jõu tules…” Palju sa ka teinud poleks, kõik neelab surm alla… Eile leidsin Buhhartšiku kirja. Ta tsiteerib selles…” Koba luges paberilt maha, nähtavasti oli ta välja kirjutanud: „„Elu on komödiant, kes vigurdab pool tundi laval ja unustatakse kohe ära; see on jutustus, mida on rääkinud loll: selles on palju sõnu ja kirge, aga puudub mõte…”” Ta kordas: „„Aga puudub mõte”… Mõtet ei teadnud ka Buhhartšik. Ei, kui Jumal oleks olemas ja oleks olemas teine, tõeline maailm, mis kustutaks meie elu selles maailmas, siis oleks see kohutav! Aga kui seal ei ole midagi, siis on see veelgi kohutavam…” Kui ta oli toibunud, vihastas ta nagu alati, kui ta oli olnud avameelne. „Olgu pealegi, käi persse!”
(Naljakas, viimasel ajal oli ta minuga rääkides sageli meenutanud Buhhartšikut – nii oli Buhharinit hellalt hüüdnud Lenin. Ja nüüd rääkis temast sageli Koba, kes oli Buhharini maha lasknud ja teda häbistanud.)
Mind viidi koju kell üks päeval. Kui ma koju jõudsin, kahvatus minu naine.
„Kas midagi on juhtunud?”
„Ei ole,” vastasin mina. „Veel ei ole midagi juhtunud.”
Rohkem ei öelnud ma midagi. Ja tema, nagu üks korralik gruusia naine kunagi, ei küsinud rohkem midagi.
Heitsin magama, ärkasin kell kuus. Panin puhta pesu selga… Kui midagi peaks juhtuma, siis Jumala palge ette peab minema puhtas pesus, nagu mulle ja Kobale seminaris õpetati.
Sõin. Õhtul kell kaheksa kolmkümmend tuli auto mulle järele.
28. veebruar.
Koba viimane õhtu Kremlis
Kell üheksa õhtul toodi mind Kremli kinosaali. Koba jõudis Lähisuvilast kohale natuke hiljem ja istus minu kõrvale. Beria istus temast teisel pool. See oli vana Ameerika kauboifilm, mis oli leitud Hitleri punkrist. See oli saksakeelne, ma tõlkisin kohusetruult.
Film lõppes kella üheteistkümne paiku. Koba siunas seda, ta oli ärritatud, nähtavasti kuskilt valutas. Kui valutas, muutus ta raevukaks, vihkas kõiki.
Pärast filmi lõppu muutus ta miskipärast lõbusaks (nähtavasti läks valu üle). Vaatas mulle otsa ja hakkas naerma:
„No on alles lõust… Vana, kortsuline…” Siis küsis: „Ja kus sinu „Märkmed” on?” (Ma tulen veel tagasi oma „Märkmete” juurde, mis talle rahu ei andnud.)
Ma lõin käed kokku:
„Unustasin!”
Koba ütles sõnad, mida me kõik nii väga ootasime:
„„Märkmed” tood veel täna suvilasse, paned feldjäägrite tuppa posti juurde. Lase koju jalga. Pikalt sind vaadata on vastik. Muudkui mõtlen: kas me tõesti oleme sarnased?”
Läks täide! Kõik läks nii, nagu me olime kavandanud! Ma pidanuks rõõmustama. Kuid salajas ma lootsin, et ta EI käsi mul tulla suvilasse… siis lükkub asi edasi.
Hüvastijätt
Veerand kaksteist tuli ta ihukaitsjatest ümbritsetuna uksest välja. Mina tema kannul. Äkki ta peatus, vaatas pikalt Ivan Suure kellatorni. Ütles komandandile:
„Päeval oli siin terve pilv vareseid. Et homme ei oleks mitte ühtki varest. Ja sind koos nendega. Kirjuta avaldus. Sa ei valva korra järele.”
Tavaliselt sõitis ta ära minuga hüvasti jätmata. Ta pidas mind juba ammu otsekui teenri eest. Kuid seekord ütles äkki:
„Hüvasti, Fudži,” ja tegi käega tervituseks oma tavalise liigutuse – kas ta siis lehvitas või andis au. Just nii hoidis ta kätt demonstratsioonide ajal.
Suur Jumal, kuidas ma küll oleksin tahtnud teda suudelda. Tavaliselt ta ju suudles enne… Sel hetkel sain ma aru, et isegi Juudase suudlus oli kõigest armastuse suudlus hüvastijätuks! Ta vist tunnetas, mis mind painas. Tema silmades vilksatas kollane tuli. Ta vaatas mulle kahtlustavalt otsa. Kuid minu pilgust võis välja lugeda ainult truu teenri ustavust Juhile Kobale.
