õhtul, nagu ma juba olen kirjutanud, sattus Novik haiglasse – pimesoolepõletik.)
Ma panin oma toa ukse lukku, tõstsin tooli kroonlühtri alla ja ronisin sellele. Vajutasin nuppu kroonlühtril, „sisse lülitus” väike söögituba. Ma kuulsin Koba ühetasast norskamist. Lülitusin kohe välja. Kõik läks plaanipäraselt. Ma teadsin, et ta magas sügavasti.
Heitsin asemele. Nüüd võisin ma rahulikult meenutada meie elu – enda ja tema oma. Kuigi oli õudne meenutada seda siin ja praegu.
Kuid ma tegin ju kokkuvõtet. See oli otsekui nekroloog.
Kui meid seminarist välja heideti, saime mõlemad tööle observatooriumisse. Meie lihtsaks kohustuseks oli seadmete näitude üleskirjutamine. Täpsemalt öeldes tegin seda mina, Koba valmistas ette streiki. Verist streiki sadamalinnas Batumis. Ta ütles mulle juba siis: kui ei ole palju verd, siis ei ole ka revolutsiooni…
Observatooriumis võtsime me mõlemad vastu kahekümnenda sajandi. Kõik läksid pidutsema, uut sajandit vastu võtma. Lähenes uusaasta kesköö, kui Koba tegi mulle ettepaneku minna saali, kus seisis teleskoop, ja vaadata sel sajandite vahetumise erilisel hetkel tähti. Ma keeldusin, ta läks ära… Tagasi tulles oli ta kuidagi imelik.
Ma tüütasin teda küsimustega, et mida ta seal nägi. Kuid ta vaikis. Siis hakkasin ma naerma ja küsisin:
„Minu meelest usud sa tähti, marksist?”
Ta vastas kummaliselt:
„Kui astroloogid ennustavad inimestele tähtede järgi, siis nad valetavad. Tähtedel ei ole tavaliste inimestega midagi pistmist. Küll aga Caesaritega…”
Me seadsime oma väikeses toas observatooriumis sisse proklamatsioonide ja keelatud raamatute lao. Kuid meie peale kaevati, politsei tuli observatooriumi läbi otsima. Kobal vedas, ta lahkus sõna otseses mõttes tund aega enne läbiotsimist. Arreteeriti ainult mind.
See oli minu esimene vangistus. Kuid mu isa saavutas altkäemaksu abil minu vabastamise.
Neil päevil läks Koba põranda alla. Üksvahe elas ta keskaegse kindluse varemetes, mis asusid meie Gori kohal mäe otsas. Kindluse värava juures oli imeliku kujuga kivi, see oli hiigelsuur absoluutselt ümmargune kivist pall. Meil nimetati seda Amirani palliks. Amiran on Kaukaasia uskumuste kohaselt uhke ja kuri vaim. Sihuke Kaukaasia Prometheus, kes on aheldatud meie mäetippude külge. Ainult et ta on verine Prometheus. Jumala vastu mässu tõstnud Amiran hävitas Jumalale kuulekaid inimesi. Muistendi järgi mängis ta selle kiviga nagu palliga ja tappis mängides.
Üks kord aastas, novembris, jäid teda valvavad inglid magama. Siis püüdis Amiran ahelad katki rebida ja minna kalju tipust maailma. Muistse kombe kohaselt tuli kogu meie väike linn novembri keskööl välja tänavatele uinunud ingleid äratama. Lõunamaalase energilisusega tagusid inimesed meeleheitlikult kõike, mis aga käte juhtus: kausse, vaskseid teekanne. Selle kakofoonia eesotsas olid linna sepad. Kogu öö tagusid nad hoolikalt vastu alasit. Kirikute kellad prõmmisid ähvardavalt…
Just niisugusel ohtlikul novembriööl pidin ma andma Kobale edasi võltsitud passi. Me olime leppinud kokku kohtuda Amirani kivi juures. Ma hiilisin üles varemete juurde ja vilistasin tasakesi. Kõuekärgatus mattis minu vile. Puhkes äike. Välgu valgusel nägin ma õudse kivi juures muigavat Kobat. Ma ulatasin talle passi…
„Räägitakse, et isa ostis sind altkäemaksu eest välja,” ütles ta põlglikult. „Oh sind küll! Arreteerimine ja vangla on tõelise revolutsionääri unistus. Ainult arreteerimine annab meile võimaluse esineda kohtus, paljastada riigikorda inimeste kuuldes.”
Ma olin nördinud:
„Aga sina oled miskipärast vabaduses!”
