbi ja sülitas niidiotsa peopesale – „…räägi mulle Leochist. Kõneldakse, et see on suur, aga mitte nii suur kui Beauly või Kilravock.”
Töötasime juttu ajades terve hommikupooliku, minnes riiete nõelumiselt üle lõnga kerimisele ja selle juurest Maggie uue särgikese lõike paikapanekule. Õuest kostvad hõiked vaibusid ja asendusid pomina ning prõmmimisega maja tagapoolel, millest võis järeldada, et mõisarahva noorem meessoost element oli külma käest lahkunud ja pallimängu asemel kööki rüüstama asunud.
„Ei tea, kas varsti tuleb lumi maha?” mõtiskles Jenny aknasse pilku heites. „Õhk on niiskust täis; kas nägid täna udu järve kohal?”
Raputasin pead. „Ehk ei hakka. Jamiel ja Ianil on siis raskem koju tulla.” Broch Mordha küla oli Lallybrochist vähem kui kümne miili kaugusel, aga tee läks pidevalt ülesmäge, üle järskude kaljuste nõlvade, ja kuja ise oli vaevalt enam kui hirverada.
Paraku hakkas varsti pärast lõunat ikkagi sadama ja lumehelbeid langes ka veel siis, kui oli juba pime.
„Küllap nad jäid Broch Mordhasse,” ütles Jenny öömütsiga kaetud pead tagasi sisse tõmmates, olles uurinud pilvist, lumest veidi roosatavat taevast. „Ära nende pärast muretse; nad on selle öö mõnusasti kellegi hütis.” Ta naeratas mulle rahustavalt ja tõmbas luugid kinni. Koridorist kostis kellegi hädakisa ja Jenny haaras summutatud hüüatuse saatel kiiresti oma öösärgi servast.
„Head ööd, Claire,” hüüdis ta, olles juba teel emalikku armu jagama, „maga hästi.”
Tavaliselt ma magasingi hästi. Kliima oli siin küll külm ja niiske, kuid maja pidas hästi sooja ja hanesulgedest säng oli tekkidega rikkalikult varustatud. Kuid sel öösel muretsesin ma Jamie pärast. Voodi tundus suur ja rõske, jalad tõmblesid närviliselt ning külmetasid.
Püüdsin lamada selili, käed kergelt rinnakorvile surutud, silmad kinni ja sügavalt hingates, et Jamie pilti silme ette manada; kui suudaksin ette kujutada, et ta lamab nohisedes mu kõrval, siis ehk suudaksin ka uinuda.
Täiest kõrist kireva kuke hääl paiskas mu padjalt üles, nagu oleks voodi all plahvatanud dünamiidilaeng.
„Idioot!” ütlesin endamisi, närvid ehmatusest tõmblemas. Tõusin üles ja paotasin aknaluuki. Lumesadu oli järele jäänud, kuid taevas silmapiirist silmapiirini endiselt ühtlaselt pilvehall. Kikas lasi kanalast teele veel ühe röögatuse.
„Jää vait!” käratasin talle. „Praegu on alles kesköö, sina suleline tohman!” Linnukeelne puristamine kaikus läbi vaikse ööõhu ja kandus piki koridori, hakkas kostma lapsenuttu ja seejärel summutatud gaelikeelset kirumist, mis tuli Jenny suust.
„Tead, kukeroju,” ütlesin ma nähtamatule kisakõrile, „sinu päevad on õige napiks jäänud.” Vastust ei tulnud ja pärast mõningast ootamist, veendumaks, et kukk on lõpuks ometi öörahu välja kuulutanud, sulgesin luugid ja tegin sedasama.
Vahejuhtum oli kõik mõttelõngad segi paisanud. Selle asemel et neid harutama hakata, otsustasin proovida sisekaemust lootuses, et füüsiline meditatsioon mind niipalju lõdvestab, et uinuda suudan.
