saama; enne koitu hakkab sadama.”
Pöörasin ringi ja vaatasin tema näidatud suunas. Mina ei näinud mäeküljel muud kui rohtu ja kanarbikku, mõnd puud ja sakilisi graniidivalle, mis puhmastikust siin-seal välja kerkisid.
„Kuidas pagana päralt sa seda ette tead?”
Ta muigas ja osutas lõuaga üles mäkke. „Näed seda väikest tamme seal? Ja saart selle lähedal?”
Vaatasin imestunult puid. „Jaa. Mis nendega on?”
„Lehed, inglismann. Näed, mõlemad puud on justkui veidi heledamad kui tavaliselt? Kui õhk on niiske, siis tamme- ja saarelehed pööravad ennast, nii et alumine külg on näha. Ja võra paistab palju heledam.”
„Küllap vist,” kostsin kõheldes. „Nojah, kui teada, mis värvi nad muidu on.”
Jamie hakkas naerma ja võttis mu käe. „Mul pole ehk kõrva muusika jaoks, inglismann, aga silmad on mul igatahes peas. Ja neid puid olen ma näinud võib-olla kümme tuhat korda ning iga ilmaga.”
Põlluservast oli koju tükk maad ja me käisime selle maha suuremalt jaolt vaikides, lastes pärastlõunasel päiksel mõnuga oma selgi soojendada. Nuhutasin õhku ja mõtlesin, et Jamiel on vihma kohta ilmselt õigus; kõik sügislõhnad, alates männivaigu teravast aroomist kuni küpseva vilja tolmuse hõnguni tundusid tavalisest tugevamad. Mõistsin, et minagi pean üht-teist õppima, kui tahan Lallybrochi rütmide, vaadete ja lõhnadega ühele lainele saada. Võib-olla mõistan neid kunagi sama hästi kui Jamie. Pigistasin kergelt ta käsivart ja tundsin, kuidas ta samaga vastas.
„Kas sa igatsed Prantsusmaad taga, inglismann?” küsis ta ootamatult.
„Ei,” vastasin üllatunult. „Miks sa seda arvad?”
Ta kehitas mulle otsa vaatamata õlgu. „Noh, ma lihtsalt vaatasin, kuidas sa mäest alla tulid, korv käes ja pruunid juuksed päikese käes säramas, ja mõtlesin, et küll sa ikka oled ilus. Mõtlesin, et sa näed välja, nagu oleksid siin üles kasvanud, täpselt nagu need jõnglased – nagu sa oleksid alati selle paiga juurde kuulunud. Ja siis korraga torkas mulle pähe, et viimati on Lallybroch sinu jaoks hoopis üks väike vilets kolgas. Siin pole mühavat seltsielu nagu Prantsusmaal ja isegi mitte huvitavat tööd, nagu sul hospidalis oli.” Ta vaatas häbelikult minu poole.
„Ma vist kardan, et sa tüdined siinsest elust ära – pikapeale.”
Pidasin enne vastamist väikese vahe, ehkki olin sama asja peale ka ise mõelnud.
„Pikapeale…” alustasin hoolega sõnu valides. „Jamie, ma olen elus päris palju näinud ja käinud. Seal, kust ma tulin, leidus asju, millest ma mõnikord puudust tunnen. Tahaksin sõita Londoni omnibussiga või võtta telefonitoru ja rääkida kellegagi, kes on minust kaugel. Mulle meeldiks keerata kraani ja lasta sealt kuuma vett, mitte vedada vett kaevult ja siis suures pajas kuumaks ajada. Mulle meeldiks, kui kõik see oleks, kuid ma ei vaja neid asju. Mis suurilmaelusse puutub, siis ei tahtnud ma seda ka siis, kui mul see oli. Ilusad rõivad on toredad, aga kui nendega käivad lahutamatult kaasas kuulujutud, intriigid, mured, totrad peod ja väiklased etiketireeglid, siis… ei. Parem käin ringi särgiväel ja ütlen, mida tahan.”
Jamie naeris ja ma pigistasin uuesti ta kätt.
„Mis töösse puutub, siis… siin on mulle tööd küllalt.” Heitsin pilgu ravimtaimedega täidetud korvile oma käevangus. „Ma saan siin kellelegi kasulik olla. Ja kui ma ema Hildegarde’i või mõne teise sõbra järele igatsema hakkan – noh, see pole küll nii kiire kui telefon, aga post ju ikkagi käib.”
Hoides endiselt ta kätt, peatusin ja vaatasin talle otsa. Päike hakkas loojuma, selle kiired kuldasid üht Jamie näopoolt, tõstes jõulised näojooned reljeefselt esile.
„Jamie… Ma lihtsalt tahan olla seal, kus sina. Muud midagi.”