Siis hakkas ta rääkima. Ma ei unusta kunagi, kuidas ta kõuemürina saatel rääkis:
„Pea meeles! Revolutsionäär on hukkuma määratud inimene. Tal ei saa olla omi asjaajamisi, omi tundeid ega isegi oma nime. Pea meeles.” Tema nimetissõrm surus mulle vastu rinda. „Me oleme katkestanud kõik sidemed üldtunnustatud moraaliga. Meie jaoks on kõlbeline ainult see, mis aitab kaasa revolutsiooni võidule. Ebamoraalne, kuritegelik on kõik, mis seda takistab. Sellepärast peavad revolutsiooni heaks olema esimese ja teise järgu revolutsionäärid. Esimesed käsutavad teist järku revolutsionääre nagu oma kapitali, mida nad võivad kulutada revolutsiooni vajadusteks. Kui esimest järku revolutsionäär arvab, et tuleb ohverdada teist järku revolutsionääri vabadus või koguni tema elu, siis on tal õigus seda teha. See teine peab seda tegema ja pidama end õnnelikuks. Sellepärast olen mina, esimest järku revolutsionäär, kes valmistab praegu ette tööliste streiki Batumi linnas, kohustatud olema vabaduses. Aga sina, kui ma pean seda revolutsiooni nimel vajalikuks, lähed vangi…”
Kõige hämmastavam oli see, et ma vaikisin. Öelda, et ma ei tundnud end alandatuna, oleks vale, kuid ma vaikisin, põlevate kollaste silmade pilk otsekui halvas mind. Ma võin vanduda, et tema silmad pitsitasid mind nagu raudrehv.
Me sülelesime. Me seisime musta taeva all, meid valgustasid välgulöögid ja siis hakkas ta mulle lugema oma värsse:
Sinna, kus kostsid tema lüüra helid,
oli rahvas pannud välja mürgikarika
ja karjus kooris: „Joo, sa neetud mees!
See on sinu saatus, sinu tasu laulu eest.
Ei vaja me su tõde ega hääli taevaseid!”
Neid värsiridu, seda monoloogi ja seda äikest ning tema silmi ei unusta ma elu lõpuni. Ma ei unusta tema raevukat nägu, mida valgustasid välgulöögid, ja tema… silmi! See oligi tõeline Koba. Revolutsiooni panter.
(Tõsi küll, hiljem lugesin ma neid ähvardavaid sõnu „hukkuma määratud revolutsionäärist” halastamatult revolutsionäärilt Netšajevilt. Selgus, et too oli need kirja pannud oma „Revolutsionääri katekismuses”. Ma sain seda teada palju aastaid hiljem. Kuid värsside autor oli ta ise, minu sõber Koba. Väga head raevukad värsid. Need trükkis oma ajakirjas ära meie poeetide kuningas suur Tšavtšavadze ja ma olin uhke oma sõbra üle.)
Koba lõpetas lugemise ja sel hetkel raksatas järjekordne välgulöök. Alt, meie linnakesest, kostis mürinat. Inimesed hakkasid äratama uinunud ingleid. Kõuemürin mattis kõrvulukustava kakofoonia.
„Taovad, vanad lollid türad,” naeris Koba. „Kardavad, et tuleb Amiran, haledad arad inimesed!”
Ma vaatasin alla tõrvikutest valgustatud linnale, aga kui ma pilgu tõstsin… siis Kobat enam ei olnud! Ta oli kadunud! Ma mäletan, et hüüdsin teda peaaegu ehmunult: „Koba! Koba!”
Kummalises paanikahoos jooksin ma alt kostva mürina saatel mäest alla. Komistasin ja kukkusin kaks korda pikali, tõusin ja… jooksin, jooksin!
Tookord ei saanud ma aru, nagu ei saanud aru ka kogu meie väike linnake, et müra teha oli mõttetu: kohutav Amiran oli juba kaljult alla maailma läinud.
Koba ja võimud
Teist korda arreteeriti mind peaaegu üheaegselt Kobaga. Mäletan, et ma nägin teda jalutuskäigu ajal tillukesel vanglaõuel. Me sülelesime.
„Sa arvad vist, et ma sõbrustan vaimudega,” turtsatas Koba vuntsi. „Kui rumalad inimesed te olete! Kui ebausklikud. Oh seda inimsugu küll! Ma lihtsal lamasin kõhuli Amirani tohutu suure kivi taga ja lagistasin naerda. Täpselt samuti petavad meid imedega vaimulikud…”
See oli aasialik vangla: sadistidest vangivalvurid, kohutav mustus, poliitvangide täielik õigusetus. Kriminaalkurjategijad mõnitasid ja peksid meid vanglaametnike vaikival heakskiidul.
Ma olin lüheldane, kuid tugev nagu härg. Kui üks neist julges mind lüüa, murdsin ma tal rahulikult käeluu. Öösel tulid nad karjas minu kongi. Hommikul lamasin ma noahaavadega ja metsikult läbipekstuna vangla haiglas. (Kõige naljakam oli see, et jalutuskäigu ajal tormasid nad kõigepealt kallale Kobale, sest ta oli väga minu moodi. Kuid tema õnneks taipasid nad eksitust õigel ajal.)
Sellest hoolimata oli vanglas elada võimalik,