See aitaski. Juba unehõlma vajudes, vaim kusagile pankrease lähedale keskendunud, kuulsin veel häguselt, kuidas väike Jamie mööda koridori ema juurde tatsas – kuke kiremisest üles aetud, ei olnud tal unisest peast kunagi niipalju oidu, et oma häda lihtsalt ära ajada, ja selle asemel tuli ta ülevalt lastetoast alla abi otsima.
Olin Lallybrochi tulles mõelnud, et kas mul tekib raskusi Jenny kõrval olla; see tähendab, kas tema viljakus mind kadedaks teeb. Võib-olla oleks teinudki, kui ma poleks oma silmaga näinud, et ohtral emadusel on ka hind.
„Sul on pott voodi kõrval, totu,” kostis ukse tagant poissi voodisse tagasi viiva Jenny lootusetu hääl. „Astusid tulles sinna muidugi sisse; kuidas sulle ometi pähe ei jää, et sinna tulebki pissida? Miks sa iga jumala öö pead siia tulema, et minu oma kasutada?” Ta läks trepist üles ja tema hääl kaugenes. Naeratasin ja kaemuspilt kandus mööda mu sisikonda allapoole.
Oli veel üks põhjus, miks ma Jennyt ei kadestanud. Olin esialgu kartnud, et Faithi sünd oli mulle mingit sisemist kahju tekitanud, kuid Raymond’i puudutus oli selle hirmu maha võtnud. Kui olin oma sisikonna ülevaatuse lõpetanud ja tundsin, kuidas selgroog une lähenedes lõdvaks vajub, tundsin ühtlasi, et kõik on paigas. See oli juhtunud üks kord ja seda juhtub veel. Vaja oli vaid aega. Ja Jamiet.
Koridori põrandalauad naksusid taas Jenny astumise all, kui ta Maggie unise prääksatuse peale sammu lisades maja teise otsa tagasi tõttas.
„Tited on armsad, aga eks nendega ole jahmerdamist kah,” pomisesin enda ette ja jäin magama.
Ootasime kogu järgmise päeva, tehes oma rutiinseid toimetusi, üks kõrv kogu aeg kikkis, et kuulda tagaõuelt saabuvate hobuste hääli.
„Nad jäid mingit asja ajama,” arvas Jenny rahulikku nägu tehes. Kuid iga kord, kui ta möödus aknast, kust avanes vaade sissesõiduteele, nägin ma teda peatumas.
Mis minusse puutub, siis oli mul raskusi, et hoida kujutlusvõime kontrolli all. Kuningas George’i allkirjaga dokument, mis kinnitas armuandmist Jamie Fraserile, asus peremehe kabinetis kirjutuslaua sahtlis luku taga. Jamie silmis oli tegemist alandusega ja ta oleks selle põletanud, kui ma poleks kindlalt nõudnud, et ta paberi igaks juhuks alles hoiaks. Nüüd jäiste tuuleiilide ulumist kuulates kangastus mulle, et see kõik oli mingi eksitus või trikk ja punakuuelised tragunid on Jamie uuesti arreteerinud ja vangikongi virelema heitnud, kus teda taas ähvardab timuka silmus.
Mehed jõudsid tagasi napilt enne pimedat, sadulakotid täis soola, nõelu, marineerimismaitseaineid ja muud pudukraami, millega Lallybroch ise ennast varustada ei suutnud.
Kuulsin ühe talli poole sammuva hobuse hirnumist ja jooksin trepist alla, kohtudes trepijalamil Jennyga, kes tormas välja köögist.
Kergendustundega nägin talliseina taustal Jamie kõrget siluetti. Maad katvat õhukest lumekihti tähele panemata jooksin üle õue ja lennutasin ennast ta embusse.
„Kus pagan te olite?” küsisin nõudlikult.
Jamie suudles mind kõigepealt pikalt, enne kui vastas. Jamie nägu mu vastas oli külm ja ta huuled maitsesid kergelt ning mõnusalt viski järele.
„Mmm, õhtusöögiks on maugud?” mõmises ta mu köögisuitsu järele lõhnavaid