Ta seisis hetke liikumatult, kummardus siis allapoole ja suudles mind hästi õrnalt laubale.
„Naljakas,” ütlesin ma, kui viimase majaeelse künka harjale jõudsime. „Mina mõtisklesin täpselt samade asjade üle seoses sinuga. Et kas sa pärast kõiki oma toimetamisi Prantsusmaal enam siin õnnelik suudad olla.”
Jamie naeratas pisut nukralt ja heitis pilgu kolmekorruselisele häärberile, mille krohvseinad loojuv päike kuldselt ja pruunakalt hiilgama pani.
„See on mu kodu, inglismann. Minu koht maailmas.”
Ma puudutasin ta kätt. „Sa tahad öelda, et see on sulle sünniga määratud?”
Ta vaikis natuke aega ja toetas käe viimast põldu ning majaümbrust eraldava aia ülemisele latile.
„Tegelikult, inglismann, ei olnud see mulle sünniga määratud. Sünniõiguse järgi pidanuks Lallybrochi isandaks saama Willie. Kui ta elaks, oleks minust arvatavasti sõdur saanud – või siis kaupmees, nagu Jaredist.”
Jamie vanem vend Willie oli üheteistaastaselt rõugetesse surnud ja nii sai Lallybrochi pärijaks tema noorem veli, kes oli tollal kuuene.
Jamie tegi kentsaka žesti, mis meenutas õlakehitust, nagu püüaks kergendada õlgadele rõhuva särgi raskust. Nii tegi ta ikka, kui tundis kohmetust või ebakindlust; seda ei olnud juba mitu kuud ette tulnud.
„Kuid Willie suri. Ja mina sain peremeheks.” Ta vaatas mulle pisut häbelikult otsa, pistis käe vööpauna ja võttis sealt midagi. Tema peopesal lebas väike kirsipuust madu, mille Willie oli talle sünnipäevaks meisterdanud – pea tagasi käänatud, nagu imestaks ta järele vingerdava saba üle.
Jamie silitas õrnalt maokujukest. Selle pind oli katsumisest libedaks kulunud ja läikis veereva päikese kumas, nagu oleks soomustega kaetud.
„Mõnikord ma räägin mõttes Williega,” ütles Jamie. Ta kallutas madu peopesal. „Kui sa elaksid, vennas, kui sa oleksid selle paiga isand, nagu määratud oli, siis kas sa oleksid teinud sedasama, mis mina? Või oleksid osanud paremini?” Ta vaatas mulle kergelt punastades otsa. „Kõlab vist tobedalt?”
„Ei.” Puudutasin sõrmeotsaga mao siledat pead. Eemalt põllult kostis läbi õhtuse õhu lõokese kristallselget lõõritamist.
„Ma teen samuti,” ütlesin hetke pärast vaikselt. „Räägin onu Lampsiga. Ja vanematega. Eriti emaga. Noorena… noorena ma ei mõelnud ta peale eriti, vaid lihtsalt nägin mõnikord und kellestki pehmest ja soojast, kellel oli armas laulev hääl. Aga kui ma nüüd raskelt haige olin, pärast… Faithi… – siis mõnikord mulle tundus, et ta on minu juures.” Korraga valdas mind otsatu kurbus nii äsjaste kui ammuste kaotuste pärast.
Jamie puudutas õrnalt mu nägu, pühkides ära pisara, mis oli kogunenud küll silmanurka, kuid mitte veel põsele veerenud.
„Mõnikord mõtlen, et surnud armastavad meid, nagu meie neidki,” ütles ta vaikselt. „Lähme, inglismann. Jalutame natuke, õhtusöögini on aega.”
Ta pani mu käe oma käevangu, surus selle kõvasti enda vastu ja me hakkasime aeglaselt piki tara kõndima, kuiv rohi mu kleidiserva all krabisemas.
„Ma saan aru, mida sa mõtled, inglismann,” ütles Jamie. „Vahel ma kuulen oma isa häält – küünis, põllul. Tavaliselt siis, kui ma isegi ei mõtle parajasti tema peale. Kuid pööran siis alati kohe pead, nagu oleks kuulnud teda õues naermas või mu selja taga hobust rahustamas.”
Ta pahvatas naerma ja osutas peaga karjamaa nurgale meie ees.
„Ime küll, et ma teda siin ei kuule, aga seda pole tõesti kunagi juhtunud.”
Tegemist oli täiesti tavalise kohaga, lihtsalt teega paralleelse lattväravaga kiviaias.
„Jah? Ja mida ta siin siis öelda tavatses?”
„Tavaliselt midagi sellist: „Kui sa öelnud oled, mis sul öelda oli, siis pööra näoga värava poole ja lase kummargile.””
Me naersime, pidasime kinni ja nõjatusime väravalattidele. Kummardusin lähemale ja silmitsesin latte.
„Nii et siin