Edasi läks kõik nagu tavaliselt: keegi ei teadnud, missugusesse autosse ta istub. Astunud väljavalitud auto juurde, kihutas ta nagu alati ihukaitsjad raevukalt eemale. See oli üks tema igivanu mänge: teda kaitstakse vastu tema tahtmist, ta on tagasihoidlik inimene ega taha seda.
Ta istus autosse.
Ma ütlesin vaikselt:
„Hüvasti, Koba! ”
Mustad autod sõitsid Kremlist välja. Üksteisega kohti vahetades kihutasid nad Lähisuvilasse.
Nagu tavaliselt ikka järgnesid talle alatised öised „külalised” Hruštšov, Malenkov, Beria ja Bulganin.
Ma vaatasin lahkujatele järele ja kartsin nutma hakata. Ma püüdsin meenutada oma kahte arreteerimist, laagrit, väljalöödud hambaid, oma õnnetu perekonna kannatusi… Ma tahtsin teda vihata, kuid ei suutnud.
28 veebruar.
Naasmine Lähisuvilasse
Mind toodi koju umbes poole kaheteistkümneks. Ma võtsin „Märkmete” valmispandud käsikirja ja sõitsin suvilasse Koba juurde.
Jõudsin sinna pärast kella ühte öösel, juba esimesel märtsil.
Vestibüülis, mille seinu katsid Koba märkustega maakaardid, rippusid kahel püstnagil rõivad. Ühel neist oli tema marssalisinel, mis määrustikust hoolimata oli vooderdatud karusnahaga, tema rebasenahaga tsiviilpekešš, kõrvik ja sõjaväe vormimüts. Teisel nagil rippusid „külaliste” kasukad ja kõrvikud.
Suurest söögitoast kostsid valjud hääled.
Ma läksin niinimetatud feldjäägrite tuppa. Arhitekt oli tahtnud teha siia raamatukogu, kuid Koba jättis selle selliseks „tagavaratoaks”. Siin oli kirjutuslaud ja tohutu suur riidekapp, kus rippusid Koba ülikonnad ja mundrid, tema armastatud sõjaväe vormimütsid. Feldjäägrid tõid siia posti keskkomiteest ja jätsid selle lauale.
Ma vaatasin ringi ja nägin, et uks väikesesse söögituppa oli lahti, sellest paistis laud ja laual pudel „Narsaani”, mis Valjake oli ööseks valmis pannud. Ma sain aru: täna ööbib ta jälle väikeses söögitoas.
Kuid mul oli vaja alata.
Kõik, mis juhtus Lähisuvilas sellel ööl, jätan ma vahele.
Koba sünd
Mõned päevad enne seda saatuslikku ööd küsis ta äkki:
„Mida sa mõtled surmast?”
„Ma ei mõtle sellest üldse.”
Nii ma vastasin. Tegelikult mõtlesin ma surmast tänu temale iga päev.
„Mäletad, seminaris,” jätkas Koba, „me õppisime: „Ma otsustasin oma südames uurida ja mõistusega ära proovida kõik, mis päikese all toimub: selle raske ülesande andis Jumal inimesepoegadele, et nad end piinaks…” Buhhartšik tsiteeris ükskord mulle kedagi… ta oli meister tarku tsitaate puistama: „Surm on elu ja elu ongi surm.” Sina uskusid ju ka kunagi, et seal on tõeline elu.”
„Kuid sa aitasid mind, Koba, tol päeval…”
Too päev seminaris… Me tulime kirikust välja ja ootamatult sosistas ta mulle:
„Jumalat ei ole olemas, nad veavad meid alt.”
Just pärast seda andis ta mulle lugeda hämmastavaid raamatuid, milles tõestati nagu kaks korda kahte, et mingit Jumalat olemas ei ole. Tema oli see, kes ütles mulle tookord minu lemmikkirjaniku Tšehhovi sõnadega: „Ma vaatan hämmelduses iga usklikku intelligenti.” Ja uppudes pühaduseteotusse, oma jultumusse, sosistasime me jumalateenistuse ajal: „Jumalat ei ole… Mingit Jumalat ei ole olemas.” Ja pärast lagistasime naerda.
Kui te peaks kirjutama raamatu Kobast, siis ma tahaksin, et te tsiteeriksite mõningaid minu mõtteid. Need on endise seminaristi mõtted